Heidan parajasti pilgu kellale, kui maja läbib raputus. Piisavalt tugev, et korraks ära ehmatada, aga piisavalt nõrk, et seostada seda kõrvalkäivate ehitustöödega.

Võtan vasakust kõrvast klapi välja ja pöördun küsiva pilguga kolleegi poole. „Kas sina tundsid seda ka?” pärivad mu silmad ja tema nägu vastab, et „jah.”

„Maavärin?” suudan nüüd välja öelda, kuid juba saamegi vastuse, sest hoonet läbib uus ja tugevam raputus. Ootame. Kõik tundub vaikne.

Manilas on palju pilvelõhkujaid, millest uuemad peaksid olema küll maavärinakindlad, kuid enamus hooneid mitte. Foto: Madle Timm

Iga laps Filipiinidel teab, mida tuleb maavärina korral teha. Laua alla! Kui lauda pole, siis tuleb kasvõi läpakat oma pea kohal kaitseks hoida, kui midagi peaks hakkama alla sadama. Kui ei hakka, siis evakueeruda. Hoonest välja.

Seda me nüüd kolleegidega teemegi — haarame seljakotid ning liigume evakuatsiooniplaani järgi majast välja. Palav. Telefon vibreerib. Saabub riiklik hoiatussõnum. Magnituude 5,5, kuid õnneks on maavärina kese linnast piisavalt kaugel. Linnast, kus elab umbkaudu 22 miljonit inimest ning mis pole mitte kuidagi tugevaks maavärinaks valmis. Iroonilisel kombel ennustatakse aga just siia sajandi tugevaimat värinat — see võib juhtuda poole tunni pärast või seitsmekümne aasta pärast. Keegi ei tea.

Väiksemad maavärinad on tegelikult head meeldetuletused, et end mitte liiga mugavalt hakata tundma. Pikapeale on harjumuseks saanud hoida kotis alati taskulampi ja akupanka, ID-kaarti, vilet, pudelit vett. Ideaalis ka soojemat pusa ning midagi süüa. Sest maavärinat ei saa ette ennustada nii nagu näitks taifuuni. Maavärin ei hooli sellest, kas sa töötad, kas on öö, kas sul on kõht tühi või kas sa tead, kus on avariiväljapääs.

Maavärin teeb veel midagi — meenutab, et inimesed ei ole kõikvõimsad.

Filipiinidel ei möödu päevagi, kus poleks ühtegi maavärinat. Enamasti on need nõrgad ning ei põhjusta kahju ei inimestele ega hoonetele. Aastas tuleb siin ette aga kolm kuni kümme väga tugevat maavärinat, mis toob kaasa ka ulatuslikke kahjusid.

Jah, hoida kotti kogu aeg käepärast ja pakituna on veidi tüütu. Ja alati see ei õnnestu, pole mugav või ununeb lihtsalt. Kuid see võib päästa elu.

Taifuune ja tugevat tuult saab vähemal või rohkemal määral ette ennustada, kuid maavärinat mitte. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 65. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel