Eestis on omand 20. sajandi jooksul korduvalt käinud käest kätte, eraisikult riigile ja vastupidi. Selle tulemusena on kiire ja segase aja tõttu paljud hooned unarusse jäänud või unustatud, muutes meie riigi mahajäetud paikade otsijatele magusaks saagiks. Viimase 100 aasta jooksul on kunagisest Eesti mõisate arvust, mis küündis üle tuhande, alles jäänud vaid vähem kui kolmandik. Loomadest ja inimestest tühjad kolhoosihooned meenutavad iga mõnekümne kilomeetri tagant kuldset kommunismi, hüljatud tööstushooned on muudetud paintballi-areenideks, kunstipärasteks restoranideks või lihtsalt jäetud oma lõplikku saatust ootama.

Tihtipeale piirdub nende kohtade valve vaid hoiatussildi ja talupojamõistusega. Eestis puudub läänelik kõigele barrikaadide ümber toppimine ja „Ära proovi seda kodus!“ meenutamine – oleme pigem „Tee, mis tahad, aga ära ole loll!“ tüüpi riik. Pea iga eestlane on üles kasvanud turnides lagunevates tehastes, seega kohalikele pakuvad need paigad pigem nostalgiat ja on vaid veidi kõhedust tekitavad.

1. Viivikonna

Viivikonna on ilmselt Eesti kõige kuulsam kummituslinn. Kunagisest mitmetuhandelisest kaevanduslinnast on jäänud järgi umbes 90 püsielanikku. Polegi täpselt teada, kui palju inimesi seal tippajal elas, kuid nüüdseks on järele jäänud peamiselt aastakümneid paiksed olnud pensionäride pered ja mõned hulkuvad kassid.

Viivikonna stalinistlikud hooned ehitasid kunagi saksa sõjavangid, keda rakendati ehituses ka mujal Eestis. Linn valmis 1955. aastaks, kuid selle allakäik algas juba kaks kümnendit hiljem, kui sealne kaevandus 1974. aastal suleti. Inimesed asusid õnne, tööd ja kodu mujalt otsima.

Viivikonna kaotas oma staatuse omavalitsusüksusena 1993. aastal ja 2000ndate alguses hirmutati mitmed kohalikud minema elektri ja vee kinnikeeramisega. Need, kes alles jäid, muutusid veele ja elektrile alternatiivide otsimisel väga leidlikuks. Samuti tõi suur mahajäetud hoonete arv kaasa uue põneva hobi – tühjadest majadest metalli kogumise ja müümise.

1938. aastal avati Rummus Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas ja sellega küljekuti vangla. Tollal oli paekivi väga oluline ehitusmaterjal ning vangla peamine eesmärk oligi tagada piisav tööjõud suurte koguste kaevandamiseks. Kuna kaevanduses töötamine on raske ja vaevarikas tegevus, mida paljud inimesed suure palganumbrita ei tee, olid vangid piiratud otsustusvõime tõttu suurepärased töölised. 1970ndateks oli kaevanduse olulisus aga langenud, kuna paekivi kasutati ehitusmaterjalina vähem.

Niisiis rajati uued tehased ja hakati vange rakendama teistes töödes. Kaevanduse hiilgeaja tootlikkusest on aga maha jäänud Rummu karjääri üks sümboleid – „tuhamägi“. Rummu „tuhamägi“ on tegelikult aherainemägi, mis koosneb paekivi kaevandamise jääkidest.

Kaevanduse pumba tugevust vähendati pidevalt kuni piirini, millest edasi oleks vesi juba vangla hooned üle ujutanud. 90ndatel keerati pump täiesti kinni ja vesi täitis karjääri väidetavalt nii kiiresti, et ei jõutud isegi masinaid august välja tuua. Nüüd pakub veealune avastamisrõõmu sukeldujatele, suviti on karjääri türkiissinine vesi ka populaarne ujumispaik.

Eesti kõige kurikuulsam vangla on viimasel ajal üha rohkem sattunud nii kohalike kui ka välismaalaste huviorbiiti. Algselt 19. sajandil merekindlusena ehitatud kompleks leidis uue kasutuse 20. sajandi alguses, kui pärast Esimest maailmasõda ja Eesti Iseseisvussõda vajas riik suurt vanglat, kuna kõik ülejäänud pandi lihtsalt 1917. aasta revolutsiooni käigus põlema. Patarei vangla suleti lõplikult alles umbes kümme aastat tagasi.

2007. aastal muudeti Patarei kultuuripargiks (mida iganes see ka ei tähendaks). Vangla tegutseb suviti muuseumina (sissepääs €3/€2) ning mere äärest leiab ka väga mõnusa okastraadiga ümbritsetud baari. Aeg-ajalt on Patareis toimunud ka hommikuni kestvad peod, kuid paistab, et Tallinna linna vastuseisu tõttu on nende edasine korraldamine raskendatud.

PS: Terve Patarei kompleksi saad endale soetada kõigest 3 miljoni euro eest!

Ungru loss ehitati 1890ndatel. Legendi sai see omal ajal ehitatud, kuna mõisahärra sakslasest armastatu keeldus abielust enne, kui ta saab elada samasuguses lossis nagu Merseburgis Saksamaal. Naine suri aga ehituse ajal ära ja hoone jäigi lõpetamata.

Loss on varemetes alates 1940ndatest, mil sõja käigus hävis lossi torn. Pärast Teist maailmasõda nägi nõukogude armee lossi kui head taaskasutusprojekti – lossi ehitusmaterjale kasutati lähedalasuva lennuvälja ehitamiseks. Õnneks lõpetati see avantüür kohalike survel veel siis, kui kaks kolmandikku Ungrust oli alles. See seisab nüüd üksikult maantee ääres siiani.

Nagu mitmedki muud kohad selles nimekirjas, on selle objekti leidmine ehk isegi kohalikele keeruline. Hara baas ehitati 1950ndatel eesmärgiga allveelaevu demagnetiseerida. Allveelaevadel tekib ajapikku magnetväli, mis muudab nad radaril nähtavaks ning paneb ümberkaudsed magnetlaineid tajuvad miinid plahvatama, seega pole magnetväli allveelaeva jaoks just hea omadus. Demagnetiseerimine muutis nõukogude laevad “nähtamatuks” ning miinide eest kaitstuks ja andis neile võimaluse rahulikult mööda Läänemerd lääne poole hiilida. Baas lõpetas tegevuse 1980ndatel.

Loomulikult eemaldati 1990ndatel baasist kokkuostu viimiseks kogu metall. Praegu seisab Hara allveelaevabaasist allesjäänu uhkes üksinduses ja vaikuses, külalisteks vaid kogenud kalamehed ja mõni üksik avastaja.

See tänaseks lagunev mõis ehitati 19. sajandi alguses. 1919. aasta mõisate riigistamisega kaotas von Stackelbergide pere oma suurejoonelise omandi ja mõisahoonest sai lastekodu, mis töötas kuni 1984. aastani. Pärast seda jäi mõis unarusse ja sattus hiljem erakätesse.

Avastajad, kes on julgemad (väidetavalt mõisas kummitab, mina kahtlustan siiski, et neid kummalisi hääli teevad tuvid) ja piisavalt osavad, et majja sisse pääseda (tegu on eraomandiga, seega peab teadma, kellele helistada või kuidas teisi teid pidi hoonesse siseneda), peaksid kindlasti pilgu peale heitma võrratult suurejoonelisele klassitsistlikule peasaalile.

Aegna saare, nagu ka teiste Tallinna läheduses asuvate saarte militaarajalugu on sajandite pikkune ja praegugi võib näha erinevatel ajastutel ehitatud kaitserajatisi, nagu vaatetorn, raudtee, suured rannakaitsepatareid ja maa-alused tunnelid, mõni rohkem, mõni vähem säilinud.

Aegna, nagu suur osa Eesti rannajoonest, oli kunagi tsiviilelanikele suletud, kuid ajapikku kadus Aegna militaarne tähtsus ning see muudeti lihtsalt sisenemisluba vajavaks piiritsooniks. 1980ndatel anti Tallinna ettevõtetele Aegna saarel maid ning sinna rajati puhkekodusid. Saare külastamine oli privileeg ning tuusik kõrges hinnas. Mõne aasta pärast avati saar juba kõigile.

Saare kuldse liivaga rand toob siia suviti palju uudistajaid, aga ka selle saare sääsed on miskipärast veel julmemad, kui mujal Eestis elavad pisikesed tüütused, nii et sääsetõrje on soovituslikult kohustuslik. Talviti peab saarele saamiseks olema väga leidlik, kuna laevaliiklus on tagatud vaid suviti.

1980. aasta Moskva olümpiamängud jätsid ka Tallinnasse märgi maha, kuna just siin toimus selle regatt. Seetõttu ehitati linna mitmeid kummalisi ja lõbusaid hooneid eesmärgiga niimoodi lääne inimestele tõestada, et siin on tõesti sotsialistlik paradiis, nagu juba aastaid väidetud. Linnahalli kontserdihoone on üks sadamapiirkonna imelikumaid ehitisi. Esialgne nimi oli majal veidi keerukam: Vladimir Iljitš Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee.

Linnahall on näinud mitmeid erinevaid üritusi Rahvarinde esimesest kongressist kuni koerte näitusteni. 2000ndatel tegutses hoones jäähall ning 2009. aastal toimunud viimasel hoones toimunud üritusel kõlas lause „Linnahall jääb talveunne!“. Tallinna linn ootab ja ootab sellele massiivsele hoonele investorist kosilast, kuid see on siiani olnud edutu. Tänavakunsti täis Linnahall tiksub aga tasakesi edasi ning ootab avastajaid enda katusele ronima.

Kunda tsemenditehas rajati 1870ndatel ja paari järgneva kümnendi jooksul tuli juba kiirelt kaks tehasehoonet juurde ehitatada, kuna nõudlus ületas pakkumise. Tsemenditehase varemed on Kunda sümboliks. Samuti on omamoodi sümboliks hallid majad, aknad, tänavad ja hallid liiklusmärgid. Kui Kundas küsida, mis värvi on armastus, siis see on siin ilmselt hall nagu ka kõik ülejäänu, sest tehasest lenduv tolm on linna pikaks ajaks ära värvinud.

Tänapäeval pole olukord enam nii hull kui aastaid tagasi, kuna linnas töötab uus ja modernne tehas, kuid õhukest halli kihti võib erinevatel hoonetel endiselt märgata. Kundast leiab isegi tsemendile pühendatud muuseumi, kus on eraldi tuba, milles on tuntud eestlased jätnud tsementi oma käejäljed.

Jaga
Kommentaarid