22:30. Oleme jõudnud Kakerdaja raba matkaraja nö tagumisse otsa, kust pole kaugel Mõnuvere küla ja tee läbib väikseid metsalagendikke, millel jahimeeste onnid. Päike on veel silmapiiri kohal ja ei tee seda nägugi, et hakkab kohe loojuma. Metsateelt tõusevad järjest lendu nurmkanaparved.

22:55. Raba ääres enam päikest näha pole. Kuskil häälitseb hüüp, nagu puhuks pudelisse. Korraga on sääsed platsis.

00:15
. Jägala jõe äärde jõudes on näha seni inimtühjana paistnud tee ääres esimesi jaanitulelisi. Auto on jõe ääres laagriplatsi kõrval, lõke nõrgalt veel põleb, pererahvas paistab magavat. On juba üsna hämar, lugeda enam ei saa, aga ümberringi on ka suur mets. Puude vahelt paistab superkuu kuma läbi kergete pilvede.

00:45
. Jägala jõe luhad on müstilised. Udu on tõusnud niiskete rohumaade kohale. Taevas kumab. Päike on kuskil silmapiiri taga, aga valgustab lõuna pool läbi pilvede säravat superkuud. Kuu on sel aastal Jaanipäeva paiku Maale kõige lähemal ja samal ajal ka täiskuu - siis paistab Maa kaaslane kuni 12% suurem, kui tavaliselt. Sellest ka nimi superkuu.

Jaaniöö Jägala luhal: udu


01:15
. Kõige pimedam aeg. Lagedal saab siiski raamatut lugeda, kui pöörata selle lehed põhja suunas, kus taevas punakalt kumab. Ritsikad siristavad. Linnud on hoo natukeseks ajaks maha võtnud. Teelt kargavad tumedad kogud sahinal rohu sisse - konnad.

02:50
. Natuke üle tunni on päikesetõusuni. Päris valge on juba. Linnud, sealhulgas rukkirääk, kägu, öösorr, kajakad ja rongad karjuvad juba kõik läbisegi. Õhk on suitsust paks - enamus jaanitulelisi on magama läinud ja kuskil õuedel tossavad unustatud jaanilõkked. Ka taevas on, kas suitsust või hommikustest pilvedest, täiesti ähmaseks tõmbunud.

04:07
. Päikesetõus. Kahel pool teed laiub härghein, kruusateede perved meeldivad ka kaitsealusele orhideelisele vööthuul-sõrmkäpale, mis kasvab kohe kruusa peal. Kõik telkimis- ja lõkkeplatsid, mis seni teele on jäänud, on olnud hõivatud mõne seltskonna poolt. Aga kõik magavad. Päikesetõusul kostab vaid linnuhääli. Päike jääb kuhugi pilvede taha.

05:01
. Jägala jõe ääres on väike külake. Esimesena tervitab meid küll eramaa silt, aga kurje koeri ei klähvi ja kõik paistavad magavat. Õues suitseb kustunud jaanituli, mis teele paistab. Muru on niidetud, lambad krõmpsutavad üle tee aias kastest rohtu. Kukk juba kireb. Kruusateel on liikvele asunud teod - ilmselt aimates, et kohe läheb tavaliseks suviseks leitsakuks ja peab ruttu kuhugi varjulisse kohta jõudma. Sääsed ründavad nüüd eriti jultunult, isegi mõni parm on juba kampa löönud.
Murakas juba punane

06:15
. Tagasi Kakerdaja rabaraja ääres. Kõikide järvekeste, katusealuste ja lõkkeplatsikeste juures on mõni telk ja auto. Parklas koguni autosuvila. Endiselt kõik magavad. Päike aga on kõrgel ja palavaks võtnud ja raba kohal hajub parajasti viimane uduräbal. Tupp-villpead kumavad läbi kerge udu, murakad on juba punased, maasikad ka. Rabajärve ääres käratsevad aga hoopis ebatavalisemad külalised - kajakad. Neil on mingi asi ajada teisel pool järve. Pardipaar on otsustanud kõike seda eemalt, järve keskelt vaadata.
Hommikused päikesekiired rabateel

Kakerdaja järv on oma nime saanud järvekauri järgi - see on silmapaistva välimusega lind, kelle kõnd pole just kõige graatsilisem ja meenutab kakerdamist. Viimasel ajal on järvekaure rabajärvel vähe näha olnud.