Kui Rasmuse tagasisõidupäev kätte jõudis, saatsin mehele sõnumi küsimusega, kas ma peaks autoga lennujaama vastu minema. Mees vastas, et pole vaja. Käisin juuksuris, tegin mehe lemmikut ühepajatoitu sealihaga ja panin selga uue kleidi.
Rasmus ei tulnud ega tulnud. Kui ta juba kaks tundi tagasi maandunud pidi olema ja oligi, sest ma uurisin lennujaama infost, hakkasin helistama. Mees ei võtnud telefoni. Saatsin juba paar ahastavat sõnumit, et kas midagi halba on juhtunud. Ta ei vastanud. Tütre kodusolek sundis mind ennast vaos hoidma, küllap muidu oleksin juba nutnud ja kõvasti vandunud.
Veerand tundi pärast mu sõnumeid ta vastas, ei ole midagi juhtunud. Kui ma talle siis kohe helistasin, ei vastanud ta jälle.
See oli nüüd küll juba väga kummaline lugu. Äkki on nii purjus, et ei julge koju tulla? Saatsin talle kohe sõnumi, et sellest pole midagi, kui sa ka väga purjus oled, mina ei ole pahane, ja kui sa tütart pelgad, siis ma võin tütrele öelda, et kui ta tahab, mingu klassiõe juurde. Rasmus ei vastanud jälle. Seejärel helistasin, aga ta jälle ei vastanud. No mis lollitamine see on! Telefon on ju kindlasti tema enda käes. Kui ta oleks telefoni kuhugi unustanud, siis ta poleks saanud ju sõnumile vastata. Kuidas ma oleks soovinud nüüd endale selgeltnägija võimeid! No kus ja kellega mu mees ometi on?