„Kus on mu rahakott?“ olen tihti paar sekundit paanikas, kui seda kohe kotipõhjast üles ei leia. Sama on passi ja telefoniga. Kuldse kolmiku olemasolu kontrollin päevas kohe mitu korda, vahel lausa unes ka.

Liigume edasi. Kõige rohkem ruumi võtavad mu seljakotis hetkel telk, magamiskott ja hunnik riideid. Telki mul tükk aega polnud, selle asemel haarasid ruumi hoopis talvesaapad. Nüüd on Kesk-Aasiasse lõpuks suvi saabunud ja tuli teha mõned korrektuurid.

Magamiskott on praktiline igal aastaajal, kuigi minu oma väga külma ei kannata. Sellest hoolimata on see olnud tihedas kasutuses, sest mitmeid kordi olen ööbinud näiteks kohalikus peres. Ei taha pererahvale tüli teha lisatekkide otsimisega või hiljem pesu pesemisega, lisaks on magamiskotti hea soe ümber võtta, kui jahedatel õhtutel kuskil väljas istuda.

Seljakott peab olema mugav ja võimalikult kerge, et püsida tasakaalus ka siis, kui teekond on veidi ekstreemsem. Foto: erakogu

Riided. „Mida ma küll kaasa pakin, kui plaan on rännata nii talvel kui suvel?!“ ahastasin Eestis olles, kui üritasin asju oma seljakotti mahutada. Talvejopet suvel ei kanna, õhukese T-särgiga pole -35 kraadise külmaga midagi teha. Nipp seisneb kihilises riietuses! Kui väljas olid külmakraadid, kandsin seljas pea kõiki kaasas olevaid riideid — alates mitmest T-särgist, kampsunist ja õhemapoolsest jopest. Nüüd, kui ilma võib klassifitseerida juba palavaks, saab neid asju lihtsalt ühekaupa kanda. Mugav ja praktiline.

Sülearvuti — sellega olen tegelikult kõige rohkem hädas. Esiteks võtab see üsna palju ruumi ja kaalub samuti palju. Lisaks ei saa ma seda tihti suurde seljakotti panna, sest näiteks bussi pagasiruumi pannes võib see kergelt lömastatud saada. Samas on mul seda vaja nii töö tegemiseks, piltide hoiustamiseks ja vahel on lihtsalt mõnus filmi vaadata. Eks tuleb luksuse nimel lihtsalt leppida.

Filmikaamera — seda olen ma tänamatult vähe kasutanud, kuid peamiselt on see kasutusel olnud siis, kui aitan vabatahtlikuna mõnele hostelile või organisatsioonile promovideot teha.

Ja nüüd see igavene dilemma — millised jalanõud võtta, millised jätta? Tahaks matkata, tahaks linnas mugavalt käia, tahaks midagi kerget, tahaks midagi sooja ja vettpidavat. Olen endale teinud reegli, et üle kahe paari jalanõusid kaasa ei võta. Hetkel leiab mu jalast jooksutossud, millega saab hädapärast ka matkatud, ning kotist baleriinid linnas, rannas, peol, teatris jne käimiseks.

Jooksutossud pole kiviklibul matkamiseks just kõige õigem valik, kuid seljakoti maht ja kaal seavad tihti piirid, et mida võtta ja mida jätta. Foto: Madle Timm

Hügieenitarvetest haaravad suurima ruumi enda alla šampooni- ja palsamipudel. Lisaks on kaasas karbike hädapäraste ravimitega, peamiselt plaastrid ning tabletid peavalu ja kõhuhädade vastu.
Ja siis muidugi pudi-padi, milleta reisimist ette ei kujutaks ning mida saab seljakotis kõiksugustesse küljetaskutesse mahutada. Müts — öösel mägedes külma kaitseks. Märkmik ja pastakas. Natuke süüa, veepudel. Niit ja nõel. Laadijad. Niisked salvrätikud. Kõrvaklapid. Väike mapp, kuhu vahele panna vajalikud dokumendid, ostetud postkaardid, piletid jne.

Tõeline luksus — raamat! Tassid seda klotsi kaasas küll, aga pole midagi paremat, kui kuskil end mõnusasti sisse seada ja end mõneks ajaks teise maailma kaotada. Hetkel saad hulkurplika abiga endale SIIN paberist sõbra ka võita.

Kuna mul on hetkel au reisida oma Eesti sõbrannaga, siis tema kannab lisaks matkapriimust, mis võimaldab meil tunda end tõeliste matkasellidena.

Ja mis heledanahalistele kõige tähtsam — päikesekreem!

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna. Hetkel viibib Madle Kõrgõzstanis.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel
blogis: https://wandersell.org/

Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/

Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/