Jalgsi läbi Hispaania | Nutt kippus peale — õigesse kohta jõudes mul juba pisarad voolasid

5. osa
Jalgsi läbi Hispaania | Nutt kippus peale — õigesse kohta jõudes mul juba pisarad voolasid
Palveränduri pidusöökFoto: Meelike Eenpuu-Villup

Oma palverännaku viiendas osas on Meelike valutavate jalgade ja väsimusega kimpus, samas tuleb ette ka hetki, mis loovad ilusad mälestused.

10. päev

25. aprill: Santo Domingo de la Calzada — Belorado, 22,4 km (minu monitor näitas 27km)

Ärkasin hommikul üles ja mida ma peeglist näen? Ohatis!!! Ju see märja nahaga pingil istumine on oma töö teinud. Päev ise läks aga ruttu, üsna kiirelt sai pool maad käidud ja siis sai rahulikumalt jätkata, et kuumavad kannad puhata saaks.

Vahepeal kõndisin ka mööda teed, et pisutki vähem jalavaeva oleks. Päeva lõpupoole läks aga aina raskemaks. Umbes 5 km enne sihtkohta sõitis mööda teed auto ja andis igale kõndijale pudeli vett. Kui tore üllatus! Veel ägedam oli pudelilt avastada, et sinna oli trükitud ühe albergue reklaam ja loomulikult plaanisin ka sinna minna. Neil oli bassein ka, kuigi ilm oli nüüdseks juba üsna jahedaks läinud ja peagi hakkas tibutama. Basseinis ujumist täna küll loota ei olnud, aga vaeva olid nad näinud.

Siiski andsin alla varem ja kõndisin esimese albergue uksest sisse. Jalad valutasid ja minu mõõdupuu kohaselt olin juba 27 km kõndinud. Mulle pakuti erinevaid tube: 6 eurot ja 16 voodit, 8 eurot ja 12 voodit, 10 eurot ja 6 voodit. Võtsin kõige odavama ja lõpuks olin ma siiski ainsana toas. Kõik teised olid kas kallimatesse tubadesse end sisse seadnud või siis edasi kõndinud, albergue oli üsna tühi.

Seotud lood:

Ka WiFi toimis vaid peamajas, aga seal oli päeva parim avastus: kamin!!! Seadsin end lähima laua juurde pitsat sööma ja olin endaga üsna rahul. Ka tutvusin Austraalia paarikesega, kes on Caminol oma mesinädalatel! Seljakotid lasevad nad küll taksoga järgmisse sihtkohta ära saata ja ööbivad ka privaatsetes tubades, aga siiski! Ja siis peetakse mind imelikuks, et Caminot uuesti ja uuesti teha tahan! Teised tulevad lausa oma abiellumist siia tähistama, villide ja valuga!

Loe veel

11.päev

26. aprill: Belorado — San Juan de Ortega. 24 km (või siis 30 km jälle?)

Üksi oma toas magasin suuuuuuuuurepäraselt!!! Sõin albergues hommikust ning nii 8.00 ajal alustasin kõndimist. Ilm oli endiselt pisut vihmane, aga oli lootust, et päeva peale selgineb. Taas oli võimalust jalavaeva vähendada ja mööda teed kõndida. Sõidutee oli lai ja kõndimiseks 2 meetrit, milles küsimus? Siiski oli mitmel korral pisut kõhe, eriti kui näiteks 10 rekkat järjest tuli ja neist üks lihtsalt suvaliselt üle pideva joone minu suunas sõitis. Siiski jäin ellu ja olin rahul, et otse kõndisin. Sest päev tuli jälle pikk.

Ilm läks järjest kuumemaks ja korra sattusin kokku ka sakslase Tobiasega. Tema polnud korralikult magada saanud ja tervis jukerdas, kahju oli kohe teist vaadata. Peagi kõndis ta aga minust mööda ja läinud ta oligi. Mis oli tema saladus või mis ravimeid ta kasutas? Mina aga jätkasin vanaviisi, iga paari kilomeetri järel puhates, sest kuumus oli meeletu. Vahepeal kutsuti mind ühele piknikule, kus siis 4 hispaania keelt rääkivat inimest oli. Üks meesterahvas oli Tšiilist ja tema oskas inglise keelt ka, nii ta siis aitas tõlkida teiste juttu. Teised olid Mehhikost ja Argentinast. Edasi jätkasime kõik koos.

Ühe mäe otsas oli Monumento a los Caidos, mälestusmärk ja massihaud 1936-1939 kurvast ajajärgust Hispaanias. Hea, et Camino käigus saab sellest riigist rohkem ka teada, kui vaid kirikud ja kabelid. Kurb ajalugu olgu õpetuseks tulevikus.

Peale pikka-pikka kõndi ja ohkimist olime lõpuks mäe otsas ja albergue juures. Mul kippus nutt kurku, sest jalad olid nii valusad ja kerge hirm oli ka: mis siis, kui albergues öeldakse, et kohti enam ei ole? Tobias oli uksel vastas, triksis-traksis ja nii puhanud olekuga, nagu poleks tervise kiuste kõndimist üldse teinudki. Lisaks jagasime me sel korral ka nari, mina sain paraku ülemise, aga siiski normaalse voodi. Kõrval oli kohe suur kapp, sain kõik asjad sinna peale laduda ega pidanud muretsema, et midagi maha kukub.

Selles külas elab vaid 30 inimest, seega oli palveränduritele mõeldud 1 suur albergue, 1 kallim hotell ja 1 baar. Nii ei olnudki midagi kobiseda, kui majutuse eest 10 eurot küsiti, kuhugi mujale ju eriti minna ei ole. Söök oli rikkalik, kuigi pisut maitsetu ja veini juurde ei pakutud. Aga vähemalt olin kohal, voodi magamiseks oli olemas ja paar tuttavat nägu ka. See ju peamine.

12. päev

27. aprill, San Juan de Ortega — Burgos. Plaani kohaselt 26,1 km, tegelikkuses 32,9 km

Päev algas varakult. Toas oli 22 inimest, neist 8 prantsast, kel vägagi kiire oli. Kuuldavasti oli neil isegi oma buss, mis vedas seljakotte ja toitu ja rahval polnud muud vaja teha, kui tillukeste kottidega pisut kõndida. Ja kõndimisega oli neil kiire, enne kukke ja koitu oli äratus ja nii 6.10 ajal pandi toas tuli põlema ja rikuti teiste uni ära. Mina vedelesin veel pikalt, aga nii 6.30 ajal tulin minagi üles. Alumisel naril olnud sakslane Tobias oli vihane, kõik teised ka. Kuhu jääb see kuulus “Camino on rahulik kulgemine, see pole võidujooks!”.

Õhtul oli mulle tulnud SMS kanadalannalt Louiselt, et paljud paverändurid vahetavad albergueid, sest liiga vara aetakse välja ja paljud kaasteelised norskavad. Meil oli täpselt selline öö: öine norskamise tase oli tõesti orkestri mõõtu ja kell 8 aeti viimne inimene välja. Sulgemise aeg. Tegime päris pikalt nalja, et ei tea, kas on enam mõtet kõndima hakatagi: väljas juba valge ja oleme alustamisega pea 2 tundi hiljaks jäänud.

Ka ei olnud selles albergues kööginurka ja küla ainus baar tehti alles kell 9.00 lahti. Nii tuli kõigil 3,6 km tühja kõhuga kõndida, et kosutavat hommikusööki saada. Sealsed kohvikud ei pea tulu pärast muretsema, iga päev tuleb hordide viisi näljaseid. Võtsin minagi pisut toekama hommikusöögi, tavapärase croissanti asemel korraliku küpsetatud leiva, kuhu siis sinki, juustu ja tomatit vahele laoti. Hind oli ka korralik, koos kohvi ja mahlaga 9,10 eurot.

Edasi kõndisin pisut üksi, kuni saabusin kohta nimega Atapuerca. Koht on kuulus selle poolest, et seal on avastatud Euroopa kõige vanemad inimasustuse säilmed, lausa 1,2 miljonit vanad. Puhkasin pisut jalgu pingil ning peagi olid ameeriklased Robert ja Cindy kohal ning jätkasime koos. Neil nimelt oli plaan lõunapausiks piknikku pidada ja mina tahtsin sellest samuti osa saada. Minul oli kotis endiselt pakk šokolaadiküpsiseid, seega pakkusin, et magustoit on minu poolt. Natuke tuli jälle mäkke ronida ning mäe otsas ootas meid kividest ring. Ameeriklased nimetasid seda labürindiks ning hakkasid keskelt kõndima, ring ringi haaval. Ma küll kõhklasin, sest niig oli pikk päev ees, aga omamoodi tore oli seda nendega teha. Tiirutasime seal, siis lisandus meie seltskonda korealane Peter, lõpuks ka sakslane Marcus. Jälle üks vahva ning naljakas hetk, mida meenutada.

Peagi jõudis sakslane Tobias koos ühe taanlasega mäe otsa ning edasi jätkasime koos, plaan siis lähiajal üks hea lõunasöök ette võtta. Cardenuela Riopico linnakeses leidsime kiriku ja selle ees kena varjulise platsi. Söögiks oli 2 sorti leiba, tuunikala pirukas, juustu, sinki, mandariin, 2 õuna, karp tindikala, oliive, küpsiseid ja muidugi pudel punast veini. Maailma parim lõunasöök, mis oli kindlasti üks selle Camino tipphetki! Riismeid saime jagada veel kiirelt mööda kimanud ameeriklasega (Atlantast) ja jaapanlasega, kes selle kiriku taga asuvasse alberguesse läks. Sama jaapanlane, keda ma oma esimesel päeval umbes 10 km peal kohtasin.

Edasi läksid kõik omas tempos ja peagi hargnes tee kaheks: tavapärane Camino oli 8 km pikk, teine, mis peamiselt mööda sõiduteed läks, oli 7,1 km. Loomulikult valisin viimase ning asusin üksinda kõndima. Burgos paistis, ent lõppu ei paistnud, tegin mitu pausi, et kuidagi oma kuumavaid jalgu puhata. Ilm oli vahepeal jälle kenasti päikseliseks läinud. Kui kesklinnani oli jäänud umbes 2 km, kaotasin ma nooled silmist. Ühes kohas näitasid nad pisut imelikult, kaardus ja kadunud nad olid. Tiirutasin ühtpidi ja teistpidi, lõpuks läksin ühte kohvikusse abi küsima. Sealne poiss ei osanud suurt aidada, küll aga oli seal abivalmis vanem mees, kes loomulikult jällegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Küll aga oli ta nõus vaid 10 km minuga kaasa kõndima, et katedraal üles leida. Selle lähedal oli üks munitsipaalalbergue ja olin talle väga tänulik, sest ise oleks ma ilmselt veel pikalt ekslenud. Jalad valutasid ning nutt kippus peale, õigesse kohta jõudes minul juba pisarad voolasid. Aga kohal ma olin. Ja see oli peamine. Isegi voodikoht oli, jällegi ülemine nari, aga peale pisukest nutmist, dušši ja jalgade külmageeliga määrimist oli enesetunne pisut parem.

Õhtusöögiks mul enam energiat ei jätkunud: sõin ära kotis olnud viimased küpsised, ühe banaani ja apelsini ning väikese pakikese mahla. Magama läksin kell 21.00, et end homme pisutki paremini tunda. Üllatavalt siinses odavas albergues (vaid 5 eurot) kohatud Michael soovitas küll puhkepäeva võtta, aga ma ei taha. Mul on sellest linnast kõrini, ometigi ei tea ma, kuidas siit minema saada, kui need nooled nii nirud on? Homne päev peaks olema lühike, 21 km ja enamasti lagedal maal. No see selgub homme, sest viimased 2 päeva on raamat jumalast huupi infot mulle andnud ja selle tõttu olen ma oma jalad (ja kannatuse) viimase piirini viinud.

JÄTKUB...