JÕULUD MEHHIKOS | Alles õhtul, kui kõigil juba pidžaamad seljas, tuldi kingitustega lagedale — oh seda rõõmu ja naeru!
Eesti kooliõpilane Renate Eensalu veetis oma vahetusaasta Mehhikos ja sai kogemusi, mis ei unune kunagi. Renate räägib, kuidas möödusid tema jõulud kaugel maal.
Kõikidel inimestel kujuneb elu jooksul üks või mitu hetke, mis muudavad veidi tema mõttemaailma ja suhtumist ümbritsevasse. Sellised hetked jäävad meelde, ja isegi kui me nende peale igapäevaselt ei mõtle, siis tulevad need ikka ja jälle mõttesse just kõige vajalikemal momentidel.
Kui vaadata kogu vahetusaasta kogemust veidi detailsemalt, siis minu üheks selliseks hetkeks olid jõulud kaugel kodust — Mehhikos. Mis tunne on ühel teismelisel tüdrukul olla esimest korda elus kodust eemal sellisel aastaajal, mis keerlebki tavaliselt kodus olemise ja perega aja veetmise ümber? Kindlasti on see väga harjumatu tunne, lausa võib öelda, et eksinud tunne. Aga milline õnn, et seal teisel pool maailma, Mehhikos, oli selleks hetkeks juba kujunenud minu teine kodu ja sain südamerahuga öelda, et veedan jõulud siiski pere seltsis.
Tõsi, jõulud Eestis ja jõulud Mehhikos on nagu öö ja päev. Olen terve oma elu üles kasvanud pidades pea et viis jõulupidu igal aastal, ning need on vaieldamatult minu lemmikud pühad. Miski ei ületa seda sooja tunnet, kui väljas on paks valge lumi, laual ise tehtud piparkoogid, kuusk uhkelt ehitud ja selle all kingipakid, mis tekitavad ootusärevust. Päheõpitud luuletused, tantsud ja laulud, ümberringi armsad inimesed ja taustal mängivad ammu pähe kulunud jõululaulud… Kuid tuleb välja, et mitte kõik ei tähista jõule niiviisi. Eks oma peas teadsin ma seda ammu, kuid jõuluhommikul üles ärgates oli siiski veider jalga panna plätud ja lühikesed püksid. Palmipuid ju ei hakata ehtima ning piparkook oli vist juba sõna poolest Mehhikos võõras.
Minu jõululaupäev Mehhikos ei erinenud otseselt ühestki teisest päevast. Peale hommikusöögi-takosid mindi kirikusse, hiljem vanavanemate juurde. Ka sealpool maakera veedetakse see ilus päev pere seltsis. Minu vahetusperes oli kombeks kingitusi teha loosi teel nii, et et igaüks tegi ühe kingituse ühele kindlale inimesele. Seetõttu ei teadnud keegi kunagi ette, kellelt kingitus tuleb. Minu vahetuspere soovis mind säästa kohustusest teha kellelegi kink, seega mina sellest midagi ei teadnud ja olin kõikidele pereliikmetele ära pakendanud midagi sümboolset Eestist. Terve päev möödus rahulikult ning üheskoos valmistati meeletus koguses toitu — banaanilehtedes tamaled, salsa sees täidetud paprikad ja muidugi ei puudunud laualt ka hunnik tortillasid. Kuid selle kõige juures ei maininud keegi kordagi jõule. Tundus, et loositõmbamise komme ei olnud ainuke asi, millega ma kursis ei olnud. Just nagu mina olen oma mõtetes maalinud kindla pildi jõuludest, on seda teinud ka mehhiklased ja ei tule ju pähe seda nii iseenesestmõistetavat tunduvat asja hakata kellelegi lahti seletama. Koosveedetud päevale järgnes pidulik õhtusöömaaeg ning kohustuslik piñatamäng. Alles õhtul, kui kõigil juba pidžaamad seljas, tuldi kingitustega lagedale ja igaüks jagas enda tehtu oma paarilisele. Oh seda rõõmu ja naeru! Kingipaberid lendasid, raadiost tuli Banda muusika ning glögi aseaineks oli jahutav horchata. Terve päev ootamist oli kindlasti seda kõike väärt! Päeva lõpuks oli ikkagi ka kauaoodatud jõulutunne minu südames ja usun, et kõik minu ümber tundsid niisamuti.
Vaata galeriid:
Kui soovid rohkem infot turvaliselt välismaal õppimise kohta, siis loe lähemalt YFU Eesti kodulehelt — SIIT!
