Hurghada ja Sharm el Sheikhi kuurordites on korallrifid nagunii paljudes kohtades juba üsna nukra välimusega, sest nii kui kuurordid valmis ehitati ja turistidehordid peale lasti, arvas igaüks, et tükike koralli mälestuseks koju kaasa võtta on ju igati mõistlik tegu. Tulemus on see, et paljud korallrifid näevad juba üsna elutud välja. Korallide kolooniad kasvavad väga aeglaselt, nii et väga suurt muutust paremuse poole vähemalt meie eluajal neis paikades ette näha pole…

Korallimurdjad pole muidugi sugugi olnud ainult turistid, vaid ikka kohalikud ise ka, sest selle eest viskavad valged turistid neile pappi.

Nüüd koralle enam eriti ei käpita, sest riigist välja neid nagunii viia ei saa, kuid kohalikud on leidnud “uut kaupa”, mille eest valgetelt raha küsida.

Kas näiteks sellist asjandust oled näinud?

Üldiselt näeb sand dollar (Clypeaster reticulatus, eestikeelset vastet leida ei õnnestunud) välja nagu hallikas lapik lillepildiga kivi. Lähemal vaatlemisel aga ta enam kivi moodi ei paista, tegelikult ongi ta sõbralik vaikse loomuga mere-eluline loom. Kui ei tea, ei pruugi kohe aru saada, kas see mereelukas on elus, hiljuti surnud või juba ammu meie hulgast lahkunud. Juba n-ö skeletistunud sand dollarid on peaaegu valged ja neid võib tõesti kividena kohelda. Paraku korjavad mõned kohalikud ka elusaid sand dollareid veest välja, et turistid neid koju mälestuseks viia saaks. Eks nad siis oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel aeglaselt surevad hotellilaual või reisikotis...

Vaata videost, kuidas sand dollar — tõepoolest maailma üks kõige aeglasem elusolend — sööb:

Vaata videot, kuidas teha vahet elusal ja surnud sand dollaril:

Aga mis see on?

Ei, see pole uutmoodi juuksehari. Ega pliiatsihoidja. See on elusolend, üks kena veeloom nimega merisiilik (täpne liik Echinometra viridis, ta on ka sand dollari sugulane), kes elab Punases meres mõnusat elu, kuni tuleb mingi suvaline tüüp (Homo sapiens sapiens) ja murrab tal hunniku okkaid küljest ära, et need siis turistidele viia lootes raha saada.

Vaata videot merisiiliku elust (siin on tegelasteks mitu erinevat merisiiliku perekonna liiki):

Ma arvan, et rohkem näiteid pole vaja, kuigi võiksime rääkida ka kaladest, keda lihtsalt turistide lõbustamiseks püütakse ja siis kusagile vedelema jäetakse ja paljudest väikestest mere-elukatest või nende tükkidest, kes samuti “meeneteks” kvalifitseeruvad.

Kahjuks ei jõua loodus sama kiiresti taastuda, kui inimene seda hävitada jõuab.

Kui lähed Egiptusesse puhkama ja lähed ka sukelduma või snorgeldama, siis ole valvas, et kohalikud saatjad-instruktorid sulle muljet avaldada püüdes elusloodust ei hävitaks. Ütle, et sa ei soovi endale liivadollarit ega merisiiliku okkaid ega meritähe tükki ega isegi mitte "pärlikarpi", et tahad kogu seda ilu ainult näha, mitte endale saada.

Loomulikult ei ole nii, et kõik kohalikud raha nimel üksteise võidu oma floorat ja faunat hävitavad, aga nagu igal pool on ka Egiptuses igasuguseid inimesi ja mõnikord on tõesti ainult sinu enda teha see, kas liivadollar jääb ellu või merisiilikule okkad selga.

Ning loomulikult pole probleem ainult Egiptuses, kõik teavad ju haide ja nende uimede ning ninasarvikute ja nende sarvede ning jõedelfiinide ja nende hammaste kohta ja kõiki teisi selliseid võikaid lugusid. Me saame kõike seda muuta, alustades iseendast.

Veel üks hoiatus!

Kelle jaoks jutt looduse säästmisest mõjub kui hane selga vesi, siis olgu öeldud ka see, et sellised “meened” aitavad meil võõrsilt kodumaale tuua ka mitmeid erinevaid huvitavaid baktereid ja parasiite, mis enam päris nii nagu hane selga vesi mõjuda ei pruugi. Sellest räägime pikemalt aga juba tulevikus!