Intervjuu Ryanairi juhi Michael O´Learyga: "Minu lapsepõlves ei saanud lendamist endale eriti lubada"

Ryanairi juht Michael O'Leary meenutab intervjuus oma "kohutavat" lapsepõlve, mil reisida sai ainult praamiga Holyheadi ja kuidas teda Ceaușescu-aegses Rumeenias relvastatud valvega eskorditi.

Kui tihti reisite?

Tavaliselt teen ma paar ärireisi nädalas. Kuid tõsisemate puhkusereiside mõttes võtan ette talvel ühe suusareisi ja suvel ühe puhkusereisi. Kuid mul on neli alla 8-aastast last, seega ma pole kindel, kas need puhkusereisidena arvesse lähevad. Need on kaks nädalat, millal ma proovin neid mitte mõrvata.

Mida oleks vaja täiuslikuks puhkuseks?

Praegu ma ei saa öelda, mida oleks selleks vaja ette võtta. Täna lähen ma sinna, kuhu proua O’Leary tahab. Meie suvepuhkused on tavaliselt Algarves Pine Cliffsi kuurortis väljaspool Albufeirat – see on ideaalne koht laste jaoks, tenniselaagri ja golfiakadeemiaga. Kõik, mida ma ideaalselt puhkuselt otsin, on vaikus ja rahu. Aga see on vist asjatu lootus. Proovin nad ära jooksutada nii, et kell viis või kuus on lapsed nii läbi, et saab voodisse panna. Siis võtame me proua O'Learyga õhtusöögi ja kõik algab jälle pihta juba järgmisel hommikul. Lõpuks tulen ma tööle tagasi kõigest sellest välja puhkama.

Milline on teie esimene reisimälestus?

Nagu kõik teised minuealised Iirimaal oli ka minu esimene reisielamus praamiga - keegi ei saanud endale eriti lubada lendamist, see oli liiga kallis. Kujutan ette, et see oli reis mõne kohutava praamiga Dún Laoghaire´ist Holyheadi, millele järgnes pikk rannikut pidi kulgev reis brittide maal. Need polnud just kõige eredamalt meeldejäävad reisid.

Aga mõned meeldejäävad puhkused?

Mesinädalad. Esimesel nädalal olime Oberoil Mauritiusel, kus tegelesime nagu kõik teisedki tavaliste mesinädala asjadega: sukeldusime, hulkusime rannas, jalutasime käsikäes, mis mu lõpuks täiesti ära tüütas ja oleks viinud peaaegu lahutuseni.

Õnneks läksime järgmisel nädalal Singita jahireservaati Lõuna Aafrika Krugeri Rahvuspargis, mis oli tõesti imeline. Mitte sealsete loomade, vaid öise taeva pärast. Seal polnud mingit valgusreostust, telkisime väljas ja vaatasime langevaid tähti - tõeline mälestus kogu eluks. Kuid nüüd, peale safarireisi ma enam tagasi minna ei tahaks. Esimesel päeval sa karjatad: "Oo, seal on kaelkirjak... ja seal jõehobu!" kuid juba kolmandal päeval ütled: "ega ometi jälle üks k***** elevant!"

Millal suusatama õppisite?

Mäesuusatamise õppisin selgeks Alpe d’Huezis varastes kolmekümnendates, käisin enne abiellumist mägedes suusatamas tihti. Ma vihkan randu ja päikesepaistet - olles iirlane ei mõisteta mind selle eest ka väga hukka, kuid mulle meeldib mäesuusatamine ja eriti Ameerikas. Olen käinud mitu korda Banffis ja ka Aspenis ning Vermontis. Aspeni reis oli mu lemmik – siis kohtasin ka tulevast Mrs O’Learyt. Seda on raske kirjeldada, aga seal kohapeal on selline mõnus küla-idüll, samuti on lumi suurepärane ja inimesed fantastilised.

Ma olen liiga vana off-piste jaoks ja lumelauaga ma ka ei sõida, aga muidu peaksin olema üsna kogenud mäesuusataja.

Lapsed õpivad samuti - läheme nendega St Moritzisse Šveitsis ja peatume Suvretta House´is juba teist aastat. Neil seal on ülihea suusakool lastele.

Kõige mõnusam puhkus?

Minu kodu: Gigginstown House Westmeathi maakonnas. Mul on seal 1000 aakrit (400 hektarit) maad, farm, hobusetall ja loomakari, mul meeldib seal lihtsalt ringi käia ja see on tõeliselt stressist vabastav.

Mis on teie lemmikhotell?

Villa San Michele Firenzes, mis on ka proua lemmikhotell. See asub ilusas kohas, vana keskaegse kloostri sees ja mägedes, kust avaneb vaade allolevale linnale. Vaated õhtusöögi ajal rõdult on täiesti lummavad. Ja ka teenindus on ideaalne.

Lemmiklinn?

Mulle meeldivad kõik Itaalia linnad. Rooma, Firenze, Bologna, eriti aga Siena - olen seal olnud mitu korda Palio hobuste võidusõidu pärast. Sõit ise kestab vaid mõne minuti, kuid enne peab mõne aja veetma linnas, ahmima sisse võidusõidueelset atmosfääri ja tunnetama võistlejate vahelist vastasseisu. Õhtul on ka palju pidusid ja festival.

Mis teile ei meeldi puhkuste juures?

Töölt puudumine.

Milline on aga kõige hullem reisikogemus?

Ilma kahtlusteta - reis Bukaresti Ryanairi alguspäevadel. Idaploki riikides enne raudse eesriide langemist liikumine oli kohutav. Rumeeniasse sai vaid ärireisijana.

Mingil ootamatul põhjusel suunati meie lend ümber Timișoarasse ja siis... kui inimesed kurdavad Ryanairi klienditeeninduse filosoofia üle, siis meie maandusime südaööl, meid viidi vaikselt marssivate relvastatud valvurite saatel terminali ja lukustati uksed. Siis kustutati ka tuled ära ja meid jäeti sinna terveks ööks niisama.

Järgmisel hommikul ei öeldud, kuhu minek ja saadeti samamoodi relvastatud valve saatel bussi, mis viis rongile ja saime sellega sõita kuus tundi Bukaresti – mis oli iseenesest kohutav koht. Välismaalased paigutati Intercontinentali hotelli. Valgustus puudus, toit oli jälk, õlu veel hullem ja hotelli ümbrus oli täis välismaalasi passivaid prostituute ja jumal teab keda veel.

Mis on lastega reisimise juures kõige raskem?

Kõige suurem probleem, kuna me lendame tihti just Ryanairiga, oli saada kohad üksteise kõrvale. Ryanairis polnud kindlaksmääratud kohti. See aitas teada saada, et kohtade probleem on reisijate jaoks suur asi. (Ryanair tutvustaski sel kuul määratud istekohti, mis hakkasid kehtima kõigil lendudel).

Milline on teie lemmik-lennufirma (Ryanairi kõrval)?

See on sama, kui küsida, milline on teie lemmiknaine (lisaks oma abikaasale). Enamus minu pikamaalende on üle Atlandi, seega kipun ma lendama Unitediga Dublinist Newarki, mis on New Yorgi lennujaamadest parim. Schipol on Euroopa parim lennujaam ümberistumisteks, seega lendan ma põhliselt KLM-iga Amsterdami kaudu, kui vaja. Minu kõige halvem lennujaam? Väldiksin Heathrow´d, kuna see on tõeliseks nuhtluseks läbimisel, suur ja keeruline.

Kuhu järgmiseks reisite?

Mind huvitavad sõjaajaloolised kohad, seega tahaksin külastada Waterlood sealse lahingu 200. aastapäeval järgmisel aastal. Olen käinud Ypresis ja mõnedel I Maailmasõja kalmistutel, kuid pean Wellingtoni/Napoleoni ajastut veel huvitavamaks. Viimati, kui ma Lissabonis käisin, külastasin Torres Vedrase liine, kuhu Wellington ehitas kõik need imelised kindlused, mis on siiamaani alles.

Lisaks sellele ma lähen ükskõik kuhu aga proua O’Leary soovib - kui ta kannab bikiine, siis mina järgnen. Seni, kuni see pole mõni kruiisireis.