Etioopia: Omo oru hõimud
Pärast kolmepäevast teekonda jõudsime Omo oru südamesse Turmisse. Viimane teelõik alates Weyost oli tähendanud tunde kestvat kurvilist mägiteed ja kümneid ületatud jõesänge. Iga kord tänasime õnne, et juhtusime siia kuival perioodil. Muul aastaajal saanuks liikuda vaid Weytoni, sest jõgedele sildu ehitada pole siin kombeks ja kohati uhub tulvavesi tee lihtsalt minema. Hõimude alad algavad aga just nimelt siit. Ju on see ka põhjus, et nad siin senini nii ehedal kujul üldse alles on – neile lihtsalt ei pääseta ligi.
Et ka ühiskondlikku transporti siinmail ei tunta, on ainus võimalus kohale jõudmiseks kasutada kohalikku veoauto kasti või rentida mõnest suuremast linnast džiip. Meie kasutasime viimati mainitud võimalust.
Paaril suuremal jõel, kus aasta läbi vett voolab, on juba ka sild olemas, kuid kuna seda kasutatakse vaid vihmaperioodil, on see kohalikele pigem niisama „hängimiseks” ja mööduvatelt autodelt tähelepanu saamiseks. Mitmes kohas olid külaelanikud nikerdanud teeäärseks müügiks puidust maske. Lapsed tegelevad kontimööda tööga, mis seisneb selles, et niipea, kui mõni auto nurga tagant välja ilmub, tehakse mõned kiiremad kükki-püsti hüpped ja sirutatakse siis välkkiirelt käsi sirgelt välja. Sellest žestist eeldasid kohalikud lapsettevõtjad, et etendus, mis sest, et lühike, on sooritatud ja aeg on piletiraha välja käia.
Mida lähemale Turmile, seda müstilisemaks muutus vaatepilt. Uskumatu, aga ühel hetkel on sinu ümber poolalasti hõimuliikmed nappides loomanahkades, tegelemas oma igapäevase tegevusega – kitsede karjatamise ja lõkkematerjali otsimisega. Kõik see, mida seni olime harjunud nägema vaid National Geographicus või lugema seiklusjuttudest, oli järsku reaalsus.
Esimene lähem tutvus oli meil arbore hõimuga. Külla sisenemisel ootas meid ees värvikas seltskond, kes kõik olid ära õppinud üheainsama sõna – birr (Etioopia rahaühik). „Birrimisest“ pidi aru saama, et kui teed neist pilti, pead kohe modellile ühe või kaks birri välja käima. Oli tunda, et me ei ole esimesed valged, keda kohalikud meelitasid. Ehkki see mäng rahvale suuremat peale ei läinud, ei kaotanud mängijad ise lootust.
Kui olime paar tundi autoga edasi liikunud, pilt muutus. Hamerite naistel on valdavalt puusadele seotud punakaspruun kitsenahk. Seelik on sabaga. Turupäevadel vahetatakse naturaalmajanduslik kraam plastmasspärlite vastu, tänu sellele on seelikud ka tikandeid täis. Rinnad on naise ehe ja seda hamerid teavad – kõik on uljalt rindu eksponeerimas.
Kui hameri külla jõudsime, oli juba pärastlõuna, niisiis võtsime nõuks enne päikeseloojangut mitte lahkuda. Meid tervitas paarkümmend hameri naist, mehed olid karjaga veel eemal. Asusime nendega suhtlema, mõistagi oli platsis juba arborede juurest tuttav „birrimäng“. Olime nüüdseks juba kogenud ega allunud enam nii kergelt provokatsioonile. Tegime näo, et meid see pildistamisvärk väga ei võlu ja teatasime, et tulime neile tegelikult hoopis kingitust tooma. Kui olime kotist Mentose karamellid välja võtnud, sulas kogu seltskond kui kevadine lumi. Lasime lastel maiustada ja võtsime sellega pingeid maha, mida valgete saabumine külas tavaliselt tekitab.
Ei kulunud tundigi, kui olime juba omaks võetud, ja kuna lisaks selgus, et ühe hameri ema nimi on ka Aive (vähemalt häälduse järgi), ei olnud edasises eluaegses sõpruses enam põhjust kahelda. Nii nagu ka üle-küla-tuntuses. Hüttidest piiluti ja hüüti muudkui: „Aive, Aive!“ Kõik see hakkas meile tasapisi mõjuma – nad olid suutnud meid kodustada.
Päike hakkas üha madalamale laskuma ja peagi oli eemal põõsastes näha elavat liikumist ‒ mehed olid hakanud karja koju ajama. Esimesed kitsed ilmusid põõsaste vahelt nähtavale ja liikusid taltsalt küla poole. Naised olid potid tulele pannud ja asunud meestele meie mõistes suhteliselt tavatut õhtusööki ‒ putru ‒ keetma.
Hamerid on tuntud oma eriliste traditsioonide poolest nagu näiteks pullihüppamine (bull-jumping). See on meheikka jõudnu esimene oluline rituaal enne naisevõttu. Pullid aetakse üksteise kõrvale ritta, igast sabast ja sarvest haarab üks hamer, ootevalmis pannakse 9‒10 pulli.
Siis saabub mehepoeg, kelle ülesandeks on ihualasti üle pulliselgade edasi-tagasi joosta. Kui ta peaks libastuma, on häbi ennekuulmatult suur ja ta ei pruugi ealeski enam naist võtta saada. Reeglina muidugi antakse veel šanss, sest no mis see vaene mees ilma naiseta ikka teeb! Kui aga kangelane pullihüppe edukalt sooritab, on ta tehtud mees ja võib endale kaasa valida. Kõigel sellel on siinses hierarhias suur kaal, sest justnimelt sellest naisest saab nn esimene naine – naine, kellel on kõige enam õigusi. Iga järgmine õrnema soo esindaja tuleb perre vaid sünnitamiseks ja kui laps pead kandma hakkab ja imetamise periood lõppeb, antakse ta üle esimesele naisele. Esimest naist tunneb siinmail kaelavõru järgi.
Ka Maarjamaal elab üks mees – meie hea tuttav Arne Uusjärv ‒, kes on eduka pullihüppe sooritanud, seega tasub meiegi naistel olla mõnes mõttes valvel.
Et mingit segadust ei tekiks, on hameri naise seelikusabas alati märk sellest, mitmes naine ta oma mehele on ja mitu last tal on kasvatada. Kui pärlirida jaotub ülevalt kaheks, on kaks last jne. Kui tegemist on esimese naisega, on seeliku keskel seljapealse osa vöökohas üks karvatutike.
Turmist paari tunni tee kaugusel Keenia piiri suunas asub Omorate küla. Siin läheduses armastavad „peakorteris” olla nomaadidest dassanechid. Nad elavad väga kidura taimestikuga liivasel tasandikul, kus on kuival ajal pidevalt liivatorm, nii et silmigi on väga keeruline lahti hoida. Majad on pisikesed kuplikujulised onnid, kohati pealt plekiga polsterdatud.
Banna hõimuga kohtumiseks läksime Keya Fari turule. Neil on palju sarnast hameritega, ent riietuses on siiski erinevusi märgata.
Seitsme mäe ja jõe taga elavad hõimlased, kelle sarnaseid ei ole enne nähtud. Nii võiks alata muinasjutt mursidest. Pea kolmetunnine teekond sinna kulges Omo keskusest Jinkast üle mägede. Esimene peatus oli Mago rahvuspargi sildi juures, kust hüppas auto peale keegi Kalašnikoviga skaut. Just nii turvamehed siin nimetavad. Kalašnikovi omamine on üsna tavaline kõikide Omo oru hõimude puhul. Kuidagi on need siia üle Sudaani piiri smugeldatud ja nüüd on see pea iga karjuse kohustuslikuks atribuut. Kel piisavalt raha ei ole, et püssi osta, nikerdab selle puidust.
Mago rahvuspark ise võiks olla sama liigirikas kui Keenia ja Tansaania tuntud pargid, ent kahjuks on kõik loomad siin maha notitud. Alles ei ole jäänud muud kui paar skeletti ja nendega saab tutvuda rahvuspargi muuseumis. Laual oli ka ettepanekute ja kiituste raamat, mis oli aga nii tolmune, et välja võis lugeda vaid üht – juba ammu ei ole siin midagi märkimisväärset arvatud. Vaid üksik ahv keerutas hoovis lootusrikkalt oma puna-sinist tagumikku, lootuses, et ehk seda siiski märgatakse. Ilmselt olid nemad siin viimsed mohikaanlased, kes on ellu suutnud jääda. Mursid muidugi välja arvatud.
Kokku jäi tee peale kolm mursi hõimu küla, neid siis vaatamas käiaksegi. Tõsi, mitte just massiliselt – kõrghooajal, s.o kuivaperioodil juhtub siia nii 2‒5 autotäit valgeid päevas, aga sellegipoolest on ka mursidele selgeks saanud siinkandis tuntud sõna – birr.
Väga suur kaal on siinmail kehakeelel – fotosessiooni hinnas on võimalik kokku leppida pelgalt silmsidet kasutades. Kui alguses „kokku leppida“ modellitöö palgaks kaks birri, siis pärast esimest klõpsu hakkavad mursi huuled järsku väga aktiivselt liikuma. „Four, six,“ kostavad ridamisi hinnad, mis kohalik turumajandus on neile selgeks õpetanud.
Väliselt on mursid efektsed ja see on midagi, mida nad väga hästi teavad.
Mursid on eelkõige tuntud alahuule lõikumise traditsiooni poolest. Kui tüdruk jõuab teismeikka, tehakse tal alahuulde sisselõige ja sellest päevast hakkab ta seda venitama. Venitatakse puidust ja savist voolitud ketastega ja mida suurem ketas huule sisse mahub, seda ilusam mursi naine on.
Arvatakse, et orjanduslikul ajal hakati alahuule venitamist kasutama selleks, et muuta naisi orjakaupmeeste silmis vähem atraktiivsemaks. Hiljem kujunes see vastupidiselt ilu sümboliks. Ketast kantakse igal eluhetkel eelkõige atraktiivsuse tõstmiseks. Kui mursi naine peaks oma mehe kaotama, võtab ta huuleketta ära ega kasuta seda enam kunagi, elades ülejäänud elu rippuva alahuulega.
Erand tehakse vaid juhul, kui mursi naine kaotab mehe veel nii noorelt, et tal ei ole lapsi. Sel juhul läheb ta edasi mehe vennale ja jätkab atraktiivsuse hoidmiseks alahuule ketta kandmist.
Mursi mehed näevad välja kui tõsised sõdalased. Eriti siis, kui täisvarustus külge riputatud ja pilk sõjakas.
Huvitav on fakt, et mursidel puudub eraomandi mõiste. Kehtib printsiip, et kui midagi meeldivat näed, siis lihtsalt võtad selle endale. Kuulsime lugu sellest, kuidas turistid olid ööbinud murside läheduses telkides ja kui hommik saabus, avastati, et autodel ei ole enam ühtegi iluliistu. Mursi külla jõudes leiti,et liistud olid kenasti eheteks väänatud.
Valget inimest kohates hakkavad mursid teda kohe aktiivselt kätest ja jalgadest sikutama, et birre välja pinnida. Rahulikult omaette on mursi külas liikuda peaaegu võimatu. Tegime siiski ühe katse. Ostsime enne murside juurde minekut Jinka turult Jelly joogipulbrit. Teatasime pidulikult, et oleme toonud kingitusi, ja avasime Jelly pulbri koti. Sellel oli maagiline mõju ‒ hetkega oli külarahvas meie ümber ja igasugune birritamine lakkas. Meie jaoks neil enam silmi ei olnud ja lõpuks ometi saime neid segamatult jälgida.
Õhtuks sõitsime tagasi Jinkasse – linna, mis on tekkinud ümber „lennuvälja“. Lennuväli tähendab siin poolekilomeetrist muldrada, mis lõppeb üksiku kuivanud palmiga. See lennurada täidab ühteaegu nii linna keskväljaku kui jalgpalliplatsi rolli, ka on see ideaalne paik lehmade karjatamiseks. Et lennukid vajadusel ka õhku tõusta saaksid, aetakse lehmad vahepeal rajalt minema. Ei midagi keerulist!
Päevapikkune sõit üle mägede põhja poole viis meid Arba Minchi. Tegime kiire turu-uuringu ja valisime imeilusa hotell Swayne Chamo järve ääres. Hotell koosnes ridamajakestest, mis olid rikkalike hõimuelementidega dekoreeritud. Lambikuplite hoidjateks olid hamerite tool-padjad, mida nad kasutavad nii istumiseks kui magamisel pea alla panemiseks. Voodikateteks on dorshe tekstiilid, baarikapi uksele oli graveeritud hameri tüdruku pilt.
Nii stiilset ööbimist ei olnud meil sel reisil veel olnud. Õhtul kimasime kogu regiooni ainsamasse internetilevi kohta, et tsivilisatsiooniga taaskohtuda. Ent lisaks tsivilisatsioonile kohtasime sealsamas netikohvikus „meie meest Havannas“ – otse meie kõrval istus Arne Uusjärv! Ta oli just kuu aega tagasi saatnud GoTraveli reisiseltskonna tagasi koju ning jäänud ise veel kuuks ajaks Etioopiasse ja Somaaliasse rändama. Vahetasime muljeid ja infot ning Arne liikus järgmisel päeval edasi hamerite juurde. Meie võtsime sihiks jõuda paari päeva pärast Addis Abebasse, et sealtkaudu Põhja-Etioopiat avastama hakata.
Arba Minchi lähedal mägedes elab dorshe hõim, kes on tuntud oma kümne meetri kõrguste onnide poolest. Ega nad neid onne niisama pilvelõhkujate mõõtu ehita – sel on väga kindel pragmaatiline põhjus. Et termiidid jumaldavad bambust, on majaseintel kalduvus iga aastaga kõrgust kaotada, nii et vanaisade aegsed majad on nüüd vaid kolme-nelja meetri kõrgused. Nõnda siis tehakse need targu kohe kõrgemad.
„Närimise jagu ka,“ naersime isekeskis.
Majas on narid, vaheseina taga elavad aga lehmad, kes saadetakse aasale päeva teisel poolel, pärast päikesekuumuse taandumist. Lehmad söövad põhiliselt võltsbanaanipuid. Viimastest tehakse sisuliselt kõike ‒ vili läheb loomadele, lehtedest tiritakse tekstiili kudumiseks niint, vartest uhutakse välja valge mass, mis mähitakse lehtedesse ja pannakse kolmeks kuuks maa sisse fermenteeruma. Selle tulemusena moodustub hallitusjuustu taoline mass, mis kõlbab taigna segamiseks, juustu aseaineks jne.
On raske ennustada, kaua hõimude traditsiooniline eluviis siin jätkub. Kui teed valmivad, on linnasõit kergem ja sealt tuleb info, kuidas mujal elatakse. Konsost Weyto poole särab võimas mitmerajaline asfalttee, mis lõppeb ühel hetkel nagu lõigatult. Hiinlaste abirahadega on siin aktiivset tee-ehitust alustatud ‒ põhjuseks teadmine, et siin mägedes leidub ilmselt naftat, vähemalt Keenia piiri äärsetelt aladelt on seda juba leitud.
Uued teed tähendavad potentsiaalset inimeste-kaupade liikumist, naftapuurtornid aga tulevasi töökohti, mis nõuavad juba täiesti uut elustiili.
Visioon õlistes tunkedes naftatöötajatest ei näi küll eriti meeliülendav, ent ometi võib siinsete loodusrahvaste elusaatus just niisuguseks kujuneda.
