Idee nädalavahetuseks | Sügisene kalaseiklus — võit ka siis, kui puudub võtt

 (1)
Vaata ka videot!
Idee nädalavahetuseks | Sügisene kalaseiklus — võit ka siis, kui puudub võtt
Foto: Easy Outdoors

Mida teha nädalavahetusel? No aga mine näiteks kalale. Mine näiteks kalale, kui sul on ilmtingimata vaja mingit eesmärki, et end diivanilt püsti ajada ja loodusesse minna. Nüüd, sügisel? Kalale? Jah, nüüd, sügisel, kalale.

Kummik jalga, kott turjale, ritv kätte ja minek. Leiad mõne, juba talveks ettevalmistatud põldude ning raagus metsatukkade vahel lookleva jõe käänaku või männimetsade vahele peitunud, pisikese, luitunud, sammude raskuse all pisut nagiseva, puidust paadisillaga järvesilma.

Seisatad. Tõmbad kopsud sügiseselt karget, vihmavärsket õhku täis. Kuulatad ja ei kuule peaaegu midagi. Suvine lindude lärm on taandunud. Vaikus. Vaid kerge kahin, kui kollakaspruuniks tõmbunud pilliroog saab sasitud tuulehoost, mis haarab endaga kaasa mõned koltunud lehed ning puistab vee tumedale pinnale.

Õige koht, lant ja tehnika

Aga seal, veepinna all, seal käib elu omasoodu edasi. Küll mõneti teises rütmis kui suvel. Vesi on nüüd jahedam ning kalad teevad viimaseid ettevalmistusi talveperioodiks. Ettevalmistusi, mis peamiselt seisnevad siis energiavarude kogumises ehk toidu tarbimises.

Ning selleks, et kalad sealt veepinna alt kätte saada, tulebki neile pakkuda seda, mida nad otsivad. Sõltuvalt siis kalast ja nende kulinaarsetest eelistustest. Aga miks mitte proovida õnneks võtta näiteks haug — meie veekogude tippkiskja?

Seotud lood:

On üsna suur võimalus, et ka algajal kalastajal õnnestub see ablas, kergesti ärrituv ning agressiivse loomuga kala kätte saada. Kui vaid õnnestuks kuidagi tema tähelepanu võita. Kuidas seda siis teha ning valida sadade lantide hulgast see õige?

Saagi haaramise eelduseks on see, et havi saaki näeb. Et sügisesel ajal on vähese valguse tõttu ka vee all nähtavus väiksem, kipuvad paremini töötama erksamates toonides ning aktiivsemalt mängivad, näiteks kõrisevad landid.

Kui suisel ajal haaravad havid ka väiksemaid ja vilkalt liikuvaid lante, siis sügisesl ajal olgu lant pigem suurem, nii 8-15 sentimeetri pikkune. Liialt väikese kala pärast ei hakka haug vastu talve enam energiavarusid kulutama.

Omajagu rolli mängib vee temperatuurgi. Kui soojema veega meeldib haugidel saaki varitseda kalda ligiduses, pisematele kaladele apetiitse taimestiku lähedal, siis veetemperatuuri langedes hoiavad kalad, sealjuures siis mõistagi ka havid, veekogu sügavamatesse kohtadesse. Kus jällegi heledamad landid on paremini silma torkavad.

Ehk siis pigem tuleks sügiseti lanti vedada mitte pinnalt vaid võimalikult põhja ligidalt. Rääkides landi vedamisest ehk kerimiskiirusest, siis üldiselt on nii, et soojemas vees tuleks kerida kiiremini ning külmemas aeglasemalt.

Kui esimesed landid kaldaäärsetele puudele ja vees varitsevatele taimedele kaotatud, kümned ja kümned meetrid krussis tamiili mineva visatud ning juba mõningane kindlus ja kogemus tekkinud, võib liikuda juba keerukamate püügitehnikate juurde.

Näiteks lasta landil pärast vette langemist põhja vajuda, seejärel teha rulliga neli-viis pööret, lasta siis landil uuest põhja vajuda ning siis jälle kerida. Sedasi tekitatakse mulje vigastatud kalast, mis jällegi võib havile tunduda kui kerge saak, mida oleks patt rabamata jätta.

Kaotajaks ei jää

Ehk siis, sobiva veekogu, toimiva landi ning korrektse püügitehnika puhul võib olla kindel, et kala kätte saamata ei jää. Peaaegu kindel.

Ning kui kala välja püütud, siis ei pea ju ilmtingimata sellega koju pliidi äärde tõttama. Miks mitte teha lõke ning küpsetada saak otse sellel? Kala küpseb suhteliselt kiiresti ning selle maitsestamiseks piisab pisukesest soolastki.

Aga isegi kui kala ei saanud, siis kala püüda ning värskes õhus viibida ju ometigi said. Ning see on juba võit.

Vaata ka videot: