Eestlanna aastavahetus Kõrgõzstanis: ma polnud end enam ammu nii opakana tundnud

Ma polnud end enam ammu nii opakana tundnud kui tol vana-aastaõhtul. Seisime, mina ja kaks juhuslikult kohatud inglast, Kõrgõzstani suuruselt neljanda linna peaväljakul. Hiina piirist lahutas meid 150 kilomeetrit, merepinnast pea 2000. Kell oli täpselt 10.20 õhtul ja ilutulestik oli läbi. Kordan, kümme kakskümmend õhtul. Ilutulestik oli läbi.

„Ehk nad tulevad südaööl tagasi,“ venitas mu uus sõber, mitte just eriti veenvalt. Rahvamass oli väljakult üksmeelselt laiali vajunud, paar viimast jõnglast tulistasid veel oma raketinatukesed õhku, siis kadusid nemadki.

Ilutulestik Karakoli peaväljakul õhtul kell 10.15. Rahvast on, aga mitte kauaks... Foto: Madle Timm

„Nojah, meil on nüüd paar tundi aega, lähme istume kuskile maha,“ tegin ettepaneku ja üheskoos asusime sobivat baari otsima. Kinni. Kõik kohad olid kinni. Pärast pooletunnist tiirutamast leidsime siiski hubase kohakese, mis mõnusalt sumises ja rahvast pungil täis oli. „Oooooh, ei suutnud ma oma üllatust tagasi hoida, kui menüüs kartulisalatit silmasin. Sundisin inglasi ühes minuga seda eestipärast rooga sööma ja kui kell näitas mõned minutit südaööni, suundusime väljakule tagasi.

Eestipärane kartulisalat ainukeses kohvikus, mis veel lahti oli. Foto: Madle Timm

Kuusepuu säras oma endises ilus. Võisime seda segamatult vaadelda, ilma et ükski inimene oleks ees seisnud. Ei, väljak oli jätkuvalt tühi mis tühi. Nõutult tuiasime veel ümbruskonnas ringi ning peatasime siis paar švipsis noormeest.

„Hei, ega te ei tea, kas mõni baar või restoran on veel avatud?“ uurisime.

„Uuel aastal?“ kratsisid nemad kukalt ja vaatasid meid nagu opakaid. Mida me ilmselt siis olime.

„Jah?“ vastasime.

„Nooooh, üks on,“ mõmises üks noormeestest, „sinna suunas!“. Ta tegi käega laia kaare ja osutas meist paremale. „Ei, sinna suunas ju!“ vaidles tema sõber vastu ja näitas käega meist vasakule.

„Aga see on umbes viie kilomeetri kaugusel,“ vastasid mõlemad korraga.

Lõime käega ning otsustasime hostelis teha hõõgveini. Jõudsime poodi veel täpselt enne selle sulgemist, saime oma ostud tehtud ja korraldasime filmiõhtu. Ei saanud kurta.

Mis värk selle kõigega siis oli?

Kirgiiside jaoks on uue aasta saabumine võrreldav eestlaste jõuludega – see veedetakse üldjuhul kodus pere ja lähedaste seltsis. Veedetakse mõnusalt aega, meenutatakse möödunud aastal olnut ja loodetakse, et uus tuleb parem ja toredam. Selleks, et uus tuleks päriselt parem ja toredam, pole aga vaja oodata tervet uut aastat. Loe, kuidas muuta oma elu ühe sekundiga SIIT.

Pealinnas Biškekis püsisid uue aasta kaunistused veel veebruariski. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 38. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/


Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/