Ühesõnaga, olime enne seda reisi mitmeaastase väga raske perioodi üle elanud. Mina olin pakkinud mehe tööl oleku ajal kaks korda asjad kokku, võtnud tütre ja ema juurde sõitnud. Muidugi mitte lihtsalt niisama, vaid pärast seda, kui kuulsin, et Ragnar oli jälle Kristiinaga mingil üritusel terve õhtu koos olnud. Teine kord põgenesin kodust, kui sain teada, et mees läks koos Kristiinaga Tallinnasse. Ma ei ütle, mis linnas me elame, aga see on Tallinnast ikka väga palju väiksem, anonüümsust on vähe ja jutud levivad seetõttu kiiresti.

See oli üks ammune varasuvine sünnipäevapidu, kus mu mees ja mõni kuu varem neile tööle tulnud vallaline ja ilus Kristiina lähedaseks said. Ma oleks võinud ka sinna sünnipäevale minna, aga sõitsin meie kolmekuuse lapsega ema juurde maale, sest seal oli titega palju toredam olla, kuna sai ta aeda suure teki peale viia.

Ragnar sõitis mulle järgmise päeva lõuna ajal järele. Ma sain kohe aru, et ta oli kuidagi eemalolev. Kui küsisin, miks, siis ta vastas, et on väsinud, kuna pidu läks pikaks.

Juba uue nädala algul kuulsin, et mu mees oli terve õhtu Kristiinaga koos olnud, rääkinud ja tantsupõrandal teda lakkamatult emmanud, mis Kristiinale väga meeldis. Peagi sain aru, et see ei olnud ühe õhtu vallatus, vaid mees hakkaski Kristiinaga tihedalt suhtlema.

Neid kahte aastat südamevalu ma ei tahaks enam meenutada. Mul oli tihti eluisu otsas. Mees tunnistas, et ta küll armus Kristiinasse, aga saab sellest üle ja meid ta iial ei jäta. Ma ütlesin, et kui tahad sellest üle saada, siis ära kohtu temaga. Ta lubas, et ei suhtle enam Kristiinaga, aga jälle ma kuulsin, et ikka suhtleb.

Mina tegin ettepaneku, et kolime siit võimalikult kaugele. Kristiinast kaugele ja sellest linnast kaugele. Mees vastas, et põgenemine pole lahendus. Et tema peab saavutama seisundi, kus Kristiina on tema jaoks lihtsalt üks naine paljude seast ja mina olen esimene. Aga ma ju nägin, et ta ei saavuta seda seisundit. Või ta ei tahtnudki saavutada. Pärast minu teist kodust põgenemist siiski olukord hakkas muutuma. Mees nähtavasti päriselt kartis, et me jätamegi ta maha. Viimase kolme kuuga hakkas tasapisi meie endine elu taastuma. Ma tundsin, et kui mees on kodus, siis ta on ka mõtetes meiega, mitte nii, et keha on kodus, aga hing Kristiinaga.

Niisuguses olukorras tuli siis see reisipakkumine. Ma olin saanud tagasi oma eluisu, oma enseskindluse ja ma olin tegelikult Kristiinale ja Ragnarile andestanud. Inimesed ikka armuvad. Pealegi tunnistas mu mees, et ta tõesti armus, aga kinnitas, et mind ja oma tütart ta maha ei jäta. Seda pole ju vähe.

Ma ei ole tegelikult väga rannapuhkuse inimene. Olin mehe kõne peale rõõmus, et tema tahab minuga puhkama minna. Mul ükskõik, kuhu. Mulle muidu meeldib matkata, linnu ja loodust avastada. Aga ega ma muidugi mingi rannas lesimise vaenlane ole. Nüüd mõtlesingi, et miks mitte nädalaks aeg maha võtta ja nautida täiesti muretuid päevi Hurghada viietärnihotellis, kus kõik on hinnas, mererand hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel ja imelised basseinid päris hotelli akende all.

Aga ma tahan olla aus. Vähemalt tagantjärele, sest siis ma seda nii otse endale välja ei öelnud. Ma läksin selle seltskonnaga Egiptusse kaasa siiski vaid sellepärast, et lõplikult ja kindlalt veenduda — mu mehel ei ole enam Kristiina vastu tundeid. Ta oli ise seda mulle palju kordi kinnitanud. Ka mina ise tundsin ja nägin, et ta oli jälle elurõõmsam ja oli n-ö minu ja meie kaheaastase tütre asjades sees. Vahepeal, kui see suur armutunne tal oli, siis ta oli kodus nagu ksomoseelukas. Täiesti eemal ja uneles. Oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas ja kogu aeg Kristiinast unistas. Samas ma ma pidasin oma mehest lugu selle tõttu, et ta tunnistas oma armumist ja ütles, et püüab sellest üle saada. Ma ei usu, et kuigi paljud mehed nii teeks.

Seega reisile minnes oli meil kõik hästi. Esimesel päeval oli ka kõik hästi. Meil oli seal üks kooselupaar, kes elas ühes toas. Mina elasin oma mehega koos ja Kristiina elas ühe töökaaslasega. Lisaks oli veel kaks umbes neljakümneaastast naist, kes elasid ühes toas. Kogu päeva olime koos rannas ja käisime koos söömas. Mu mees ikka kiikas Kristiina poole, aga mis siis. Nad oskasid ka kahekesi koos ujuma minna, nii et teised ei pannud tähelegi. Aga ma ei olnud mures. Meil oli kõik hästi.

Järgmisel päeval ma kuidagi tundsin, et mees muudkui vargsi imetleb Kristiinat. Juba nad naersid kahekesi millegi üle ja juba nad oskasid jälle koos ujuma minna ja vees hullata. Ma tajusin, et mees tahab minust eeemal olla. Otsustasin, et ma ei nääguta enam ja lasen asjadel minna, nagu need lähevad. Eks ma olin nende raskete aastatega ikka südame tuimemaks ka treeninud. Teise päeva õhtul istusin selle kooselupaariga ja ühe vanema naisega restoranis. Ülejäänud nelik sõitis taksoga linna. Natuke pärast kella 11 õhtul läksime ära magama, sest päev oli olnud pikk. Ma ausalt öelda ei mõelnud sellele, mida mu mees parjasti teeb.

Ta tuli hommikul kell 5 ja ootamatult kainena. Pomises, et tulid pärast keskööd linnast tagasi, aga siis otsustasid mõned dringid teha. Ma küsisin, kas kõik neli otsustasid dringid teha. Ta ütles, et nemad Kristiinaga. Et kuidagi juhtus nii, et neil ei olnud und. Et siis nad veel võtsid Kristiina toast väikese viski ja otsustasid mere ääres istuda ja nii see aeg märkamatult läks, kuni hakkas valgeks minema.

Ma küsisin, kas see on tema arust normaalne, et ta läheb niimoodi öösel jalutama ja mere äärde istuma just nimelt naisega, kelle pärat meil on nii palju tülisid olnud ja kelle pärast oleme mitu korda tegelikult ka lahku kolinud.

Kujutate ette, mis ta ütles! Ta ütles, et sina üksi oled ju lahku kolinud, tema on ikka koju jäänud ja ära oodanud, millal tema naine tagasi tuleb.

Jätsin mehe magama ja läksin sööma. Kristiinat õnneks ei olnud. Või mis õnneks. Nagunii poleks ma temast välja teinud. See öö oli reisi ja minu enesetunde murdepunkt. Sellest alates ma ütlesin endale, et ära kunagi usu meest, kes ütleb, et ta ei ole enam teisesse naisesse armunud. See mees oskab lihtsalt väga hästi valetada. Aga tuleb päev, millal vale välja tuleb.

Järgmistel päevadel püüdis mees olla n-ö korralik. Oli ikka minu kõrval ja vahel küsis vaikselt, et Kristiina ei kuulaks, kas kõik on hästi. Mõtlesin, et mees ei taha Kristiinale haiget teha minu vastu liiga hea olles. Absurdne olukord. Nägin selgesti, kuidas mees vargsi piilus ja imetles Kristiinat, kes natuke eemal oma sõbrannaga koos lamas ja lobises. Ja kui arvas, et ma ei näe, saatis Kristiina armunud pilgu mu mehele vastu.

Tagantjärele imestan, et mul ei tulnud mõttessegi Kristiinaga sel teemal rääkida või oma mehele mingeid etteheiteid teha.

Selline tunne tekkis, et varem ma olin olnud pime ja nüüd sain ühe ööga nägijaks. Kõik tunded ja mõtted loksusid paika. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mees tahaks Kristiina kõrval olla, temaga mere ääres jalutada, mõned dringid võtta ja lõpuks temaga koos magama minna. Aga miks mitte, mõtlesin. Milleks piinelda? Olen natuke üle 30, vara on veel oma abikaasa uue armastuse vangi jääda. Ega tema ju ei lahutakski, vaid ilmselt elakski nii. Ta on ju õnnelik, ehkki see on natuke kibe õnn, kui päriselt koos elada ei saa. Aga tunne on seevastu kogu aeg värske, itsitasin ma mõrult. Samas ma ju ei teadnud, millised olid Kristiina ootused. Vaevalt ta niisuguse teise positsiooniga rahul oli.

Niimoodi kulges see reis lõpuni, et olime mehega koos nagu kaks vana tuttavat. Pärast kodus ka.

Küsite, kuidas meil nüüd läheb. Me ei ela enam koos. Lahutust me veel vormistanud ei ole, aga koos elama ilmselt ei hakka. Minul on mu tütar ja hea sõber Erki, kellega me saame paar korda nädalas kokku ja räägime elust, kunstist, muusikast ja maailma asjadest. Tütar hakkab ka temaga harjuma.

Mu mehel läks kehvemini. Minu teade, et temaga koos ma enam ei ela, lõi ta tõsiselt rööpast välja. Kui ta lõplikult aru sai, et nüüd on kõik, oli ta läinud Kristiinale armastust avaldama. Kristiina, kes ta peast hulluks oli ajanud, ei lasknud teda mingil ajal enam oma korterisse sisse. Mu mees oli väga õnnetu ja nõutu ega saanud aru, mis Kristiinal viga on. Just nüüd võiks nad ju õnne nautida. Me saime juba täitsa rahulikult sel teemal rääkida. Ma pakkusin mehele, et äkki sa jäid hiljaks. Äkki Kristiina enam ei oodanudki sind.

Siis selgus, et Kristiina läheb töölt ära. Mu mehega keeldus ta suhtlemast, kuni kolis Tallinna. Kurb oli oma meest vaadata, kuidas ta huuled ja hääl värisesid, kui ta kurtis, et ei saa absoluutselt aru, miks Kristiina nii teeb. Ma püüdsin selgitada, et kui Kristiina sulle ikka selgelt ütles, et ta ei suhtle rohkem, siis ei saa jääda halama, miks ta nii tegi, vaid sa pead eluga edasi minema. Mees ütles, et ta kahetseb elu lõpuni seda afääri Kristiinaga. Ma vastasin, et pole mõtete kahetseda, sest meie nagunii enam otsast alata ei saa, kuna proovisime seda juba palju kordi.

Mina kuulsin seda uudist vist enne meest, aga tema sai ka peagi teada, et Kristiina oli endale rikka norralase leidnud ja see ostis Tallinna suure korteri.

Mees helistas mulle veel mitu kuud pea iga päev ja oli päriselt väga kurb. Ma püüdsin teda lohutada. Ütlesin, et see läheb üle ja see naine ei vääri sind. Ega see teda väga lohutanud. Imelik. Naine, keda ma olin vihanud oma mehe ihaldamise pärast, olin nüüd äkki meie ühine vastane. Ta tegi halba inimesele, kelle vastu polnud mul enam armastust, aga oli lugupidamine.

Praeguseks on mees oma hingehaavad enam-vähem terveks ravinud. Ta hoolib väga meie tütrest ja on ühe tütrega naise ka leidnud. Kristiina on vahepeal noore eesti mehe leidnud.