JAANIKA LUGU | Mu mees läks Egiptusesse reisile ja enam minu juurde tagasi ei tulnud

 (106)
JAANIKA LUGU | Mu mees läks Egiptusesse reisile ja enam minu juurde tagasi ei tulnud
Pilt on illustreerivDmitry Schemelev / Unsplash

Jaanika ja Rasmus elasid koos viiendat aastat ja nendaga koos elas ka Jaanika üheksa-aastane tütar. Kooselus tundus olevat kõik hästi, mõlemad olid rahul oma koduse elu ja tööga, suuri tülisid polnud ning lapsega tegelesid mõlemad meelsasti.

Kui Rasmus mõnel nädalavahetusel suurema peo ette võttis, ei pannud see Jaanikat nutma ega mehega riidu kiskuma. Ta arvas, et las mehel olla ka privaataeg oma sõpradega. Seda toredam on ta siis kodus. Ja Rasmus oligi kodus tore. Pealegi polnud Rasmus mingi joodik. Kõik, mis vaja teha oli tööl või kodus, sai tehtud. Edasi räägib nende elus juhtunust Jaanika.

“Mul oli kena ja turvaline elu selle mehega. Rasmus ei püüdnud näida paremana, kui ta tegelikult oli. Ma sain oma tütre isaga ka normaalselt läbi, aga tema oli ikka selline n-ö kõva mees, mis alguses mulle meeldis, aga tasapisi hakkas väsitama. Rasmus oli loomulik. Ta ei mõelnud, mis teised temast arvavad, kui ta teeb midagi, mida teised temaealised üldiselt ei tee, või paneb selga omapärased riided. Ta elas ja käitus loomulikult. See mehe iseloomujoon meeldis mulle väga.

Rasmus oli mitu korda käinud ühe väiksema tööseltskonnaga hilissügisestel lõunamaareisidel. Kreekas, Türgis, Kanaari saartel. Viimane kord novembris sõitsid nad Egiptusesse Hurghadasse.

Rasmus ütles, et nad said tõeliselt luksusliku viietärnihotelli. Tavaliselt kuulus sõitjate hulka kuus kuni kaheksa inimest ja naisi rohkem kui mehi. Mind ega minu teada ka ühtegi teise mehe naist või naise meest ei häirinud need ettevõtmised. Ma teadsin neid kui toredat ühtehoidvat seltskonda. Olin nende inimestega mitu korda kohtunud ja ka koos pidusid pidanud või suvel koos rannas käinud.

Seotud lood:

Tõsi küll, kui mees esimest korda selle seltskonnaga reisima mineku plaanist rääkis, mõtlesin, et see asi on ikka päris imelik. Meie mehega polnud vist neli või viis aastat Eestist väljas puhkamas käinud. Nii ma Rasmusele ütlesingi. Tema vastas, et me oleme ju ise koos otsustanud, et suvepuhkused veedame Eestis. Nüüdse n-ö puhkuse ajal ta teeb ju õhtuti tööd ja kui mina saaks ka nii, siis me võiks kasvõi järgmisel aastal kohe minna hilissügisel koos puhkusele. Või jätamegi osa puhkust sügiseks ja läheme kindlasti. Mina ütlesin, et las need asjad jääda, nagu on, ja puhkame ikka suvel Eestis.

Ma ei ütle, mis tööd mu mees teeb, aga kogu see tema seltskond saab tõepoolest arvutites tööd teha ka reiside ajal õhtuti ja sellepärast oligi neil nii lihtne leida see nädal Eestist äraminekuks.

Tookord neli aastat tagasi seedisin ma mitu päeva seda mehe reisileminekut. Ma mõtlesin, et see asi ei meeldi mulle. Siis aga jõudsin järeldusele, et kui mees nende samade inimestega päevad, nädalad, kuud ja aastad tööl koos on, miks nad siis nädal aega reisil koos ei või olla. Mäletan, kuidas ma omaette pobisesin, et kui ma kardan mahajätmist, siis mees võib armuda ka Tallinna kontoris, tänaval, kohvikus või linnaliinibussis. Selleks ei pea üldse mitte kaugele reisile sõitma.

Kui Rasmus siis novembris oma seltskonnaga reisile sõitis, olin ma täiesti muretu. Pigem isegi ootasin hetki, kui ma tütrega kahekesi olen või mõne sõbranna külla kutsun või me sõbrannaga kinno või kohvikusse läheme. Sõbranna käiski minu juures ja me istusime kella kaheni öösel. Paar õhtut hiljem käisime vanalinnas jalutamas. Mõlemad olid väga ilusad õhtud. Üheksa-aastase tütrega oli ka tore lobiseda. Nädal aega läks nii kiiresti. Ma ei jõudnud isegi imestada, et seekord saatis mees nädala jooksul vaid ühe sõnumi. Kirjutas, et väga soe on, kõik on üle ootuste hästi ja puhkus on super. Ma ei hakanud ka midagi küsima. Tore, siis tore.

Kui Rasmuse tagasisõidupäev kätte jõudis, saatsin mehele sõnumi küsimusega, kas ma peaks autoga lennujaama vastu minema. Mees vastas, et pole vaja. Käisin juuksuris, tegin mehe lemmikut ühepajatoitu sealihaga ja panin selga uue kleidi.

Rasmus ei tulnud ega tulnud. Kui ta juba kaks tundi tagasi maandunud pidi olema ja oligi, sest ma uurisin lennujaama infost, hakkasin helistama. Mees ei võtnud telefoni. Saatsin juba paar ahastavat sõnumit, et kas midagi halba on juhtunud. Ta ei vastanud. Tütre kodusolek sundis mind ennast vaos hoidma, küllap muidu oleksin juba nutnud ja kõvasti vandunud.

Veerand tundi pärast mu sõnumeid ta vastas, ei ole midagi juhtunud. Kui ma talle siis kohe helistasin, ei vastanud ta jälle.

See oli nüüd küll juba väga kummaline lugu. Äkki on nii purjus, et ei julge koju tulla? Saatsin talle kohe sõnumi, et sellest pole midagi, kui sa ka väga purjus oled, mina ei ole pahane, ja kui sa tütart pelgad, siis ma võin tütrele öelda, et kui ta tahab, mingu klassiõe juurde. Rasmus ei vastanud jälle. Seejärel helistasin, aga ta jälle ei vastanud. No mis lollitamine see on! Telefon on ju kindlasti tema enda käes. Kui ta oleks telefoni kuhugi unustanud, siis ta poleks saanud ju sõnumile vastata. Kuidas ma oleks soovinud nüüd endale selgeltnägija võimeid! No kus ja kellega mu mees ometi on?

Aga äkki teeb ta mulle mingit suurt üllatust? See mõte rahustas mind maha.

Ma arvan, et olin tund aega rahulikult, istusin Facebookis ja vaatasin natuke uudiseid.

Kui oli juba päris õhtu ja kell ligines üheksale, saatsin mehele sõnumi, et kui mina üldse midagi talle tähendan, siis ärgu tehku mulle nii palju haiget ja vastaku. Olukord oli ikka päris absurdseks muutunud. Hea küll, mees käis oma seltskonnaga reisil, aga miks ta koju ei tule? Millegipärast mõtlesin sel hetkel, et nõu pole ka kelleltki küsida. Emale ju ei räägi niisuguseid muresid ja järelikult ühtegi nii lähedast sõbrannat mul pole.

Igatahes otsustasin edasi rünnata ja kõik asjaolud välja selgitada. Järgmises telefonisõnumis küsisin, kas kuulutan oma abikaasa tagaotsitavaks. Läks veel viis minutit ja siis mees helistas. Oli kurva häälega, nagu oleks äsja ema matnud ja seetõttu ei saanud koju tulla. Ütles, et ta armus reisil ja jääb nüüd Kristiinaga kokku. Ah siis sellised toredad kolleegid on sul, karjusin telefoni ja hakkasin nutma. Millegipärast meenus just siis fakt, et meie koos ei saanudki kunagi lõunamaareisil käia, sest kogu aeg käis ta oma töökaaslastega. Ja nüüd siis oli korras. Käidud ja uus naine leitud. Karjusin Rasmusele, kuidas ta võib nii alatu olla. Ütlesin, et mulle algusest peale ei meeldinud need reisid ja et ma poleks tohtinud teda usaldada ja reisile lubada. Küsisin, kas kõik need reisid ongi olnud armuseiklused. Rasmus sai vihaseks. Ta ütles, et ära aja sellist jama.

Küsisin, kas te hakkate kolmekesi koos elama — sina, Kristiina ja Kristiina mees. Ja mida Kristiina mees üldse säärasest sajandi armastusloost arvab? Selle küsimuse vastuseks pobises Rasmus, et Kristiina läks oma mehest lahku. Olin raevus ja samas raevust nõrk. Mida ma ometi valesti tegin? Kõik oli ju nii hästi, ma olin tolerantne, sõbralik, ei olnud armukade, ootasin väga meest koju tagasi. Aga tema sõidab reisile ja lihtsalt tuleb sealt teise naisega tagasi.

Alguses pärast seda tõesti koledat päeva olin ma kindel, et Rasmus mõtleb ümber ja tuleb minu ja mu tütre juurde tagasi. Järeldasin igasuguseid asju tema hääletoonist. Nagu lollakas teismeline, et kui poiss naeratab, siis on armunud. Praegu saan aru, et mees oli ju minu vastu külm kui kivi, aga siis ei saanud aru. Muudkui otsisin tema häälest ja ilmetest armastuse märke ja leidsin ka. Tõsi, tütrele tõi ta kaks karpi väga maitsvat Egiptuse halvaad ja on temaga ka pärast meie lahkuminekut ka suhelnud. Õnneks tütre jaoks möödus see minu suur elumuutus üsna rahulikult.

Ma tegelikult elasin ikka mitu kuud teadmises, et olukord on ajutine ja Rasmus tuleb minu juurde tagasi. Kogu seda lugu oli nii raske uskuda, et nädal varem on kõik korras ja nädal hiljem kolib mees teise naise juurde.

Nüüd ma saan päriselt aru, et see mees on läinud. Huvitav, kas ma järgmist meest peaks rohkem kahtlustama ja kontrollima?