Karge, kivine, kaljune, paljas ja tuuline, tormide ning maru tallata saar

Katkend raamatust "Minu Ahvenamaa"
Karge, kivine, kaljune, paljas ja tuuline, tormide ning maru tallata saar
Minu AhvemanaaPetrone Print

Petrone Prindi populaarsest Minu-sarjast on ilmunud raamat meile nii lähedal asuvast ja samas nii salapärasest Ahvenamaast.

Ahvenamaa on saarestik. See tähendab saarte kogumikku,
mis siin küündib umbes 6700 saare ja saarekeseni, millest
vaid umbes 60-l on aasta ringi püsielanikud. Mõned neist
tuhandetest saartest on kui kivikobarad, pesakonniti ühtekokku
koondunud. Mõnel saarekesel seisab vaid onn või
kaks, paljudel ei sedagi. Lihtsalt kössitavad need kivikobarad
seal vees ja lasevad lainevahul selga sügada.
Inglise keeles kasutatakse Ahvenamaa kohta kaht nimetust
– Åland või Archipelago. Ahvenamaa rootsikeelne nimi
Åland olevat ühe hüpoteesi kohaselt lühend selle vanemast
vormist Ahvaland. Sel olevat omakorda seos vanapõhjakeelse sõnaga ahva ehk vesi ja sugulus ladinakeelse sõnaga aqua. Kuna
soomlastele seostunud Ahvaland eeskätt kalaga ahven, andsid
nemad paigale nimeks Ahvenanmaa, mis on Soomes kasutusel
tänini. Ka eestlasele kõlab see väga suupäraselt ning vahe
on vaid ühes tähes. Vastupidi kalalembeliste arvamusele ei näi
Ahvenamaa nimel olevat sel juhul suuremat ajaloolist seost
ahvenaga. Pigem võiks öelda, et tegu on veemaaga ehk maaga
keset vett , ja see sobib Ahvenamaad kirjeldama paremini kui
miski muu. Siin kohtuvad Läänemere lained maaga ja sel maamügarikul
keset vett on aegade vältel pidanud oma igapäevase
eluga hakkama saama need, kellele see on koduks olnud.
Ahvenamaal on 16 valda. Mitu neist – Sottunga, Kökar,
Kumlinge, Brändö, Föglö ja Vårdö – on saarestikuvallad.
Sott unga saar ongi umbes 100 elanikuga Soome kõige väiksem
vald. Ülejäänud vallad – Mariehamn, Saltvik, Sund,
Jomala, Eckerö, Lumparland, Finström, Geta, Hammarland
ja Lemland – asuvad Ahvenamaa peasaarel ehk niinimetatud
Mandri-Ahvenamaal.
Valdade vappidel on kirikuid, paate, linde, mõni kala koos
linnuga, hirv, ankur või linnus, kuid vaid Kökari vapil on
üksnes kala – vallatu punase uimega ahven! Kökar on teistmoodi.
Ma ei tea veel, et Kökari tunnuslause ongi „Kökar on
teistmoodi!“. Sel hommikul pole mul veel aimu, kui karge,
kivine, kaljune, paljas ja tuuline, tormide ning maru tallata
on too saar ning kui erilised on sealsed inimesed. Just sellele
teistmoodi saarele nendest paljudest Ahvenamaa valdadest
ja saartest ma sel suvisel hommikupoolikul teel olengi – higi
voolamas, kui tirin nukukesklinna poole mööda punakaid
tänavaid oma kaht rasket pagasit.