IMEREETIAT AVASTADES | Mineraalvesi, sõjapõgenikud ja kummitussanatooriumid

 (3)
Vaata galeriid Tsalktubo põgenikest ja lagunenud hiilgusest
Nino oma korterirõdul
Nino oma korteri rõdulFoto: Heliis Nemsitsveridze

Varsti on raske leida eestlast, kes pole veel sattunud Georgiasse ja veel enam — selle südamesse Kutaisisse, kuhu Tallinnastki lennutab odavlennufirma. Juba aprilli alguses võib seal närtsinud põhjamaalased üles turgutada päikesepaiste, värske mägede õhk ning mis seal salata, taskukohane maitsev Kaukaasia köök.

Tbilisi käänulised tänavad ning Batumi rannaäärsed on vallutanud turistide hordid ning tuleb nentida, et Imereetiagi on tipphooajal väliskülalistest lookas, tõelist üksildust saab riigis leida vaid mägedest, kuhu viivad teed on kasutatavad vaid suvisel ajal. Siiski pakub Imereetia kõige autentsemat mugavusreisija kogemust, kus rahvas stereotüüpiliselt lahke, toit viib kõikjal keele alla ning vaatamist jagub nii ajaloofännidele, matkasõpradele, leboreisijatele ning lapsedki saavad aja sisustatud.

Kuigi selle mägise vennasrahva peale mõeldes pole Kutaisi kõigile esimene mõte ning tihti kiirustatakse linnast välja jäävast lennujaamast maršrutkatega Batumi või Tbilisi suunas minema, on Imereetias palju vaadata. Tõsi, linnas endas pole tarvis pikemalt peatuda kui 11. sajandil rajatud Bagrati katedraal nähtud. Lisaks Bagratile tasub läbi astuda Gelati kloostrist, riigi ühest kolmest UNESCO mälestusmärkide hulka kuuluvast objektist.

Kutaisis peatudes saab päevareise planeerida veel Okatse kanjonisse, Prometheuse ja Satapalia koobastesse ning dinosauruste jälgedele, Vani iidsesse koltšide asulasse, kus andekate käsitöölistena tuntud rahvas hoidis kuldvillakut, Sairmesse, paika, kus pannakse pudelisse Borjomi järel teist kõige tuntumat mineraalvett ning õhusanatooriumis saab hingata puhast õhku. Kes soovib hapniku eriti kiiresti vereringesse viia, siis Sairmest natukene edasi sõites on hiljuti avatud riigi pikim liugtross.

Seotud lood:

Sairmest Kutaisi poole tagasi sõites võib läbi astada minu hinnangul riigi parimast restoranist, kus kala püütakse mägijõest, mille kõrval jahutatakse arbuuse ning väikestes puuonnikestes istudes tunneb õhtutundide ligi hiilides Georgiale ebatüüpilist jahedat õhkugi (koha nimi on Tskaltashua). Muuseas, lisaks Stalinile, kes sündis Jugashvilina Gori linnas, on tänase nimega Bagtadhi linnakeses sündinud Lenini suur lemmik, poeet Majakovski. Kes futuristliku luule suurim sõber pole, võib muuseumi asemel selles linnakeses end siruli visata mõnda kodumajutusse, et saada Kutaisi umbsete hotellitubade asemel tõeliselt autentne kogemus. Imereetiast leiab ka Georgia ühe omanäolisema turistiatraktsiooni, Katshki mäesamba, mille otsas seisab pisikene kloostrihoone, kuhu käib munk Maksim, kuid turistid sellele hetkel ligi ei pääse. Üksinduses seisva kaljusamba vaatepilt tekitab siiski ohtralt imestust.

Minu vaieldamatu lemmikpaik Kutaisi lähistel, ja põhjus, miks üldse selle reisikirja kirja panen, on Tskaltubo mineraalveelinn. Esiteks olgu öeldud, et võrreldes muu Imereetiaga, on siin linnas voodikohad kallid. Seda seetõttu, et turistid hakkavad tasapisi Tskaltubo renoveeritud luksusnumbritesse tagasi voolama. Ööbida saab siiski ka igati soodsalt, kuid erilise elamuse pakuvad nõukogudeaegsele eliidile rajatud sanatooriumid, mis nüüd on uuele elule kõpitsetud.

Üheks selliseks näiteks on linna keskpargi ääres laiutav „Tskaltubo SPA Resort”, mis on põhjaliku renoveerimise läbinud hiljuti. Veel kümmekond aastat tagasi oli õhus tunda ammuse hiilguse lõhna, mis juba 80-ndatel seal hõljus, kuid nüüdseks on sinise basseinivee äärde toodud DJ ja jõukad noored grusiinid, kes elu täiel rinnal naudivad. Selle hiigelkompleksi sees võib siiski näha möödunud sajandi alguse lagunevat arhitektuuri, mida troopilised taimed endasse matavad ning tammeparketist tantsusaale, kus enam aastakümneid kellegi jalg ei tatsu. Territoorium on eraldatud korraliku valvega, mistõttu niisama uitama sinna minna ei saa.

Seda tüüpi sanatooriume on linnas kokku paarkümmend, neist enamus veel kummituslikus seisus, mis ongi peamiseks põhjuseks, mis meelitab ligi fotograafe ning seiklejaid üle ilma. Tskaltubo hotellid on tänaseks Gruusia üheks järjekordseks turistilootuseks, mistõttu komplekse järjest ära ostetakse ning kõrge aiaga muust linnast eraldatakse.

Üheks ligipääsetavamaks kummitussanatooriumiks on „Savane”, kus sissekäik on mattunud loodusliku kultuurikihi alla ja hotelli sisemust ehivad üheaegselt vanad pannood ja uued grafititaiesed. Ka hotell „Iveria” oli veel hiljaaegu ligipääsetav, kuid erinevatel andmetel on nüüdseks sissepääs keelatud, kui mitte arvestada hulga althõlma käinud laride eest soetatud ligipääsu. Just „Iveria” on olnud piltnike meelispaigaks, kui kummituslikust Tskaltubost rääkida.

Lisaks hotellidele on Tskaltubos avalikud mineraalveebasseinid, neist kuulsaim ja senini toimiv number 6, mis ehitati 1950. aastal Stalinile. Linna mineraalveeallikate kohalt leiab mitmeid erinevad SPA-keskusi ja muid basseinivõimalusi, kui Gori linna antikangelase vanni ei jõua. Mineraalveebasseinid number 5 ja 8 on sarnase saatusega hotellile „Savane”, pakkudes vastuolulist vaatepilti mosaiikidest laotud vannides, milles vohab rohi. Need leiab kerge vaevaga keskpargist.

Tskaltubo erilisus ei peitu ainult tuhmunud luksuses, vaid ka mahavaikitud päevapoliitikas. Gruusia elanikest on ligi 7 protsenti siseriiklikud sõjapõgenikud, kes on jäänud koduta kas Abhaasia või Osseetia konfliktide tõttu. Pärast Abhaasia sõda majutas Georgia tol ajal mahajäetud ning turismilootuseta Tskaltubosse grusiinidest sõjapõgenikud, keda toodi sinna 1993. aastal 12 000 ning kellest üle 5000 senini elab kolmes nõukogudeaegses eliithotellis nimedega „Tbilisi”, „Medea” ja „Sakartvelo”. Hotellitoad anti kunagi vastavalt pagulasperekondade suurusele, niisiis on „Sakartvelosse” oma kolme lapsega kolinud Nino* endale seadnud veerandsajandiga elatavaks korteriks suurema hotellitoa, milles eraldi elutubagi.

„Sakartvelosse” saab siseneda iga julgem turist, selle vanemad elanikud — keda seal jagub — räägivad vene keelt ning nooremad elanikud uudistavad külalisi. Siiski liiga pikaks ei tasu sinna häirima jääda. Lagunenud hotelli eest seisab Alfa Romeo ja paar uuemat BMW-d, ükski pirn üheski koridoris ei põle, kunagi kaunis lihvparkett on maas lahti kistud, hotelli kunagises lobbys pikutab registreerimislaual kaks noormeest, kes vaatavad nutitelefonist videot. Kiiresti juhatatakse meid Ninoni, kes teatab, et 90-ndatel oli neil külalisi palju, kuid nüüdseks aina vähem. Daam on selle kompleksi pressiesindajaks pandud seetõttu, et tema lahkunud abikaasa oli ajakirjanik. Ta juhatab meid läbi pimedate koridoride, kutsudes meid oma ruumidesse. Kuigi kogu elamine on pime, on koridorid puhtad ning sipelgapesalikult näib igast toauksest tegevus toimuvat.

Nino elulugu on lühike: naine oli õpetaja, kuid ta töö lõpetas sõda. Tal õnnestus koos perega tervelt Tskaltubosse jõuda, kus ta hotellis kasvatas üles oma lapsed. Need töötavad nüüd Tbilisis ja üks suisa välismaalgi ning teda rahaliselt abistavad. Ta kurdab väikse pensioni üle (40 eurot), kuid on rahul, et ta lapsed teda rahaliselt toetavad. Küsides Ninolt, kus ta kodu on, vastab ta, et nüüdseks siin hotellis. Uurides seepeale, kas ta veel tahab siit välja kolida, teatab südikas naine, et ootab päeva, mil Gruusia riik talle uue elamise annab.

Tbilisi on sisepagulastele korterite jagamisel tekitanud vastuolusid. Ka 2008. aastal puhkenud sõjajärgselt majutati paljud siseriiklikud põgenikud pealinna kesklinna hotellidesse, kes siis tänavatel hiljem mässasid, et neile kesklinnas kortereid ei pakutud. Mitte vaid Tskaltubos, vaid üle terve riigi elavad põgenikud mahajäetud hotellides ja puhke asutustes, mistõttu on riigi poliitika olnud pakkuda kortereid esmajärjekorras neile, kes on olnud sunnitud elama garaažides, puuhüttides, vahimajades või muus mitte elukõlbulikus paigas. Samuti saavad riigilt kortereid esmajärjekorras need, kelle pereliige on riigi terviklikkuse eest oma elu jätnud.

Pärast 2008. aasta sõda klopsis riik välisabiga kiiresti kokku pagulasküla Lõuna-Osseetia liikuva piiri ääres, mis riigi suurimalt Tbilisit ja Batumit ühendavalt maanteelt hästi kätte paistab. Viimane protest riigi ümbermajutus poliitika üle oli mullu sügisel, kui pagulased pahandasid, et kortereid antakse aastakümneid oodanutele liiga aeglaselt. Vastuseks on Georgia teatanud, et kortereid on pakutud majanduskeskustest kaugemale, näiteks Kutaisisse, mida sisepõgenikud tagasi lükkavad, soovides elama asuda pealinna või Batumisse.

Nino lapsed käisid koolis Tskaltubos, hommikul läksid nad kooli ning õhtul naasid oma hotelli, mis neile koduks oli. Kolisid linna, said töö, abiellusid. Ema jäi „Sakartvelosse” ootama päeva, mil hotelli kõrvale kerkib paarisajale perele, kes senini hotellis elavad, uus kodu. Abhaasiat ta taga ei igatse, tuletades meelde koledusi, mida sõjapäevil nägi.

Irakli*, vanem härrasmees, kes valvab palli mängivate laste üle, seevastu pole Tskaltubos kohanenud. Lasteta mehel abikäsi erinevalt Ninost ei ole, mistõttu ta lapsehoidjana ongi kogukonna hoida. Abhaasias töötas ta omal ajal traktoristina, jättes päevapealt maha omaenda maalapi ning koduloomad. Sarnaselt Ninole kurdab ta väikese toetuse üle, millest ravimite ja arstiabi soetamiseks ei piisa.

Kuigi mõlemad peavad riiki paljudes oma hädades süüdi olevaks, nendivad mõlemad, et 27 aastat hiljem on senini Tskaltubosse jäänud vaid laisemad ja vanemad. Nooremad on suutnud uue elu üles ehitada, kuid vanemad on tihti jäetud maha. Siiski pole see olnud lihtne teekond, sest kohalikud pole põgenikke hästi vastu võtnud ning kuigi grusiinid, on nende integreerimine olnud keeruline. Üheks etteheiteks on juba väljatoodud kodude tagasilükkamine, aga teine ja palju sügavam seotud tegematajätmistega Abhaasia sõja ajal, mille tulemused senini Gruusia ranniku pooleks lõikavad.

Tskaltubo on põnev ja mitmekülgne puhkusesihtkoht, kuhu saab Kutaisist planeerida päevaekskursiooni või uudistada mitu päeva. Vanamoeline luksus, moodsad SPA-d, mahajäetud hotellid ning nende elanikud, ümbritsev ürgne ajalugu ning muidugi ka Imereetia kodune köök pakuvad lihtsat võimalusi avastada tõelist Georgiat, mida Tbilist või Batumist ei leia.

*Nimed muudetud

Vaata galeriid Tsalktubo põgenikest ja lagunenud hiilgusest: