EESTLANNA LIIBÜAS | Mõtlesin, et ma saan endale merevaate ja lõpmatuseni ulatuva silmapiiri, aga selgub, et saan hoopis ohtliku olukorra!

 (23)
EESTLANNA LIIBÜAS | Mõtlesin, et ma saan endale merevaate ja lõpmatuseni ulatuva silmapiiri, aga selgub, et saan hoopis ohtliku olukorra!
Foto: Kaja Kahu

Avaldame katkendi Kaja Kahu raamatust "Minu Liibüa", kirjastuselt Petrone Print.

Ühel ilusal kevadisel päeval helistab Juhan töölt ja ütleb, et tema korporatsiooni turvalisuse osakonna pealik, kes vastutab Ida-Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika maade eest, tahab minuga kohtuda: et instrueerida mind kehtivale korrale vastavalt. „No las ta tuleb!” ütlen rõõmsalt, kuigi päris täpselt aru ei saa, mispärast selline asi vajalik on. „Las tuleb ütleb ära, mis tal öelda on, ma kirjutan alla, kuhu vaja ja asi korras!” Aga selgub, et turvapealikul on minuga kohtumiseks vaja vähemalt paari tundi. Ja juba ma tunnen, kuidas väike hirmupoeg hakkab mu sisse pugema. Mis siin siis nii ohtlikku on, et peakontorist peab tähtis inimene tulema ja mind nii pikalt õpetama? Guatemalasse kolides küll midagi seesugust ei olnud, ometigi oli just seal igapäevane oht saada maha lastud, liialdamata. Juhan ütleb aga, et pole siin mingit ohtu, lihtsalt kord on selline ja las inimene tuleb teeb oma tööd.

Kokkulepitud ajal seisabki mu koduuksel üks kena itaallasest mees, tutvustab ennast ja üliviisakalt-leebelt annab teada, et tahab mind paari tunni jooksul mõnest asjast teavitada ja minult üht-teist küsida.

Küsimustega saame kiirelt ühele poole, pärast seda osa tahab ta mulle anda aga konkreetseid juhiseid, kuidas erinevates ohtlikes olukordades käituda. Siis ma enam vastu ei pea ja küsin: „Missugused need eeldatavad ohtlikud olukorrad minu elus siin Liibüas olla võiksid?” Olen siin juba mõnda aega ringi liikunud ja mingisugust ohtu ma kuskil märganud ei ole. Vastupidi, just siin on räägitud, et väljas liikumine on täiesti turvaline, mis tahes kohas ja mis tahes ajal. Isegi tänavavarguste kohta liigub jutt, et kunagi eelmisel või üle-eelmisel aastal oli ühel naisel käekott ära varastatud, aga siis ka olnud varas välismaalane. Ja üldse, me elasime just kaks aastat Guatemalas, keset räiget kuritegevust ja tapmisi ja ma ei saa aru, milleks ma nüüd valmis pean olema!

Seotud lood:

Tuleb tunnistada, et inimene mu vastas on professionaal: kõigepealt määrib ta mulle mett moka peale jutuga, et küll on hea, et mul on nii palju globaalseid kogemusi. „Mis kogemusi,” mõtlen mina omaette, „mul oli Guatemalas lihtsalt ihukaitsja ja lootus, et kõik läheb hästi.”

Edasi seletab mees, et ega siin mingit otsest ohtu ei olegi, „aga piirkond on selline ja minu töö on vaadata, et kõik oleks korras, kuni detailideni”. Selgub, et mees on meie suhtes ka kodutöö ära teinud. „See maja, kus praegu elate, on igati heas asukohas, see on teiste majade keskel ja igast küljest kaitstud, aga vaat see maja, mille valmimise ootel te olete ja kuhu plaanite kolida, on ühest küljest avatud merele. See on ebaturvaline!“„Ja mis oht sealt merelt mu õuele peaks tulema?” olen jälle imestunud.

Selgub, et ega otsest ohtu polegi, aga selline asukoht võimaldab potentsiaalset mittesoovitud ligipääsu ja vajadusel on territooriumi kaitsmine raskem. Oh püha taevas! Mina mõtlesin, et ma saan endale merevaate ja lõpmatuseni ulatuva silmapiiri, aga selgub, et saan hoopis ohtliku olukorra! Lohutan ennast sellega, et ega minu isik kõige olulisem polegi, aga muret tekitav faktor on ilmselt see, et Juhan plaanib sellesse majja seada ka firma ametliku kontori ja viimase suhtes need turvalisuse reeglid käivadki.

Edasi saan kuulda, kuidas peaksin käituma, kui märkan, et mind jälitatakse.

- Kui olen jalgsi ja kodu lähedal, siis võin teha näo, et unustasin midagi maha, ja koju tagasi minna.

- Kui kodu on kaugel, siis võiksin põigata sisse mõnda kohvikusse või poodi, igal juhul rahvarohkesse kohta, ja siis kedagi asjaoludest telefonitsi teavitada. Tänaval üksi kõndides ei ole telefoni näppimine hea mõte.

- Kui aga märkan jälitamist autos olles, siis tuleb kiirelt püüda sõita kohta, kus on palju muud liiklust, auto rahvarohkes kohas parkida, sealt edasi kuskile sisse astuda… ja siis helistama.

- Ja parkida tuleb nii, et oma autos istudes näeksin ees seisva auto tagumise stange alumist äärt — siis saan tänavale startides ilma tagurdamata välja keerata.

- Ja kui märkan jälitamist tühjal maanteel, siis…

Mul on kahju, kui külalist ära saates märkan, et mu igati meeldiv, asjatundlik, taktitundeline ja kannatlik vestluspartner on väga hästi aru saanud, et ma üldse ei oleks seesugust nõustamist soovinud. „Kui te ka mitte midagi muud kasulikku teada ei saanud, siis see teise auto taha parkimise asi võib ka ilma põgenemise vajaduseta kasulik olla!” Nii lausub ta hüvastijätuks.
Järgmistel päevadel ringi liikudes aga märkan, et vahin kahtlustavalt ringi — ega keegi mind ei jälita? — ja autoga ringliikluse troppi pressituna tuleb pähe mõte, et selles olukorras mul küll ühestki kuuldud nõuandest kasu ei ole. Või kui, siis ainult sellest, et auto uksed tuleb A-LA-TI lukus hoida. Mõistan, et ilmselt ei tahetud mind hirmutada, aga just nii olen mina seda tõlgendanud ja, vähe sellest, olen endale ka hirmu naha vahele lubanud. Hetkega otsustan: selle hirmu raputan endast küll kohe maha. Olen ta nii selgelt ära tundnud, aru saanud, ja rohkem ma teda ei vaja. Nii ongi. Rõõmustan, et see läheb kergelt.

Ja ma ei tea veel, mis plaanid elul minuga ja minu hirmuõppetundidega edasi kavas on.

****