Evelina kogemus: õpirändamine tekitab meeldiva pinge, sest me ei esinda vaid iseennast


Evelina kogemus: õpirändamine tekitab meeldiva pinge, sest me ei esinda vaid iseennast
EvelinaFoto: erakogu

15.-17. oktoobril tähistatakse #ErasmusDays 2020, mille eesmärk on juhtida tähelepanu Erasmus+ programmide erinevatele võimalustele. Evelina Nõmme otsustas oma magistrantuuri viimasel aastal töölt ära tulla, et teha teoks iseendale antud lubadus minna enne lõpetamist õpirändesse. Nii leidis ta end Brüsseli Vrije Ülikoolis.

Evelina toob alustuseks välja, et eestlasena Erasmuses käia on väga huvitav, sest meid on nii vähe: „Mulle meeldis end tutvustades naljatleda, et eestlasega tutvumine on ikka suur õnn, sest meid on nii vähe! Oleme nagu muinasjututegelased, keda kuigi sageli ei näe — nagu haldjad või gnoomid.” Ta ütleb ka, et see on huvitav, kuidas meie jaoks on nii oluline, mida meist arvatakse: „Mul on tunne, et see on väikese riigi asi — prantslased ei küsi kunagi kelleltki, kas teate, kus Prantsusmaa asub?”

„Alati ei rõõmusta need vastused, mida Eestist teatakse. Eks seal ole Ida-Euroopa narratiivi, millest me ise ju väga tugevalt eemalduda püüame. Aga mind rõõmustavad need hetked, kui ma tutvustan kellelgi meie kultuuri osa ja neile meeldib see! Näiteks mängisin ma korterikaaslasele Trad.Attack!’i laulu „Kuukene”, tõlkisin ka sõnad ära ja mõni aeg hiljem märkasin, et ta oli selle loitsu sõnad endale peegli nurka kirjutanud,” toob Evelina toreda näite, kuidas välismaalased Eestist võivad huvitatud olla. „Aga see sõltub ka inimesest — kui on rallifänn, siis räägin ikkagi Otist ja loodussõbrale Fred Jüssist. Arvo Pärti teatakse aga väga palju niikuinii.”

Seotud lood:

Evelina tõdeb ka, et Erasmusega õpirändamine tekitab meeldiva pinge ka tänu sellele, et Eesti on nii väike, sest me ei esinda ainult iseend, vaid Eestit. Viimati oli tal võimalus seda teha Brüsselis õppides: „Juba magistrisse astudes mõtlesin, et ma pean kindlasti Erasmusel käima. Mul oli väga huvitav töökoht, aga see on okei, kui sulged ühe ukse ja lähed edasi.” Evelina esimene valik oli Berliin, aga kuna seal oli saksa keele oskus vajalik, siis pidi ta sellest loobuma ning läks hoopis Brüsselisse.

„Esialgu pelgasin, et sellest saab nagu kordussaade, aga see oli ikkagi hoopis teistsugune kogemus. Kes valib sihtkohta, siis ma ütleks, et välisüliõpilasele ei ole suured linnad hea valik, sest sa kaod sinna ära. See on metropol, see on kallis ja seal on nii palju muud elu,” arutleb Evelina ja lisab, „aga teisest küljest on metropoli kogemus äge!”

Erasmuse kogemus on ka magistris teistsugune: „Inimesed on juba rahulikumad ja orienteeritud rohkem oma karjäärile või akadeemilistele eesmärkidele. Spontaansust on vähem ja võib-olla ka julgust sotsialiseeruda.” Eestis näib tihti olevat arvamus, et kui keegi on välismaal, siis tal peab elus hästi minema: „Tihti me aga ei mõtle, mida need inimesed seal päriselt kogevad — võib-olla tunnevad suurt igatsust või teevad väga rasket tööd.”

Evelina ise hindas Brüsseli puhul selle mitmekesisust: „Jalutad läbi klaasist ja betoonist kvartalite, kus on eurohooned ja liiguvad pintsaklipslased. Edasi kõndides on aga piirkond, kus elutempo on oluliselt aeglasem ja etniliselt on oluliselt kirjum pilt. Erinevus peegeldub nii poodide vaateakendelt kui liikluses, kus inimesed jäävad keset teed seisma ja räägivad lihtsalt naabrimehega juttu.” Evelina ise elas piirkonnas, mille elu tuiksoon oli kauni tiigiga park, mille serval nägi vahel suisa kalamehi ja igapäevaselt sõrkivaid tervisesportlasi. Sealses Ixelles’i linnaosas oli ka palju saatkondi, kus oli põnev vaadata, kuidas keegi end esindab.

Ka Brüsselisse kolides oli Evelinal abi Erasmuse sõbrast: „Ma elasin esimese nädala sõbra juures, kellega ma kohtusin kunagi Marokos projektis. Ta on kreeklane, aga nüüd siis elas Brüsselis ja ma sain elada tema ühikatoas põrandal.” Suurlinnas on korterit keeruline leida, sest kuigi pakkujaid on palju, siis on ka tahtjaid palju ning eelis on neil, kes saavad kohe vaatama minna.

„Ma tunnen üldse, et mul on Erasmuse projektidega vedanud. Esimesel päeval vaatad seal närveerides neid inimesi, kes tunduvad natukene võõrad, kuid samas ka tuttavad. Hakkad nendega rääkima ja kiirelt muutuvad teemad üsna sügavaks ning leiad oma inimesed. Alati on põnev ka võrrelda, kuidas neil on ja kuidas meil on ja mitte otsida erinevusi, vaid pigem leida sarnasusi,” sõnab Evelina kokkuvõtteks.

Jalgratas on Belgias kõige mõnusam liikumisviis. Ratta sai omale rentida terveks õppeaastaks vaid mõnekümne euro eest. Foto: erakogu

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.