Gabriel García Márquez veetis keset Magdalena jões asuvat saart asuvas linnas nooruses üksjagu aega, peamiselt seetõttu, et ta tollane girlfriend oli sealt pärit. Aga see polnud raisatud aeg. Mompoxi “100 aastat üksildust” tegevuspaiga Macondo sarnasus on rabav. Raamat algab Buendía perekonna poolt linna rajamisega jõesaarele, mis on muust maailmast isoleeritud 100 aastat. See atmosfäär, mis siis linna täitis, pole tänaseks kuhugi päriselt kadunud.

Ehkki maagiline Macondo sai nime ühe Marquezi sünnilinna Aracataca lähedal asuva täiesti tavalise banaaniistanduse järgi, nagu kirjanik oma autobiograafias ise on tunnistanud, pole mööda Mompoxi tänavaid ja jõeäärset promenaadi jalutades lajutades kahtlust, et just need võiks olla paigad, kus Macondo inimesed kohtusid, armusid, tülitsesid, igatsesid, lahkusid.

Oma esimese 300 eluaasta jooksul oli Mompox ise ka pimestatud oma edust. 1540. aastal asutasid Hispaania esimesed asukad Magdalena jõe äärde sadamamalinna, mis kiiresti arenes oluliseks kaubasadamaks.

Samas kohas varem elanud põlisrahvas, kelle pealiku Mampo järgi linn nime sai — Mompox tähendab valitseja Mampo maad — tõrjuti kõrvale, nende matmispaikadesse kerkisid võimsad kirikud ja turvalisest sadamast sai koht, kus hispaanlased oma kokku röövitud kulda ja muid aardeid varjasid.

Jõeäärne Calle de la Albarrada on oma arhitektuuri ja jõukusega muljetavaldav isegi praegu, rääkimata 17. sajandi Colombiast. Raha annab enesekindlust ja 1810. aastal kuulutas Mompox ennast esimese Colombia linnana Hispaaniast iseseisvaks. Mompox oli Cartagena järel tähtsuselt teine linn ja ilus elu jätkus veel ilusamana.

Sest selleks ajaks, kui Marques Mompoxi kohale jõudis oli kõik juba valesti läinud. Võimas, paari kilomeetri laiune Magdalena jõgi kuivas 19. sajandi alguseks kokku vaid sajakonna meetri laiuseks kiire vooluga jõeks, nagu see tänagi on. Kaubalaevad ja kaupmehed pagesid ja kunagine jõesäng soostus, muutes Mompoxi üheks ebaoluliseks keset soid asuvaks külaks kusagil jõesaarel keset Colombiat. Algas rohkem kui 100 aastat tõelist üksildust. Eraldatus ja raske ligipääs ei pruukinud ahvatleda kaupmehi, aga meeldis pööraselt paramilitaarsetele gruppidele ja narkokartellidele.

Läks 1990ndateni, enne kui UNESCO tunnustas Mompoxi koloniaalarhitektuuri maailmapärandi nimistu vääriliseks. Räämas majadesse hakaksid tekkima butiikhotellid, kohalikud ehtemeistrid avasid taas oma töötoad ja kauplused (kullaga on seal kandis harjutud ringi käima igal moel) ja jõeäärsetesse majadesse kolisid kohvikud, trendikad baarid ja pizzeriad.

Ja ehkki kohvikuid täidab melu ja tänavaid elegantsed puhkajad, kes on otsustanud teel Bogotast Cartagenasse või Medellinist Santa Martasse paaripäevase peatuse teha enne Kariibi mere kirevusse ja melusse sukeldumist, elaks Mompox ikka justkui mingis teises ajastus. Kui kogu ülejäänud Colombia elas sel talvel latinopopi kuumima nime Jhay Cortezi “No me conoce” rütmides, kostus Mompoxi kohvikutest ikkagi igihaljas “Guantanamera”. Inimestel oli aega istuda õitsvate puude all ja kuulata mesilaste suminat ning pealelõunal, täpselt kell 16, tõstsid kõik oma kiiktoolid tänavale, mitte teleka ette, et vaadata läbi aegade parimat seriaali — mööda linna rahulikult promeneerivaid inimesi.

Vaata fotosid Mompoxi linnast: