Niisiis, telefon. Uus sõnum tundmatult numbrilt. „Kindlasti telefonioperaator, kes ütleb, et minu internetilimiit on täis,“ mõtlesin uniselt, kuid avasin sõnumi sellest hoolimata.

„Tere hommikust! Köögis ootab sind tass kuuma šokolaadi!“ lugesin hoopis. Telefonioperaatorid minu teada kuuma šokolaadi ei paku (kuigi võiksid).

Kuum šokolaad kõlas hästi, aga veel rohkem huvitas mind, kes, jumala eest, selle keetis?! Nimelt polnud ma jõudnud uues kohas veel sõpru leida.

Koperdasin alumisele korrusele ja tõmbasin köögiukse lahti. Ja keda ma näen? Kaks saksa seljakotirändurit, keda olin juhuslikult (ja üsna põgusalt) kohanud mõni päev varem — nad lahkusid hostelist samal päeval, kui mina jõudsin — sirutasid minu poole tassi auravat jooki. „Nii tuimalt, suhkruga, ostsitegi mu endale sõpradeks,“ naersime mõni päev hiljem, kui olime üheskoos juba linna avastanud ja meenutasime, kuidas me siis õieti tuttavaks saime.

Niisiis, mis on see peamine asi, mida oleksin tahtnud teada enne, kui alustasin oma esimeste soolorännakutega?

Tõenäoliselt lihtlabast kinnitust, et seal, minu turvalisest kookonist väljas, maailma mänguväljakul, on nii palju teisi rändureid. Üksinda reisijaid. Paare. Ka soolonaisi. Sadu tuhandeid. Kõik nad kardavad, aga lähevad sellest hoolimata. Ja ei, nad ei tunne end üksildasena. Vastupidi — sõprade leidmine on teel olles kergem kui kunagi varem. Sinu turvavõrgustik on seal väljas olemas. Sa lihtsalt ei tea veel seda.

Ka pealtnäha inimtühjas stepis võib kohata teisi rändureid. Ja mis kõige parem - ekstreemsed olud ja ühised mälestused ühendavad inimesi kiiremini, kui arvata oskaksid. Foto: Madle Timm

Kellele läheks tiitel „Maailma Sõbralikuim ja Avatuim Rahvas“? Sooloränduritele. Sada protsenti. Ja neid leiab igalt poolt — hostelitest, kohvikutest, baaridest, kõrvaltänavatelt, matkaradadelt, lennukitest, rongidest, randadest ja džunglitest. Sa ei ole üksi. Aga soolorändurina on sul see vabadus olla — kui sa tahad. Ja kui sa oma punti ühest hostelist ei leia, võid olla kindel, et sinu gäng ootab sind järgmises.

Esimest korda üksinda reisima minek paneb kõhus mesilased lendama — see on veidi hirmutav, aga tegelikult mesiselt magus ärevus. Vähemalt minu jaoks. Niisiis, kui sa arvad, et sa oled ainuke, kes üksinda teeleminekut kardab, siis ei, ei ole. Ja kui sa arvad, et see tunne enne järgmisi reise kõhust kaob, siis ei, ei kao. Jumal tänatud. Alguses hirmuäratav tundmatus — jah, just see, mille kohta su fantaasiarikas aju igasuguseid lõbusaid stsenaariume genereerib — saab selleks „miskiks“, mis sind ikka ja jälle teele meelitab.

Paljudele tuleb üllatusena, et üksi rändamine võib olla tegelikult niivõrd sotsiaalne tegevus, et aeg-ajalt tuleb inimestest lausa puhata ja omaette aega võtta. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 42. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel