Kaamelimaadlus ja tuhkrupüksitamine – veidrad spordialad üle maailma


Kaamelimaadlus ja tuhkrupüksitamine – veidrad spordialad üle maailma
Foto: REUTERS

Kõigis maailma kultuurides on olnud tavaks koguneda kokku, et võtta osa mõttetutest ja sageli rabavalt ohtlikest sportmängudest.

Pentsiku spordiala loomiseks piisab kambast igavuse käes vaevlevatest meesterahvastest, kuigi tihtipeale võib tarvis minna ka vägijookide abi, vahendab Cracked.

Säärepeks

Säärepeks (ingl shin kicking) on üks ala Cotswoldi mängudel — 400aastase traditsiooniga turniiril, mis väidetakse olevat maailma kõige vanem olümpiaad.

Harva annab spordiala nimi nii hästi aimu selle olemusest. Säärepeks kujutab endast nimelt kahe võistleja võistlust selle nimel, kes suudab teise lihtsalt ja ausalt säärekondi pihta virutades pikali panna.

Vastase pikalikukutamise eest saab punkti. Raundi võidab see, kes vähemalt kahel korral kolmest peale jääb, kusjuures võitja läheb edasi järgmisse raundi. Võistlejatel lubatakse säärte kaitsmiseks püksi heinu toppida.

Cotswoldi mängude tava sündis 17. sajandi algupoolel, mil kohalik advokaat Robert Dover organiseeris mängud protestiks Inglismaal pidurdamatult vohava puritaanluse vastu.

Mängude algusaegadel oli üheks spordialaks duellipidamine. Söör German Poole'i ja hr Hutchinsoni vahelises võitluses õnnestus Poole'il vastase kolm sõrme maha raiuda veel enne, kui Hutchinson mõõga haarata jõudis. Hutchinson ei jäänud aga võlgu ning raius Poole'il nina otsast.

Seotud lood:

Tuhkrupüksitamine

Kujutlege end seismas keset küüni ühes väikeses külas Inglismaal Põhja-Yorkshire'i nõmmede rüpes.

Samasse küüni on kogunenud hulk tõsise ilmega džentelmene, kes seisavad ümber teie, kortsutavad kulmu, rüüpavad ale-tüüpi õlut ja suitsetavad piipu.

Teie ise olete aga palja ülakehaga, püksisääred kindlalt ümber pahkluude seotud. Teie ees seisab keegi mees, käes kaks tuhkrut.

Nood väikesed, teravate küünte ja kihvadega lihasööjad nirgilaadsed elukad (nagu ülaloleval pildil) vingerdavad ning näevad välja nii marus kui ka väga, väga näljased.

Tuhkruid hoidev mees annab teile noogutusega märku. Te tõmbate pükste ülaosa valla nagu kotisuu, tuhkrud visatakse teile püksi ja vöö tõmmatakse kindlalt kinni.

See ongi põhimõtteliselt kogu tuhkrupüksitamise (ingl ferret legging) mõte. Mängu nimetatakse ka allhoidmiseks (ingl keeping them down).

Tuhkrupüksitajate ainus ülesanne on eneseväärikuse (ja suguelundite) haavamisest hoolimata võimalikult kaua aega kaht rabelevat, vihast tuhkrut püksis hoida.

Praegune maailmarekord kuulub Reg Mellori nimelisele jorkširlasele, kes hoidis 1981. aastal kaht tuhkrut püksis viis tundi ja kakskümmend kuus minutit.

Tuhkrute püksiajamise traditsiooni sünnilugu on hämar; ühe teooria kohaselt tekkis see kas Yorkshire'is või hoopis Šotimaal perioodil, mil jahiloomade pidamine oli lubatud vaid jõukamatele inglastele, salakütid aga pidid oma illegaalseid tuhkruid metsavahi pilgu eest püksis varjama.

Ala sai esmalt populaarseks 20. sajandi alguses ja elas läbi põgusa renessansi 1970ndatel aastatel, kuid on tänapäeval hääbumas ning Suurbritannias seadusega keelatud.

Suusabobi

Suusabobisõit (ingl skibobbing) on talispordiala, milles võistlejad sõidavad väga järskudest lumistest nõlvadest alla... jalastele tõstetud jalgratastel.

Võistluste videoülesvõtete põhjal jääb mulje, et sport seisneb tohutu kiirusega kihutamises, kuni mägi otsa saab või suusabobi ümber läheb.

Kaasaegne suusabobisõit sündis patenditaotlusest, mille 1892. aastal esitas ameeriklane John Stevens. Sisuliselt patenteeris Stevens jalgratta, mille esiratas on asendatud suusaga.

Kui suusabobi oli Alpide elanike hulgas menukaks liiklusvahendiks kujunenud, korraldati 1954. aastal ka esimene rahvusvaheline võistlus.

Kaamelimaadlus

Kaamelimaadlus — mitte inimeste maadlemine kaamelitega — on Türgi sport, mis seisneb kahe isase kaameli vastastikuses mõõduvõtmises.

Kaksküürkaameli ehk baktriani ja ühe küüruga dromedari hübriidristandid, maadluskaamelid ehk tülu-kaamelid on spetsiaalselt spordiks aretatud ning ehitud kellukeste ja värvikate kaunistustega.

Üleslöödud isaskaamelid pannakse teineteisega võitlema indleva emaskaameli pärast. Tulemused, nagu arvata, on tihtilugu üsna naljakad.

Võidab kaamel, kes sunnib vastase kukkuma, karjuma või koomiliselt jalgu pildudes põgenema.

Treenerid üritavad kaamelitele õpetada mitmesuguseid võitlusmeetodeid nagu ründamine vasemalt või paremalt, vastase tasakaalust väljaviimine või vastase pea kaela abil rinnale surumine ning seejärel maha istumine.

Türgi Egeuse mere äärses piirkonnas on kaamelitel pealtvaatajate lõbuks maadelda lastud juba sajandeid. Keegi ei tea, kuidas tava täpselt alguse sai, ehkki arvatakse, et sellega hakati tegelema karavanidega ringirändamise aegadel.

Kuna võistluse juures peab viibima indlev emaskaamel, muutuvad mõned võistlejad väga erutunuks, mistõttu pritsub areenile laiali ohtralt vahutavat sülge ja ärevusuriini.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!