3. Metsade aeg, Eesti

Millal sa viimati metsas käisid? Mulle meeldib aeg-ajalt iseendalt seda küsimust küsida. Linlase rada igapäevaselt metsateel ei kulge, aga juba see mõte on korraks aega mahavõttev, mõnus ja rahulik. Millal ma viimati metsas käisin… Eestis on ju metsaga kõik hästi. Meil on roheluse, põlislooduse ja maalähedusega üldse kõik hästi. Eestist saab maailma esimene maheriik, kuulutas arenguidee konkursi võitja Organic Estonia aasta tagasi. See mõte on geniaalne oma lihtsuses - üle poole Eesti pindalast katab mets, mis on väetise- ja pestitsiidivaba.
25 aastat tagasi oli igal eestlasel oma soomlane. Nüüd on igal eestlasel oma mets. Ehk on?
Kahe aasta tagune seeneuputus hakkab vaikselt meelest minema. Vihmast suve ei tahaks kuidagi, värskeid kukeseeni ja riisikaid aga küll. Selleks ei pea ju päris maale minemagi. Sõidad Tallinna serva, ühele või teisele poole, võimsad metsad on siinsamas Viimsis ja Harkus, Paidest, Rakverest, Haapsalust või Põltsamaast rääkimata. Miks on metsas käies alati eriline tunne, eriti kui võtad julguse ja lähed päris üksi? Sest nii nagu meri, on metski meist suurem, võimsam, ürgsem ja tugevam. Mis saab siis, kui ta möllama hakkab? Oskareid võitnud “Mees, kes jäi ellu” on teil ju kindlasti nähtud. Film on muidugi film, aga ka Eesti metsas pole metssea või karu kohtamine haruharv juhus, rästikust rääkimata. Olgem ausad, ka täiskasvanud põdrapulliga kohtumine on üks põnev ja ehmatavgi kogemus. Kui sul seda kogemust veel pole, siis suvi on ju alles ees - vahelduseks mererannale mine metsa. Kuulata, nuusuta, otsi marju ja aja jälgi, ent ole aupaklik - viibid ju kellegi teise kodus.

Janika Ritson