IDEE NÄDALAVAHETUSEKS | Just see on Eestimaa päikeselisim saar (kuhu saab minna ka läbi vee matkates)


Madle Timm Vilsandil
VilsandiFoto: Madle Timm

"Huuuu, aih," kuuleme matkakaaslasega kiljatust, kui sakslastest pensionärid läbi vee ukerdavad ja neile paar salakavalat kivi talla alla jääb. Naerdes saavutavad nad siiski tasakaalu ja rühivad edasi.

Vilsandit võib pidada üheks Eesti päikesepaistelisemaks paigaks, sest tavaliselt liiguvad pilved saarest üle ja hakkavad hoolega kastma alles Saaremaad. Selleks, et Vilsandile jõuda, on aga mitu võimalust. Mugavamad võivad võtta paadi. Seiklushimulisemad aga läbida viiekilomeetrise Käkisilma-Vilsandi tähistatud matkaraja, mis kulgeb üle laidude ja läbi madala rannikumere. Seda teeme ka meie.

Esimese hooga käib peast läbi mõte, et “mõnus, lähme ja solberdame paljajalu!”. Õnneks jõuab reaalsus kohale juba Vilsandi rahvuspargi külastuskeskuses Loonal, kust on mõistlik rajainfo hankimiseks eelnevalt läbi käia. Saame teada, et kivises ja mudases rannikumeres on mõistlik jalanõud jalga jätta või haarata kaasa spetsiaalsed vees või ujulas kasutamiseks mõeldud jalavarjud. Muidu on valus!

Põnevusega asume peagi matkarajale. Vesi ulatub vaevu üle jalalaba, siis juba põlvini, veidi ülegi. Kulgeb läbi muda ja pillirootihniku, jookseb üle laidude. Kuni jõuamegi kohta, mille tõttu tasubki enne Loonalt nõu küsida — rada ristub paatidele mõeldud veeteega, mis on ka rännaku sügavaim koht. Tuulega lööb veepind lainetama, kanalis on hoovus ning ettevaatlik tuleb olla ka kividega, mida läbi sogase vee silmaga näha pole võimalik.

Seotud lood:

Sätime end ujumisriiete väele, haarame seljakotid õlale, vahepeal suisa pea peale, ning sumame vette. Juba on vesi reiteni, vööni, veidi edasigi. “Huuu!” kõlab ka meie suust, kui jahe vesi korraks organismi üles ehmatab. Aga kanal saab ilma eriliste äpardusteta ületatud. Tasub ka tähele panna, et seal on eesõigus veesõidukitel. Mootorpaatide tekitatud lainetesse jääda ei tundu kõige ahvatlevam — pigem olla ettevaatlik.

Edasi kulgeb rada aga suures osas kuni põlvini vees ning punaseid tähiseid järgides jõuamegi Vilsandile.

Saame teada, et kui laevakapten Johan Doll üle kolmesaja aasta tagasi laevahuku läbi tegi, jäi ta püsivalt Vilsandile elama. Tol ajal oli praeguse Vilsandi asemel kaks saart: Suur-Vilsandi ja Väike-Vilsandi, mida lahutas omakorda Vahemeri. Maatõusu tõttu on saared nüüdseks üheks kasvanud, kuid Vahemere-nimelise bussipeatuse leiab siiski üles.

Edasi rühkides leiame nii Vikati sadama, vaatetorni kui ka RMK lõkkekoha, kus saab ööd igati mugavalt veeta. Tasub ka meeles hoida, et mõistlik on Saaremaalt kaasa võtta piisavas koguses joogivett.

Ja otseloomulikult tuleb teha tiir Vilsandil endal — rannajoont liigestavad neemed, lahesopid ja paljud väikesed rannikulähedased saared, kõrgub tuletorn. Kes telkida ei soovi, võib peatuda külalismajades. Ja et ei unustaks — vallutada tuleb saare kõrgeim tipp! Tervelt 7600 millimeetrine Tontjaagu mägi.

Vaata ka galeriid:

Lugesid just Hulkurplika päevikute 97. osa.

Madle Timm on 27-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/