Elu Tais seksodroomi all: kauge maa kodukontori võlud ja puudused
Kirjastuse "Petrone Print" välja antud järjekordne raamat sarjast "Minu..." jutustab sellest, kuidas Eesti kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.
Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.
Üksikute meeste klubi
Kell on ühe paiku öösel. Teen meie korteris arvutis tööd nagu ikka. Holger ja lapsed magavad.
30 sekundit veel ja hakkab peale, prognoosin. Ja panen täppi. Keskmiselt kulub meie ukse juurest ülemiste naabrite välisukseni jõudmiseks pool minutit. Tuleb ronida mööda raudtreppi teise korruse avatud rõdult, kuhu korterite klaasuksed avanevad, kolmandale. Ülemisele korrusele viiv raudtrepp on meie uksest umbes viie meetri kaugusel.
Kontsad klõbisevad mööda seda üles ronides kenasti. Eriti kui on vaikne ja on öö.
30 sekundit pärast meie uksest möödumist järgneb tavaliselt mürtsatus. See tuleb sellest, et meie korteri peal asuva korteri voodi ei tundu päris seina ligi olevat. Aga kui sinna peale kahekesi hooga viskuda, paiskub voodi vastu seina.
Kõik edasine, mis üleval korteris toimub, on rahulikul ööajal kõigis oma detailides meie korterisse kuulda. Olge aga lahked! Ohked, sõnad, ägamised, inimeste keeramised ja sammud, krabinad, käekoti lahtitõmbamine, paberikrabin, riiete kahin, joogiklaaside kõlksatused.
Möönan, esimesel paaril ööl on täitsa huvitav ülalkorrusel toimuvat pealt kuulata. Või pigem, alt kuulata, sest nad ju toimetavad mu pea kohal. Vahel juhtub olema ka jutukas daam, kes selge sõnaga oma paarilist juhendab ja ka ise täpselt kirjeldab, kes kuhu mida paneb ja kuidas see kõik talle tundub.
Kujutlusvõimele see online-reportaaž palju ruumi ei jäta. Eriti kuna ülemist naabrimeest näen pelgalt ujumispükste väel basseinis iga päev isegi.
Pikapeale läheb aga igavaks. Öine stsenaarium jääb ju kuude jooksul samaks. Osalised, nii mees- kui naissoost, vahelduvad. Iga paari nädala takka saabub me pea kohale elama uus mees. Üldjuhul saabub ta päeval. Ja järgnevatel öödel näen läbi meie korteri klaasuste mööda lipsamas daame, tavaliselt igal ööl erinevat. Nii nagu meie porimaalt saabununa harjume Patongis kiirelt ära, et õues on kogu aeg soe ja iga päev on päike, harjun ka sellega, et öösiti avatakse ülakorteris seksodroom.
Ainult ühe naabri puhul ma seda kõike ei kuulnud, sest ta pani oma daamiga üles jõudes toas muusika mängima. Hm, 1990ndad kodukandi peosaalides, nentisin rahulolevalt, ja kerisin mõnuga jalad tagumiku alla.
Öine seksiralli ei käi muidugi ainult korteris me kohal, vaid ka kõrval ja all. Lihtsalt ülemisi seksilembesi ma kuulen, teisi vaid näen uksest möödumas.
