Julge ja moodne Amsterdam

Amsterdam on väga põnev. Enamvähem teadsin, et seal ootavad ees kanalid ja valdavalt 4-5-kordsete majadega kvartalid. Teadsin, et Holland on rattakultuuri eestvedaja.

See, mis nägin, lõi ikkagi päris-päris pahviks. Peaaegu igal tänaval on kahes suunas eraldi rattarada. Rattureid on nii palju, et see tekitab siiani pisut hämmingut ja vaimustust. Valdavalt on need Opa- ja Omafiets (vanaema-vanaisa rattad) ehk meie mõistes tavalised linnarattad. Kanalite vahel uidates näeb väga toredaid kodusid ja pisut viltuseid maju. Väikeseid nunnusid kodusid ja läbi mitme korruse ülikõrgeid lofte. Aga arhitektuurihuvilisele on ka üksjagu moodsamat ja julgemat arhitektuuri, mida imetleda.

Pargid on suured ja kaunid. Vondelpark on mugavalt kesklinna lähedal ja seal pikutab kogu aeg palju inimesi, mänguväljakud on kodustest suuremad ja põnevamad, nii et lastega on ka lõbus. Aga ilusaim ja vist ka üks vanimaid parke on Beatrixpark. Mõned parginurgad on tõeliselt massiivsed ja heas mõttes tihedalt taimi ja puid täis, aeg-ajalt kalpsavad üle tee küülikud. Seal viibides oli tunne nagu liiguks ringi botaanikaaias.

Keda huvitab tasakaaluks moodsale linnale vana suurejooneline maalikunst, siis soovitan väga põigata muuseumi Stedeijk.

Kuni mai lõpuni oli Peterburis avatud ainulaadne autoshow – Retro Muscle Car Show. Näitusel on umbes 70 eriti muljetavaldavat automudelit peamiselt 1950-70ndate aastate Ameerikast, alates tollase koduperenaise unelmast roosast Cadillacist, lõpetades mehise Ford Mustangi või Kuubal seni ringivurava Chevrolet´ga. Vintage-autodele viimase lihvi annab ka nõukogude autotööstuse panus ajalukku – Zaporožetsid ja Volgad. Kõik mudelid on tuunitud ja läikima löödud viimase detailini. Koht tõelistele autofännidele! Baltikumis säärast kollektsiooni naljalt niipea ei kohta. Asukoht: kaubanduskeskus “Piterland”, Primorskii prospekt 72, Peterburi. www.musclecarshow.ru.

Millal sa viimati metsas käisid? Mulle meeldib aeg-ajalt iseendalt seda küsimust küsida. Linlase rada igapäevaselt metsateel ei kulge, aga juba see mõte on korraks aega mahavõttev, mõnus ja rahulik. Millal ma viimati metsas käisin… Eestis on ju metsaga kõik hästi. Meil on roheluse, põlislooduse ja maalähedusega üldse kõik hästi. Eestist saab maailma esimene maheriik, kuulutas arenguidee konkursi võitja Organic Estonia aasta tagasi. See mõte on geniaalne oma lihtsuses - üle poole Eesti pindalast katab mets, mis on väetise- ja pestitsiidivaba.
25 aastat tagasi oli igal eestlasel oma soomlane. Nüüd on igal eestlasel oma mets. Ehk on?
Kahe aasta tagune seeneuputus hakkab vaikselt meelest minema. Vihmast suve ei tahaks kuidagi, värskeid kukeseeni ja riisikaid aga küll. Selleks ei pea ju päris maale minemagi. Sõidad Tallinna serva, ühele või teisele poole, võimsad metsad on siinsamas Viimsis ja Harkus, Paidest, Rakverest, Haapsalust või Põltsamaast rääkimata. Miks on metsas käies alati eriline tunne, eriti kui võtad julguse ja lähed päris üksi? Sest nii nagu meri, on metski meist suurem, võimsam, ürgsem ja tugevam. Mis saab siis, kui ta möllama hakkab? Oskareid võitnud “Mees, kes jäi ellu” on teil ju kindlasti nähtud. Film on muidugi film, aga ka Eesti metsas pole metssea või karu kohtamine haruharv juhus, rästikust rääkimata. Olgem ausad, ka täiskasvanud põdrapulliga kohtumine on üks põnev ja ehmatavgi kogemus. Kui sul seda kogemust veel pole, siis suvi on ju alles ees - vahelduseks mererannale mine metsa. Kuulata, nuusuta, otsi marju ja aja jälgi, ent ole aupaklik - viibid ju kellegi teise kodus.

Vaatad seda pilti ja silmad hakkavad vett jooksma. Mitte niivõrd meeleliigutusest, kuivõrd pigem sellest, kui ere on fotol kujutatud rannas päikesevalgus, kui läbipaistev ja särav on taevast peegeldav ookeanipind ning kui säravvalge rannikuviirg. Silmad neelavad selle ebamaise sära endasse, muutudes üha erksinisemaks ja läbipaistvamaks... kuni ei saagi enam aru, kas on tegemist taeva, vee, maa või omaenese silmadega – kõik kokku on üks suur ja sulnis valgus.

Maldiivid on riik India ookeanis, mis on laiali pillutud 850 km pikkusele atollirivile. Lennukist alla vaadates on näha, et osa atollidest on vee all ja osa vee peal. Praegu veel on, kuna saarestiku keskmine kõrgus merepinnast on üks meeter ning riigi uhkuseks on viie meetri kõrgune mäetipp. Seega teeb iga tsunami või vähe tugevama tuule järellainetus saartel tõelist laastamistööd ning kui kliima soojenemine, mis ookeanipinna taset pidevalt kergitama pidavat, sama tempoga jätkub, siis kaob see võluriik maailmakaardilt jäljetult.


Jaga
Kommentaarid