Eestlanna jõulud Kõrgõzstanis: mulle tehti ettepanek käia ukselt uksele ja viia lastele komme
Jõulutunnet polnud ollagi, õieti oli mul täitsa meelest läinud, et mingi püha on. Kui lõpuks kargud alla ajasin, kiiruga kampsuni selga tõmbasin ja kööki lipsasin, leidsin pereema maja ainukese küttekeha äärest toimetamas. „Tere hommikust!“ soovis Mira mulle ja valas tassi kuuma teed. Sirutasin varbad pliidile lähemale ja ütlesin suurema sissejuhatuseta:
„Tead, täna on Eestis üks aasta suurimaid pühasid. Näed, mu pere saatis meie kuusest pildi!“. Pistsin telefoni koos pildiga talle uhkustades nina alla.
„Ahsoo… nad vist igatsevad sind,“ kehitas Mira õlgu ja pesi nõusid edasi.
Tõesti, jõuludest polnud seal, peamiselt moslemitest koosnevas Kõrgõzstani mägikülas märkigi. Vaatasin aknast välja – päike paistis, külma oli viie kraadi ringis. Null piparkooki, null kuusepuud, null mandariini ja null hapukapsast. Mõtlesin oma perele ja sõpradele Eestis, kujutasin ette, kuidas nad verivorste pugivad ja jõuluvanale piinlikke luuletusi loevad, ning läksin õue jalutama.
Verivorstidest on asi küll kaugel, kuid kohalik pirukas on ka päris maitsev. Foto: Madle Timm
Vastu tuli lehm. Kaks lehma. Soovisin neile mõttes häid jõule, kuid tegelikult hakkasin juba iseendagi peas kahtlema, kas ma kõike seda pühade värki ehk välja pole mõelnud. Möödusin väikesest külapoest, kust sai valida viie sordi viina vahel ning muuhulgas soetada ka sipupükse ja nuikapsast. Noh, kõike, mida seal kaugel külas võib igapäevaselt vaja minna. Ei mingeid säravaid tulukesi, reklaame, totakaid portselanist jõuluvanasid aknal. Päris kosutav tegelikult.
Jõulusoovid kohalikele... lehmadele! Foto: Madle Timm
„Vähemalt on mul valged jõulud,“ mõtlesin endamisi, kui lume krudisedes mööda mägiteed üles kappasin ja karget õhku sisse hingasin. Lehvitasin lastele, kes üksikute majade akendest mulle „tere!“ kilkasid ja järgmist külakooli inglise keele tundi ära oodata ei jaksanud. Tegelikult olid just nemad ainukesed, kes mulle paar päeva varem jõulutunde tekitasid, kui tunni ajal mulle paberist kaks kuusepuud voltisid (loe lähemalt, kuidas mind nagu lumehelbekest selgest taevast klassi ette pandi SIIT.
Kui ma lõpuks oma jõululaupäevaselt jalutuskäigult naasin ja ajutise kodukese kööki astusin, oli see elevust täis. Naabrinaine külas ja oli ilmselge, et nad Miraga vahepeal midagi olid sepitsenud.
„Madle,“ alustas naabrinaine, „mis sa arvad, kui sa koos minu mehega lastele aastavahetusel jõuluvana mängid?“. Nende „jõulud“ on nimelt suts hiljem kui meil, kuid ega lapsed siis kinkidest ilma tohi jääda.
„Ma, eee… noh,“ olin korraks kergelt pahviks löödud.
„Jaa, me paneksime sulle punase kleidi selga ja ehk saaksime isegi hobuse, ja siis saad sa ukselt uksele käia ja lastele kommi viia,“ kilkasid noored kirgiisi naised vaimustunult.
Nende õhin nakatas mindki ja olin nõus. Paraku nakatusin paar päeva hiljem kõhuviirusesse ja pidasin targemaks ravida end riigi suuruselt neljandas linnas, Karakolis. Loodetavasti ei jäänud lapsed seetõttu maiustest ilma.
Sellest, kuidas möödus minu absoluutselt ettearvamatu aastavahetus Kõrgõzstanis, saab lugeda juba järgmisest artiklist.
Valged jõulud ja mustad lambad minu ajutise kodu ees. Foto: Madle Timm
Lugesid just Hulkurplika päevikute 37. osa.
Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.
Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel
blogis: https://wandersell.org/
Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/
Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/
