„Inimesed on meil siin väga head, ainult naabrid on halvad”


Pühapäevane jumalateenistus Püha Jakobi kirikus. Kuidagi teavad kõik kedagi, kes on eskaleerunud sõjategevuses lähedase kaotanud.
Pühapäevane jumalateenistus Püha Jakobi kirikus. Kuidagi teavad kõik kedagi, kes on eskaleerunud sõjategevuses lähedase kaotanud.Foto: Silvia Pärmann

Väikeses Mägi-Karabahhis pole kedagi, keda sõda puudutanud ja kallitest inimestest ilma jätnud poleks.

Esimesed uudised, et Mägi-Karabahhis on olukord tavapärasest rahutum, jõuavad minuni tegelikult juba mõni kilomeeter pärast Armeenia pealinna Jerevani linnapiiri. Minu Xankəndist pärit taksokaaslased hakkavad koju helistama, et oma teeleasumisest teada anda.

Kuus tundi sõitu Mägi-Karabahhi pealinna möödub katkematute telefonikõnede keskel. Reisikaaslased on elevuses ka välismaalase seltskonnast: nad üritavad ühtaegu telefonis teada saada, kas inimesi on surma saanud, ja püüavad minult täpselt sama suure huviga välja pinnida üliolulisi fakte Eesti kohta, näiteks seda, kas Eesti naised armastavad kanda pigem kulda või hõbedat, kuidas elavad Anne Veski ja Tõnis Mägi ning mis meil autod maksavad.

Xankəndis kohaliku välisministeeriumi esimesel korrusel asuvas konsulaarosakonnas – kui turvameetmete täielik puudumine välja arvata, meenutab maja tõepoolest igati ministeeriumit – ei anna keegi nõu kohe Jerevani tagasi sõita. Konsulaartöötaja kleebib mulle pikema jututa viisa passi ja joob teed edasi.

Päikesepaistelises linnas lehvib pesunööridel muretult kogu linna garderoob, valgetes õites puude vahel kulgevad valged Žigulid ja Volgad, jäätisemüük püstitab selle kevade rekordeid.

Seotud lood:

Alles külalistemajja jõudes ja telefoni, mil vahepeal aku tühjaks sai, sisse lülitades saan aru, et kogu maailma meedia arvates olen oma fotokoti keset sõjatandrit maha visanud. Seda mitte kohalikest uudistest, vaid vahepeal saabunud sõnumite ja vastamata kõnede arvu järgi.

Mägi-Karabahhi piiril on tõepoolest lahingud ja hulk inimesi on hukkunud.

Vestlused käivad siin teetassi taga. Inimesed on südamlikud ja leebed – ainult naabrid on halvad, ütlevad nad ise. Foto: Silvia Pärmann

Nähtav tüdimus

Mägi-Karabahhis pole kedagi, keda sõda puudutanud või kallitest inimestest ilma jätnud poleks. Sõjaga ei ole võimalik päriselt harjuda. Küll aga on võimalik sellest tüdineda ja peale selle, et edasisse suhtutakse ebakindlalt, näen esimesel päeval kõige rohkem just tüdimust. Kui vestlused käivad armeenia keeles, ei ole mul inimeste ilme ja intonatsiooni järgi võimalik aru saada, kas nad küsivad, millal see tapmine ükskord lõpeb või millal see talv ükskord lõpeb. Need on rutiinsed vestlused teetassi taga. Inimesed on südamlikud ja leebed. Või nagu nad ise enda kohta ütlevad: inimesed on meil siin väga head, ainult naabrid on halvad.

Pühapäeva hommik on pealinnas rahulik, ehkki arusaadavalt murelik. Jumalateenistus Püha Jakobi kirikus on tavapärasest rahva- ja pisaraterohkem. Mägi-Karabahh on väike riik ja kuidagi teavad kõik kedagi, kes on päev varem eskaleerunud sõjategevuses lähedase kaotanud.

Kui lõuna ajal turule sööma lähen, teatab Aserbaidžaan ühepoolsest relvarahust, mis transistorraadiote ja telefonide vahendusel kohe ka kõigile teatavaks saab. Kas sõda lõpebki? „See sõda ei saa kunagi läbi,” ohkab mulle lavaši müünud naine.

Pühapäevane jumalateenistus Püha Jakobi kirikus on tavapärasest rahva- ja pisaraterohkem. Foto: Silvia Pärmann


Püha Jakobi kirikus mälestatakse konfliktis hukkunuid. Foto: Silvia Pärmann


Pühapäevane jumalateenistus Püha Jakobi kirikus on tavapärasest rahva- ja pisaraterohkem. Mälestatakse konfliktis hukkunuid. Foto: Silvia Pärmann


Päikesepaistelises linnas lehvib pesunööridel muretult kogu linna garderoob, valgetes õites puude vahel kulgevad valged Žigulid ja Volgad, sõjategevusest pole ühtegi märki. Foto: Silvia Pärmann