Eestlanna salajased joomareisid Helsingisse: mu nimi on nendel tuuridel Eija ja ma olen pärit Põhja-Soomest

 (148)
Eestlanna salajased joomareisid Helsingisse: mu nimi on nendel tuuridel Eija ja ma olen pärit Põhja-Soomest
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

“Minu nimi on Anne. Ma olen alkohoolik.” Nii olen öelnud ühe korra oma elus, pärast seda, kui igapäevase joomise otsustavalt seljataha jätsin.


“Ma olen 44 aastat vana ja edukas tõlkija. Olen igapäevaselt korralikult tina pannud 10 aastat. Mu poeg lõpetas ülikooli ja kolis Austraaliasse ning ma ei vastuta mitte kellegi eest. Enda eest ka mitte. Kuna ma töötan kodust ja olen oma töös väga kiire ja professionaalne, võin lubada endale seda, et avan kohe hommikul arvuti taha istudes esimese õlle. Kuuene pakk on kella kuueks tühi, siis olen tööga lõpetanud ning ma avan selle tähistamiseks veini. Kui tahan korralikult täis jääda, järgneb sellele ka viin või konjak. Ma joon pea alati üksi. Korra või paar aastas lähen “välja jooma”, mis tavaliselt tähendab koduse Kalamaja või vanalinna juhuslikke baare. Raha ma ei loe, kuna ma teenin hästi, seega teen juhuslikele joomakaaslastele välja ning seiklen nendega mööda linna kuni kolm päeva. Siis tulen koju haavu lakkuma. Rohkem ma joomaseltskonda ei vaja.”

See kõik oli tõsi ja kaasalkohoolikud kuulasid mind teeseldud huviga, et siis igaüks alustada oma tiraadiga. Mida nad kahtlemata kergelt tüdinud publikule ette kandsid absoluutselt igal AA koosolekul. Ei, see värk polnud minu jaoks. Ma lõpetasin igapäevase joomise punktipealt pärast seda, kui ühel varahommikul koju koperdasin ja oma Kalamaja puumaja trepist alla kukkusin. Pahkluu tegi teravat valu ja läks silmnähtavalt paiste minutitega. Röökisin ja oigasin, nii et meie renoveeritud maja renoveeritud (mitte kõige õnnestum näo ringlõikus!) naabrimutt mulle kiirabi kutsus. Enne seda jõudsin tal näo täis sõimata ja oma osa said minu olukorra suhtes silmnähtavalt iroonilised ja tülpinud kiirabitöötajad. Nad arvasid, et olen jala kõigest välja väänanud ja võiksin järgmisel päeval oma perearsti kaudu röntgeni minna, kui mul siis ikka veel väga valus on. “Kui te olete end välja maganud”, lisati korduvalt mürgiselt. Mina nõudsin aga kiiret arstiabi ja tukkusin ratastoolis nii röntgeni kui protseduuridetoa ukse taga. Kõik need viis tundi, mis päädisid lihtsalt rõhksidemega kinni tõmmatud pahkluuga ning soovitusega mõned päevad mitte eriti käia. Muidugi oli kogenud kiirabitöötajatel õigus, mu jalal polnud suurt häda midagi.

Loe veel

Seotud lood:

Kui uksest sisse lonkasin, nägin, kuidas pensionil klaveriõpetajast naabrimutt mind läbi paotatud ukse piilus. Vingus näoga, muidugi. Arvan siiani, et ta on ainus inimene, kes minu alkoholismi ulatusest teada sai. Mu vanemad on mõlemad ammu surnud, pojaga korra aastas, kui ta jõuludeks koju tuleb, kohtudes suutsin selle nädala kaine olla. Sõpru pole mul ammu, need jäid ülikooliaega ja Tartusse. Pole neid kunagi eriti rohkem olnudki.

Paar päeva, mis mul soovitati oma paistes pahkluule puhkust anda, värisesin voodis. Edaspidi ei joonud ma igapäevaselt tilkagi. See oli üllatavalt lihtne, sellest sõltuvusest vabanemine. Hakkasin joomise asemel hoopis spordiklubis rühmatrennides käima ning üllatus-üllatus! — arvutimänge mängima. Teisi inimesi oli mu elus sama vähe kui ennegi.

Aga mille järgi ma puudust tundma hakkasin, olid hoopistükkis mu kodust välja viivad “joomatuurid”. Tavapäraselt toimus üks neist jõulujärgsel ajal, enne aastavahetust. Teine, juhul, kui üldse, jaanipäeva paiku. Aga talvisest joomasööstust tundsin ma kohe sellist puudust, et ratsionaalse inimesena mõtlesin asja üle järgi ning panin siis mõttes plaani kokku.

Esiteks.
Tallinnas enam juua ei taha, pärast igapäevase joomise mahajätmist on mind võimalik alkohoolikumaine häirima hakanud. Kuigi joodikutest tõlkijaid ning veel enam kirjanikke endid on väga palju, kuigi oma talvistel tuuridel kakerdasin vähemalt alguses mööda vanalinna, et siis magalarajoonide keldribaarides oma uute tuttavatega jätkata…. Aitab!

Teiseks.
Võiks teha siis korra aastas ühe joomareisi, nagu ülejäänud keskklass päikesereisidel käib. Kuskil eestlasi täis kuurortis aga basseini ääres klaasi kummutada hästi ei taha. Pikalt lennukis istuda, eriti tagasiteel tuumapohmelliga ka mitte. Pealegi ei lubata tänapäeva lennukites piiramatult juua, ka oma raha eest mitte. Etteheitvad märkused tulevad stjuardessidelt järjekordset jooki tellivale reisijale juba õige pea…

Niisiis, see peab olema lähivälismaa! Helsingisse saab väga kiiresti ja valutult, pole mingeid keerulisi ja omajagu alandavaid turvakontrolle nagu lennujaamades. Järjekorras ka eriti seisma ei pea. Suts ja valmis! Ja nii algasidki mu nüüdseks iga-aastased joomareisid Helsingisse…

Mõnikord võtsin esimese õlle juba sadamakohvikus Tallinnas, aga kindlasti jõin ma laevas. Helsingis ei viitsinud ma kaugele minna, pealegi armastan ma naaberriigi pealinna linnasüdant. Mulle meeldib selle euroopalik hõng ja klassikaline arhitektuur, suured vanad majad ja teatav, Tallinnast äärmiselt erinev ajaloo hõng.

Tavaliselt jalutasin sadamast kesklinna, tehes veel mõõdukalt kainena põike nende turule. Kohv ja saiake seal veel äkki, mis jäi alati mu viimaseks kergeks eineks enne kahe-kolme päeva möödumist. Kesklinna jõudnud, vaatasin ma alati poodide vaateaknaid ja astusin mõnda poodi sissegi. Tavaliselt unustasin küll ostukoti varsti kuhugi…

Tavaliselt põikan läbi ka esimesest baarist ja teen juba ühe või kaks topeltviskit, enne kui siirdun oma lemmikpoodi, raamatukauplusse nimega Akateeminen Kirjakauppa. Sealt valitud üks-kaks raamatut topin oma käekotti, mis on piisavalt suur — ja tavaliselt on need kirjateosed ka lõpuks Tallinna jõudes alles…

Tavaliselt on selleks ajaks saabunud hämar pärastlõuna ja aeg asuda oma põhitegevuse ja reisi tõelise eesmärgi juurde. Ma hakkan jooma! Ma olen selles mõttes laisk ja raha ka lugema ei pea, eriti kui piirdun ühe joomatuuriga aastas, nii et ma selleks ajaks enam eriti edasi liikuda ei viitsi. Ma istun mõnel suurel Helsingi südalinna tänaval esimesse ettejuhtuvasse baari maha. Tavaliselt ei näe seal ühtegi eestlast — nemad tavaliselt nii kallites kohtades ei joo. Tellin topeltviski, jälle. Selleks ajaks on mul olemas samas piirkonnas mõni parem hotellituba vähemalt kaheks ööks — ka see pole teab mis väljaminek, kui võtta asju ratsionaalselt. Kui palju maksid mu igapäevased õlled ja veinid, lisaks kange alkohol mitu korda nädalas? Kui see kokku arvutada ja siis panna kõrvale laevapiletid, hea hotell Helsingi südalinnas pluss siinsed baariarved?

Umbes tunni jooksul, kui ühest topeltviskist on saanud mitu, tekib mulle esimene “sõber”. On pühadeaeg, samas pole kellaaeg veel nii hiline. Tavaliselt see “sõber” on nagu minagi alustanud joomisega alles äsja , vähemalt sel päeval. Ma räägin soome keelt aktsendivabalt, seega ei tea see “sõber”, et tema “väljavalitu”, hästisäilinud daamilik keskealine naine on eestlanna. Parem ongi, meie kaasmaalaste maine pole Soomes just suurem asi. Mu nimi on nendel tuuridel Eija ja ma olen pärit Põhja-Soomest, Lapimaalt. Olen noorena pärast ülikooli lõpetamist seal koos sõbrannaga rahvaülikoolis pool aastat õppinud, seega on mu legend usutav, vajadusel selle kandi aktsent ja sõnavara samuti. Räägime mu kaaslasega poliitikast, mõnikord kirume isegi eestlasi. Minu Eija-karakter on elanud pikemalt Soomest eemal, seega kuulan mu ühe kiiremini purju jääva kaaslase ülevaadet Soome poliitikast ja riigi üldisest olukorrast huviga. Veel huviga, sest täis jään ju ka mina. Varsti hakkab mu esimene joomakaaslane mulle ka füüsilisi lähenemiskatseid tegema.

Komplimendid, need tulevad ju kohe. Jah, ma olen kena, ma tean seda. Aga see esimene juhuslik joodik pole tavaliselt see, kellega tahan oma joomatuuri jätkata. Seega tellin nüüd tavaliselt takso. Mul on paar kesklinnabaari veel, kuhu tahan minna. Mu omamoodi lemmikud. Mu esimene joomakaaslane tavaliselt eriti kaasa ei tüki, lisaks on Helsingis takso kallis ja ta ei aima, et keeran sisuliselt kõrvaltänava baari. Järgnevad: mõne purjus naise hala, enda eluloo jutustamine võõrastele, jättes välja geograafilist kodumaad puudutavad detailid, mõni sõnelus juhusliku inimesega, mõnikord, tuleb tunnistada, ka füüsiline kaklus, veel mõni soovimatu ligiajamine mõnelt juua täis Soome töllilt… Ja, mis seal salata -- lõpuks ka mõni soovitud ligiajamine, või vähemalt selles staadiumis see tundub nii…

Mul on kindel meestemaitse: pikk, tumeda peaga, mitte liiga loll. Ka mu poja isa oli selline. Nii et — kui silm veel niipalju seletab, et tuvastada antud omadused, lähen tavaliselt selle Jukka või Pekka või ka Dagiga kaasa. Dagiga pigem, sest soomerootslastel on mulle sobivat eksterjööri rohkem. Olen ärganud ka uhkes maamõisas Helsingist väljas, kena aristokraadi kodus. Aga palju tihemini ikka kusagil lähikonnas. Tavaliselt hakkame Jukka, Pekka või Dagiga järgmisel päeval vaikselt koos pead parandama ja mingi hetk sõidame juba mu kaaslase lemmikbaaridesse. Eelmise õhtu sündmused korduvad ja tavaliselt lähme Jukka, Pekka või Dagiga õhtu lõpuks tülli. Soome meestel on halb komme naist hooraks sõimama hakata ja genereerida mingi mõttetu armukadedusstseen, kui piisavalt alkoholi veres voolamas. Lisaks olen selleks ajaks ka ise piisavalt mittesotsiaalseks muutunud, ma ei viitsi enam eriti kellegi jauramist kuulata ning lõpuks jõuan tavaliselt oma hotellituppa. Pean tunnistama, et korra lõppes mu teine õhtu küll ka Helsingi politseijaoskonnas, kui olin baarist tulles hange magama jäänud. Lisaks on Soomes seadus, et juba piisavalt purjus inimesele ei tohi baaris enam alkoholi juua. Minu kogemus ütleb, et nad täidavad seda seadust, kui klient ei suuda enam oma uut tellimust selgelt välja hääldada ka mitmendal katsel…

Üks hea asi on harva joomise juures: pohmellid pole nii hirmsad. Tavaliselt teen oma hotellitoas baarikapi kolmanda päeva hommikul siiski tühjaks. Vaatan voodis telekat ja otsustan jooksvalt, kas teha veel üks baarituur või mitte. Igaks juhuks on mu hotell veel üheks ööks makstud. Tavaliselt tellin siiski takso ja suundun sadamasse. Sõitva auto aknast naudin veel linnavaadet ning üritan pohmellisümptomeid ignoreerida. Head aega, Helsingi, aasta pärast näeme!