See äri on juba sajandeid olnud ainult naiste käes, ehkki nad seda ilmselt ise ei tahakski. Töö on raske ja ohtlik, seda elukutset ihkab järjest vähem naisi.Tõe huvides peab kohe ütlema, et nagu Jaapanis, olid ka Koreas karmide sukeldujate-merenaiste ehk haenyeo’de kõrval kunagi ka õrnad geišad, kisaeng’id. Ehkki neil oli korralik haridus ja ilusad kleidid ning neist on kirjutatud isegi hulk muinasjutte, armastusromaanidest rääkimata, saab kisaeng’ina tänapäeva Koreas tööd ainult paaris vabaõhumuuseumis. Tuhanded haenyeo’d sukelduvad õhku vilinal sisse ja välja hingates mereandide juurde aga ka nüüdsama, kui seda loete.

Merenaised, kelle turismitööstus on küll Korea merineitsiteks ristinud, pole kindlasti mitte neitsid, isegi mitte lihtsalt noored naised mitte - enamusel neist on lapselapsed ja lapselapselapsedki, aga oma vanust ei tunnista nad ilmselt enne, kui meri nad võtab.
Turvalisus ei luba seda tööd tegema minna üksi. Tavaliselt käib seltskond naisi koos, kuid eraklikuma loomuga või naabrinaistega tülli pööranud haenyeodel pole muud võimalust, kui abikaasal kaldal valvata lasta. Daamide varustus selle töö tegemiseks on  üllatavalt primitiivne - ujumislestad, mask, üks pikk terav nuga peos ja raskused vööle seotud, et kiiremini põhja jõuda.
Saak on tihtipeale nii rikkalik, et selle väljatõstmiseks on vaja masinate abi. See on ka hetk, kui mehed lõpuks mängu tulevad, et saaks kaldale aidata. Kunagi, kui taoline elukorraldus välja kujunes, et naised tegid kõik saarel vajalikud tööd, olid mehed lihtsalt alati mõnel sõjaretkel. Viimasest sõjast on hulk aastaid möödas, tööjaotus püsib väikestel saartel aga ikka muutumatuna.
Praegune haenyeode põlvkond jääb ilmselt viimaseks aktiivseks ja arvukaks põlvkonnaks, noori, kes rasket tööd teha ihkaks, lihtsalt ei ole. Mis ei tähenda, et see traditsioon lähematel aastakümnetel kaoks, veel üleeelmisel aastal oli vanim tegutsev haenyeo üks üle 90aastane vanaproua. Meri näib andvat uskumatu jõu - 90nene võib küll randa saada käimisraami toel, aga vees on ta väledam rahvaspordiürituste kangalastest.
Vanaprouad, kes veedavad päevas neli kuni kuus tundi merepõhjast käsitsi mereande võrku noppides,  vahel kuni kahekümne meetri sügavuses vees, on õhtuks tihtipeale üsna väsinud. Et tilkuva kalipsoga abikaasa autoistet mitte märjaks teha, kulgeb kodutee tihtipeale autokastis.
Saak on isuäratav ja võiks arvata, et Jeju traditsioonilised road on seetõttu ka gurmaanide lemmikuteks. Ehkki kodudes valmivad toidud tõesti ka värsketest  kaladest ja mereandidest, on Jeju naiste leiutatud toitude retseptid arusaadavatel põhjuselt ühed kiiremini valmistatavad maailmas.
Raskete töötundide kõrval on vanaemade-merineitsite päevas siiski ka hulk rõõmu. Näiteks sel hetkel, kui tööpäev on läbi, on veel jaksu istuda rattale ja koju kihutades mõelda sellele, et oma palga eest on ehitatud maja ja saadetud kõik lapsed ülikooli – ja kui vaja, saavad lapselapsedki kallisse erakooli pandud.