Hiina pealinn Peking vajub, kohati isegi 11 sentimeetrit aastas


Postkaardid 1/2016
PekingRenee Altrov

Peking on ehitatud maapinnale, mis vajub. Ja mida rohkem põhjavett tarbitakse, seda rohkem linn vajub.

Peking (hiinapäraselt Běijīng) sai praeguse nime 1403. aastal ja tähendab tõlkes põhjapoolset pealinna vastandina lõunapoolsele pealinnale Nankingile (Nanjing), mis teatavasti kaotas oma tähtsuse kommunistide võimuletulekuga 1949. aastal. Veel pool sajandit tagasi elas Pekingis viis miljonit, nüüd 18 miljonit, koos äärelinnadega juba ligemale 25 miljonit inimest.

Linnastumine, mida võib ehk pidada progressi vormiks, on kasvatanud Hiina pealinna sisemisi probleeme. Hiina kiire majanduskasvu nimel tööstuse arendamise tõttu on sealne õhk saastunud, mikroosakesed teevad inimesi haigeks ja sunnivad igapäevases liikluses kaitsemaske kandma. Jõed on täis prügi ja mürgiseid kemikaale, liiklusummikud on sagedased. Rahvamass, mis iga päev Pekingi tänavail liigub, on muu maailma jaoks harjumatult suur. Autostumine on alles viimaste aastate suur mure.

Ja mida rohkem rahvast Pekingisse kolib, seda rohkem suurenevad ka nende nõudmised. Elanike veevajadus on üha kasvanud. Kraanivett kasutavad suured tööstusettevõtted ja ka linna munitsipaalterritooriumil (16 410 km²) töötavad põllumajandusettevõtted. Nii joogi- kui ka pesuveeks kasutavad linnaelanikud kokku 3,5 miljardit kuupmeetrit aastas.

Seotud lood:

Sellega on paraku ilmnenud uus suur probleem: linn on järjekindlalt vajuma hakanud. Seekord ei tulnud uudis NASA-lt, vaid Hiina teadlastelt, kes uurisid Hiina pealinna kohta kosmosefotosid ja ­GPS-i andmestikku ning arvutasid välja, et mõnes Pekingi linnaosas vajub maapind lausa 11 sentimeetrit aastas. Linnas, mille keskne osa paikneb 40 kuni 60 meetrit üle merepinna, on selline vajumine märkimisväärselt suur. Kümne aastaga on Peking vajunud 35 sentimeetrit ja vajumise kiirus üha suureneb.

Põhjus, miks linn vajub, on ilmselgelt veetarbimine. Linn on pea ammendanud enda all paikneva põhjaveekihi ja kuna üks maa-alune kiht on kadunud, on arusaadav, et pind vajub. Pole küll päris selge, kui suur osa veekulutusest ja -raiskamisest läheb intensiivselt arendatud suurtööstuse kaela ning kui suur osa elanike kaela. On teada, et keskmine hiinlane tarbib 160 liitrit vett päevas, keskmine prantslane aga 150 liitrit ja sakslane kõigest 115 liitrit.

Tegemist pole Hiina pealinna ja teiste sealsete suurlinnade suurima keskkonnaprobleemiga – kui arvestada, et saastunud õhku sai juba mainitud. Siiski, kui linnarahvastik on Hiinas veerandsajandiga kolmekordistunud, siis linnade veetarbimine on lausa 4,5-kordistunud. Joogivee vajadus peaks lähiaastatel veelgi suurenema, Pekingi puhul 4,2 miljardi kuupmeetrini. Aastane sademete hulk veetarbimist katta ei suuda.

Uued veevõtusüsteemid

Võimud on ehitanud järjest uusi veevõtusüsteeme, et suurenenud tarbimist katta, aga ilmselgelt ei piisa enam Põhja-Hiina veest. Kraanivett tuleb torujuhtmete kaudu Hiina kesk- ja lõunaosast juurde tuua. Jangtse jõgikonnast põhja on tulnud ehitada kaks 1200-kilomeetrist torujuhet, mis on võrreldavad maailma pikimate nafta- ja gaasijuhtmetega, kuigi nende kaudu lisandub Pekingi veevarustusele ainult miljard kuupmeetrit aastas.

Lõuna-põhja veejaotusprojekti korras on ehitatud torujuhtmeid Jangtse jõest Hiina põhjaossa, kusjuures 2014. aastaks oli nendele töödele kulutatud 79 miljardit dollarit, mis teeb sellest ühe maailma kulukaima ehitusprojekti. On selge, et suurem osa sellest veest on mõeldud just Pekingi suure janu rahuldamiseks. Tööd oleksid pidanud valmima juba 2010. aastaks, aga finišisirgeni pole siiani jõutud. Kriitikud väidavad, et suur osa sinna panustatud raha on raisku läinud. Tööde kvaliteet ei ole Hiinas just kõige parem. Ütleme otse: torustik lekib.

Veel 2005. aastal lasti ligi 30% Pekingi reoveest puhastamata kujul otse jõkke (70% reovett läbis siiski puhastusseadmed), uuemal ajal on reoveeringluse parandamisse raha juurde pandud. 0,6 miljardit liitrit puhastatud reovett peaks puhastusjaamadest tagasi ringlusse pääsema, kuid on selge, et ainult oma ümbruskonna veevarudega toime ei tulda.

Peking on Shanghai järel riigi suuruselt teine linn. Üle kümne miljoni elaniku on veel kaheksas Hiina linnas, äärelinnu arvestades on kümne miljoni elanikuga linnu Hiinas kokku juba 14.

Viimatisest raportist ilmneb ka, et maa sisse vajumise probleeme mõõdeti radaritehnoloogiat inSAR appi võttes Hiina 46 linnas. Samasuguseid probleeme on näha ka teistes maailma suurlinnades. Pekingiga sarnast vajumise probleemi on märgata Méxicos, kuigi sealsed 19 miljonit elanikku tarbivad kõigest 1,3 miljardit kuupmeetrit vett aastas.

Koos äärelinnadega 34 miljonit elanikku mahutav Shanghai on jõevee kasutuselevõtuga vajumise peatada suutnud (1950. aastatel üle kümne sentimeetri aastas, nüüd üks sentimeeter aastas). Kuid alates 1921. aastast on Shanghai niigi vajunud juba 2,6 meetrit. Ka suurlinna kõrghooneid planeerides tuleb ebatavalisi vajumisarve arvestada.

13 miljoni elanikuga Los Angeles USA-s tarbib aastas kuni 760 miljonit kuupmeetrit vett, kuigi põua tõttu on liigne veetarbimine sealgi meedia terava tähelepanu all. 20 miljoni elanikuga New York tarbib aastas 1,6 miljardit kuupmeetrit vett.