Et kõht puhkusel alt ei veaks, tasub enne oma soolestikku aidata
Pole just meeldiv vaatamisväärsustega tutvuda või rannapromenaadil patseerida, kui pea lõhub valutada, palavik lööb enesetunde sandiks või kõhuhädad sunnivad end kõverasse kiskuma. Kõige sagedamini tekitabki reisil olles tuska kõhulahtisus või -kinnisus.
Perearst Ingrid Täll on varasemas intervjuus Eesti Päevalehele öelnud, et kõhukinnisus on sage häire, mida igaüks kogeb vähemalt korra elus. Reisil olles muutub tavaliselt ka meie söömisrütm ja selle tagajärg võibki olla punnis kõht ja mõru meel. Sellistel puhkudel pole probleem muidugi püsiv ja möödub tavarütmi taastudes.
Reisikõhulahtisusel on samuti lihtne põhjus. Joogivee kvaliteet ei pruugi olla organismile vastuvõetav. Võõrapärane toit omakorda muudab soolestiku mikrofloorat ja tekib kaos, mis küll tavaliselt läheb ise üle. Selle vältimiseks tasub enne reisi apteegist läbi käia ja uurida probiootiliste ja prebiootiliste ainete kohta. Samuti ei tasu kõhulahtisuse korral kohe kergekäeliselt soole tööd pärssivaid ravimeid sisse võtma hakata – soolestik tahab ju halva kraami välja visata.
Sel kevadsuvel komeedina raamatumüügi edetabelite tippu kihutanud teose „Võluv soolestik” autor, noor Saksa teadlane Giulia Enders kinnitab, et peaaegu iga teine inimene kogeb reisil olles kõhukinnisust. „Eriti just reisi esimestel päevadel ei tule potil käimisest suurt midagi välja. Selleks võib olla mitmeid põhjusi, aga enamasti on asi lihtne – soolestik on harjumuste ori. Soolenärvid märkavad, mida me meelsasti sööme ja mis ajal me seda teeme. Nad teavad, kui palju me ennast liigutame ja kui palju joome vett, kirjutab Eesti Päevaleht. Nad panevad tähele, millal on päev ja millal öö ning millal me tualetis käime. Kui kõik kulgeb kenasti, töötavad nad reipalt ja aktiveerivad soolelihaseid seedimise läbiviimiseks.
Kui me kusagile sõidame, mõtleme paljudele asjadele. Võtame kaasa võtmed, lülitame pliidi välja ja pakime kaasa raamatu või muusikat, et aju heas tujus püsiks. Ainult ühe asja unustame peaaegu alati ära – kaasa sõidab ka harjumustelemb soolestik, mis nüüd äkitselt hätta satub. Terve päev pakutakse kaasa võetud võileibasid, imelikku lennukitoitu või uudseid vürtse. Tavalise lõunapausi ajal seisame hoopis ummikus või piletijärjekorras. Me ei joo nii palju kui tavaliselt, sest kardame, et siis peab liiga tihti tualetis käima, ja lennuki õhk kuivatab meid veelgi rohkem. Ja nagu sellest kõigest veel küllalt poleks, pööratakse ka ööpäevane rütm täiesti pea peale,” kirjeldab Giulia Enders kõhukinnisuse võimalikke põhjuseid.
Ära eira oma vajadusi
Menuki autori sõnul panevad soolestiku närvid erandlikke olusid tähele. „Nad on ärritatud ja hoiavad esimese hooga kõike endale, kuni neile saadetakse signaal, et võib tegevust jätkata. Isegi kui soolestik on sellise segadusse ajava päeva jooksul oma töö ära teinud ja annab edu märgiks teada, et on vaja potile minna, jääme meie veel tükiks ajaks paigale ja hoiame teda sobivat hetke oodates tagasi. Kui päris aus olla, on sageli tegemist sündroomiga „see ei ole minu kemps”. Kes selle all kannatab, ei käi just meelsasti võõras tualetis. Kõige suurem on vastuseis avalike tualettide vastu. Nende asukohta otsime ainult siis, kui häda on juba väga suur. Siis ehitame tualettpaberist suurejoonelise vetsupotiskulptuuri ja hoiame tublisti potist kaugemale.
Tugeva „see ei ole minu kemps” sündroomi puhul ei aita ka need abinõud. Inimene ei suuda end piisavalt lõdvaks lasta, et harjumustes kinni olev soolestikuloomake saaks oma töö lõpule viia. Nii võib puhkus või ärireis üsna ebameeldivaks osutuda,” selgitab Giulia Enders oma raamatus.
