Erivajadustega noored Kreekas | Vaimustav on tunda end täisväärtusliku osana imelisest, eelarvamustevabast maailmast


Erivajadustega noored Kreekas | Vaimustav on tunda end täisväärtusliku osana imelisest, eelarvamustevabast maailmast
Foto: Connect

Praegu on väga raske õpirändureid välismaale saata — see on suur vastutus ja risk. Aga kui palju rõõmu, kogemusi, avastusi, uusi kohtumisi, inspiratsiooni ja sooje mälestusi nad said! Iga inimese elus peavad aset leidma sündmused, mis annavad uusi mõtteid ja võimalusi, motiveerivad isiksusena arenema ning avardavad eneseteadlikkust ja silmaringi maailma tajumiseks. Just sellise võimaluse said erivajadustega noored, kes esindasid meie riiki 4.-15. septembrini 2020 Erasmus+ noortevahetuse programmi CONNECT raames Kreekas.

Paljudele noortele oli kõik esmakordne: vanematest eemalolek, lennukiga lendamine — see tunne, kui õhku tõustes jääb hing kinni ja kõrvad lähevad lukku —, ümberistumine ja lisaks kõikjal võõrast keelt rääkivad inimesed, seejärel uus lennuk, jälle õhkutõus ja maandumine. Noored pidasid pika teekonna raskustele vapralt vastu ja lõpuks jõudsime Kreekasse — antiiksete kangelaste ja jumalate riiki.

Meie lennuk maandus Thessaloníki lennujaamas hilisõhtul. Sõitsime ise bussiga hostelisse, ööbisime seal ja hommikul suundusime suurepärasele Lefkáda saarele, kus meid juba pikisilmi ootasid osalejad Poolast ja Hispaaniast ning Kreeka noorteorganisatsiooni Solidarity Tracks esindajad. Pika teekonna jooksul oli meie noortel olnud väga hea võimalus vabas õhkkonnas üksteist paremini tundma õppida, kuna paljud neist ei olnud varem omavahel tuttavad. Nad said sellega vahvasti hakkama ja kohale jõudsime juba ühtse sõbraliku meeskonnana.

Seotud lood:

Teel Thessaloníkist Lefkáda saarele vaatasid noored vaimustunult bussiaknast välja ja imetlesid kohalikku maastikku ja reljeefi: oliivi- ja tsitrusepuude orge, mägesid ja neid läbivaid tunneleid, päikest, merd ja sellel sõitvaid valgeid laevu — kõik see avanes nende silme ees esimest korda. Noored jagasid üksteisega muljeid ja meenutasid ajalootunde, kus neile jutustati Olümpose jumalatest ja Vana-Kreekast. Neile ei jõudnud veel päriselt kohale, et nad on tõesti Kreekas.

Viie tunni möödudes jõudis meie buss Lefkáda saarele. Meile tuldi vastu ja viidi rahvusvahelise laagri toimumiskohta. Hiljem selgus, et kõigi projektis osalenute jaoks oli see üks eredamaid muljeid, kuna laager oli püsti pandud kämpingus keset oliivi- ja tsitrusepuid, meri jäi viieminutilise jalutuskäigu kaugusele, territooriumil oli bassein ja kõik elasid neljakohalistes majakestes.

Vaatamata pikale teekonnale liitusid meie noored kohe rühmategevustega ja lõunaks tundsid end juba ühise suure rahvusvahelise meeskonna liikmetena. Nad osalesid aktiivselt kõigis tegevustes, mis olid suunatud keelebarjääri ületamisele ja verbaalse ning mitteverbaalse kommunikatsiooni oskuste omandamisele.

Iga päev tõi uusi muljeid ja võimalusi. Projekti jooksul tutvusid noored eri traditsioonide ja kultuuridega, poola, kreeka ja hispaania keele ning vaegkuuljate viipekeelega. Noorte jaoks oli põnev avastada erinevate riikide rahvuskööke ja nad osalesid aktiivselt enda riigi ettekandes. Vees ja maismaal toimunud liikumismängude kaudu õppisid nad suhtlema inglise keeles, tänu millele said palju uusi sõpru, koostasid rahvusvahelise fotoalbumi ja mis peamine — tundsid end ühise suure rahvusvahelise meeskonnana.

Veel üks ere ja meeldejääv ettevõtmine oli kivimosaiigi ladumine, et siis tehtud töödega linnanäitusel osaleda. Igal noorel oli võimalus panna kokku isiklik mosaiik ja osaleda ka võistkondliku mosaiigi ladumises. Viimasel päeval lõid noored ühise solidaarsuseteemalise mosaiigi. Õhtul pandi näitus välja linna haljasalal, kus puhkust nautivad linnakodanikud ja turistid vabalt ringi jalutasid ja vaatasid suure huviga pilte, mille olid teinud erivajadustega noored, kes suhtlevad ja elavad tohutult avatud südamega. Lõpetuseks kinkisid korraldajad kõigile osalejatele projekti sümboolikaga T-särgid ja organiseerisid promenaadil õhtusöögi merevaatega kohvikus. Noorte silmist oli näha vaimustust kõigest toimuvast, nad tundsid end täisväärtusliku osana imelisest, eelarvamustevabast maailmast.

Viimaks tundus, et kõik kõige parem, meeldejäävam ja erilisem on juba möödas ning istume hommikul lennukisse ja lendame koju õnnelike ja päikesepruunidena, täis eredaid muljeid. Aga reisimine uutes, pandeemiaaegsetes tingimustes tõi meie plaanidesse muudatuse. Küllap otsustasid Olümpose jumalad, et Ateenat nägemata jäävad meie reisimuljed Kreekast poolikuks ja lükkasid meie lennu kaks päeva edasi. Tänu korraldajatele saime nõnda külastada Ateenat — Kreeka pealinna, kus tutvusime peamiste vaatamisväärsuste ja iidse tsivilisatsiooni ajalooga. Külastasime akropoli, jalutasime linnatänavail, ronisime mäele, kus kogu linna panoraam oli justkui peopesal — see oli kõige suurem ja ootamatum üllatus, mille saatus meile kinkis!

Pikal koduteel vahetasid noored üksteisega muljeid ja jutustasid oma kõige eredamatest hetkedest: esimene reisikogemus, tutvumine uute maitsetega, soe selge merevesi ja kivine rand, liikumismängud maal ja vees, tähelepanu, meeskonnatunne, uued sõbrad, ajaloolised vaatamisväärsused ja tunne, et kõik siin ilmas on võimalik, kui oled ise aktiivne, näitad huvi ja oled suhtlemiseks avatud.

Kokkuvõtteks tasub ära märkida, et taolised projektid mitte ainult ei täida osaliste elu eredate hetkede ja muljetega, vaid motiveerivad neid edasi liikuma ja arenema, oskusi täiendama, uusi suhtlemisele ja sotsialiseerumisele suunatud teadmisi omandama ja võõrkeeli õppima, tehes sedasi puuetega inimeste elu harmooniliseks ja täisväärtuslikuks.

Elu on muutunud ja peame õppima uutmoodi tegutsema: olema ettevaatlikumad, aga mitte maailmast eralduma.

Loo panid kirja Jelena Uljanenok, Marina Pavlova, Uljana ja Arseni Jurlovid, Artjom Alljärv, Ljubov Astafjeva, Svetlana Tšivil, Anna Kronova.