Itaaliasse kadestusväärne villa ühe euroga — mida see tegelikult tähendab?

 (2)
Itaaliasse kadestusväärne villa ühe euroga — mida see tegelikult tähendab?
Foto: Anton Sulsky/Unsplash

Kanadas elav finantsnõustaja Meredith Tabbone, kes kordagi Sitsiilias polnud käinud, otsustas endale sinna maja soetada. Ta oli puhkekodust Euroopas pikalt unistanud. Kui naine leidis artikli oksjonist, kus majade alghind on üks euro, ei pidanud ta kaua mõtlema.

Kuna naise vanavanaisa oli sitsiillane, oli naine alati Itaaliaga väga tugevat sidet tundnud. Ta oli riiki ka mitmeid kordi külastanud. Tabbone’le meeldis kogu riik väga — toidukultuur, ajalugu, inimesed. Kui ta leidis artikli, kus räägiti inimtühjast linnast, kus müüakse maju alghinnaga 1 euro, teadis ta, et peab tegutsema. Nimelt oli tegu oli linnaga, kust tema vanavanaisa pärit oli.

Naise sõnul kontrollis ta kohe peale artikli nägemist, kas tegu on tõesti selle linnaga, kust tema vanavanaisa pärit oli. Olles veendunud, et tegu on tõesti õige linnaga, tegi ta kiirelt enda pakkumise. Ta ei uurinud, palju majad tegelikult väärt võivad olla.

Sambuca on üks paljudest Itaalia linnadest, kus maju ühe eurose alghinnaga oksjonile pannakse. Seda tehakse selleks, et inimtühjadesse linnadesse taas elu sisse saada. Võrreldes 50ndatega on Sambuca populatsioon on vähenenud 30 protsenti. Rahvaarvu languse tõttu otsustas kohalik volikogu 16 mahajäetud maja oksjonile panna. Kõik majad osteti ära, kusjuures enamus ostjaid olid Ameerikast.

Seotud lood:

Tabbone seletas, et kõige madalam pakkumine, mis teha sai oli üks euro. Ta lisas, et ära tuli märkida kinnistu number ja enda nimi. Seejärel tuli teha deposiitmakse ning oma pakkumine teha. Peale seda avaldati kõik pakkumised ja suurima summa pakkunu võitis. Majad osteti keskmiselt 5000 dollari eest. Tabbone maksis maja eest 5655 dollarit.

Tabbone isa suri, kui naine keskkooli viimases klassis käis. Naise lausus, et Sambuca inimesed meenutavad talle väga palju tema isa ja vanavanaisa. Lisaks avastas Tabbone, et tema vanavanaisa sündis ja kasvas kaks kvartalit tema ostetud majast eemal ning tuli välja, et selles majas elavad veel praegugi ta sugulased.

See võib olla ka põhjus, miks ta ennast seal kohe nii koduselt tundis. Renoveerimisega alustati veebruaris, kuid koroonaviirusest tekkinud piirangute tõttu jäi projekt kuni maikuuni pausile. Kuna ameeriklastel pole hetkel võimalik Euroopasse tulla, pole Tabbone’l olnud võimalik projekti ise oma silmaga üle vaadata. Tema kõneisikuks on arhitekt, kellega väga tihedas suhtluses ollakse.

Maja, mille naine soetas, on pärit 18. sajandist ja on olnud mahajäetud üle saja aasta. Kui Tabbone koos enda parima sõbrannaga esmalt maja vaatama läksid, oli alles veel traditsiooniline hobusetall. Majas polnud elektrit ega vett. Olenemata sellest oli maja üllatavalt heas seisukorras — võlvlaed, hästi säilinud plaadid ning hea suurusega ruumid. Kindlasti on tarvis palju tööd ja raha, et maja tagasi ellu tuua. Kulud ulatuvad ligi 50 000 dollarini, kuid naine näeb asjal tuleviku ja on nõus sinna investeerima. Ta on mõelnud isegi naabermaja ostmisele, et kahest majast üks suur teha.

Maja peaks valmima järgmise aasta märtsis. Selleks ajaks on majas olemas põrandasoojendus, päikesepaneelid ja suured aknad, kust paistab lähedal olev järv, viinamarjaistandused ja teised ilusad Sambuca ehitised. Naise sõnul on Sambuca ideaalne koht võrreldes teiste lähedal asuvate randade ja linnadega. Linnas leidub mitmeid restorane, kohvikuid ja baare, kus elanikud õhtul veini nautida saavad. See on pannud ka Tabbonele kohviku avamise mõtted pähe.

Tabbone sõnul on ta silma peale pannud kohale, mis ei asu tema majast üldsegi kaugel ning on linna keskmes. Ta plaanib seal hakata pakkuma veini, võileibu, snäkke. Lisaks soovib ta enda kohvikus näidata kohalikku kunsti.

Allikas: lonelypanet.com