Hea kujutlusvõime korral on Kabul ikka veel eksootiline idamaine kaubalinn. Katkend raamatust "Minu Afganistan"


Hea kujutlusvõime korral on Kabul ikka veel eksootiline idamaine kaubalinn. Katkend raamatust "Minu Afganistan"
Minu AfganistanPetrone Print

Pisike kesklinn laseb aimata kunagisi paremaid päevi. Siin on parke ja suuri puid. Üle kõrgete kivimüüride paistavad aedades viljapuude ja viinamarjataimede tihedad võrad.

Kui märkamata jätta kõikjale püstitatud ajutised betoonseinad, teetõkked, okastraadipiirded, tõkkepuud ja iga värava ees olevad relvastatud valvuritega putkad, siis võib hea kujutlusvõimega näha Kabuli kui eksootilist idamaist kaubalinna.
Siin on mitu suuremat turgu, kus kaubitsetakse läbisegi siidvaipade, haruldaste vürtside, lopsakate idamaa stiilis ehete ja elus kalkunitega. Üle kogu kesklinna, blokeerimata tänavatel käib vilgas kauplemine. Tundub, et vaba konkurentsi tingimustes on kaupmehed koondunud valdkondade kaupa, moodustades niiviisi otsekui teemapiirkondi.
Kuna kohalikud nimed on keerulised ja tänavasilte niikuinii ei ole, siis lihtsustab kaupmeeste paigutus meie jaoks orienteerumist. Nii on siin meie poolt ristituna pottseppade tänav, kus keerutatakse punasest savist kõike, väikestest lillepottidest kuni suurte leivaahjudeni. Mehaanikute tänav, automeeste jaoks. Müügiputkade mustavaid avausi palistavate, kobarais rippuvate pronksikarva teekannude ja alumiiniumplekist käsikäruešelonidega plekkseppade tänav. Kaltsutänav, kus on esindatud kõik kuulsamad riidebrändid alates Odidasest kuni Giordio Amranini. Loomulikult on ka kõik originaalid olemas. Siin on kempsupotitänav, kus müüakse santehnikat. Mitte ainult savist kaevurõngaid ja rentslikive, vaid ka päris peeneid veega klosetipotte. Isegi reoveemahutid, suisa septikudki hakkavad silma.
Samas on Butcher Street, mis ei ole küll eestlaste pandud nimi. Seal tapetakse hommikuti sepahaamriga pulle, otse kitsal kõnniteel, nad nülitakse sealsamas ja rümbad riputatakse päevaks vaateakende ette räästasse. Sealt kohe ümber nurga müüakse tuttuusi sülearvuteid ja iPhone’e. Telefonid on saadaval nii originaalidena kui ka selliste originaalidena, millel saab ühe nipsuga aku tagant ära võtta või parema kvaliteediga FM-raadio kuulamiseks küünarvarrepikkuse teleskoopantenni korpusest välja sikutada. Nende müüja ütleb minu märkuse peale, et need on järgmine generatsioon, edasijõudnutele.
Hoonestus on sarnane nii mõnegi idamaise linna äärmusi katsetava mitmekesisusega. Savist ja õlgedest hüttidega kõrvuti võib näha üleni pronksikarva peegelklaasi rüütatud plaza’t, nagu ehmatavat kuldhammast lõbusa kerjuse suus.
Väikeste üle linna vaatavate küngaste otsas paistab iidseid kindlusi, mis on enamasti tühjad ja lagunenud, aga siiski politsei valvata. Välismaalaste ilmudes muutuvad sealsed politseinikud silmapilkselt abivalmis giidideks, kes kümne taala eest kasvõi une pealt umbkeelse tuuri võivad korraldada.
Kabulis on sadade väiksemate hulgas paar uhket ja omanäolist mošeed, aga me pole veel julgenud nendesse sisse minna, arvates kuulujuttude põhjal, et välja saab tulla ainult moslemina.
Täiesti linna südames on presidendipalee selle juurde kuuluvate rajatistega. Palee asub keset suurt rohelist parki, aga on kahjuks väga raskesti ligipääsetav. Turvareeglid on nii jäigad, et isegi asjurit saame saata ainult peaväravani, kust on veel mitusada meetrit paleeni. Sinna sisse on lootust saada vaid väga kõrgetasemeliste visiitide puhul.
Afganistani presidendi töö on kindlasti maailma kõige ohtlikumate elukutsete esikümne teravamas otsas. Samast riigist on seal ära märgitud ka enesetaputerroristi ametipost. Seepärast ei ole ranged reeglid Hamidi lossis mingi meelevaldne võimuhullus, vaid asendamatu sisseseade, olulisem kui elektrijuhtmestik. See on Kabuli majades niikuinii algeline, arusaamatu ja hirmuäratav.