Kõige esimene reegel, mida tuleks siin silmas pidada on vast see, et ära mine sööma ühegi vaatamisväärsuse lähedusse. Kõige ilusamate vaadetega söögikohad on paraku kõige halvemate ja kallimate söökidega. Eks ka meie oleme linnas turistidest kubisevates piirkondades söönud, kuid sealsed paellad ei ole lihtsalt niisama kallid, vaid on ka täiesti kuivad ja mitte kõige isuäratavamad. Lisaks muule on teenindus nii keskpärane kui üldse olla saab. Niisiis — meie ei soovita!

Kuhu aga siis minna?
Kõige naljakam on see, et meie kõige suurem lemmik siiamaani on ikkagi meie enda maja all asuv burgerirestoran Paula. Minu jaoks on lisaväärtus veel sellel, et ma näen, kuidas nad süüa teevad. Sinu silme all võetakse toores kartul, hakitakse kiiresti ära ja pistetakse grillile. Sama on ka burgeriga — näed, kuidas burgeri vahele korralik lihast valmistatud kotlet vormitakse ja ära küpsetatakse. Saia vahele kogutakse rohkelt rohelist ja burger maitseb imeliselt.

Lisaks kõigele muule, on ka hind täiesti mõistlik ja odavam kui nii mõneski uhke vaatega restoranis, kus näiteks sama nimega kartuleid (patatas bravas) on võimalik saada fritüüritult (ja pisut liiga kauaks õli sisse “küpsema” jäänud) koos mitte kõige meeldivama kastmega. Kuigi kõik teenindajad inglise keelt eriti ei kõnele, siis on nad siiski väga toredad ja sõbralikud!

Teine supermõnus kogemus oli meil
normal">loomaaia lähistel. Seal oli üks vahva söögikoht, kus pidime lausa järjekorras ootama, et endale laud saada. Asi oli ootamist väärt. Toit oli maitsev ja nii head teenindust ei ole ma väga kaua aega kuskil kohanud. Lisaks oli vahva kuulda, et inimesed oskavad suurepäraselt inglise keeles rääkida!

Meie eest hoolitseti hästi ja teenindaja oskas ise täpselt õigeid küsimusi küsida (näiteks, et kas 2-aastane Maria tahaks istuda lastetoolis, kas pooleaastasel Markusel oleks midagi vaja jms) ja head nõu anda (tahtsime Mariale eraldi kartulid tellida, kuid ta ütles, et meie toidu juures on piisavalt kartuleid, et tema arvab, et sellest jätkub küll — tal oli täiesti õigus). Muu seas ei pidanud me ise Mariale eraldi kahvlit küsima, vaid ta oskas ka küsimata Mariale pisikese tordikahvli tuua. Seda eriti tihti ei juhtu.

Vanalinnas on ka nii, et põhiliste shopingutänavate ääres on ikkagi sellised tüüpilised turistidele mõeldud söögikohad, mis ei ole eriti head. Sellised kohad tunneb ka ära selle järgi, et iga toidu juures, mida pakutakse, on suur pilt. Meile on mulje jäänud, et siin on keegi oma toidupiltide äri teinud ja kogu linna söögikohtadele siis neid müünud. Igatahes, kui näed allolevaid pilte, siis mina sinna sööma ei soovita minna.

Vanalinnas tasub aga lihtsalt “ära kaduda”. Piiluda tänavatele, kus eriti rahvast ei liigu — sealt võib leida pärleid. Me ise ei ole vanalinnas väga söömas käinud, kuid olen paljudest kohtadest mööda jalutanud ning pealtnäha väga maitsvaid asju inimeste laual näinud. Aga seda alati vaiksetel, kõrvalistel tänavatel.

Jube head asjad on siin ka
normal">xurro’d, mis on natuke meie pontšikute-laadsed, kuid mitte nii pehmed. Eriti hea on neid süüa kuuma šokolaadiga, kuid head kuuma šokolaadi olen ma saanud vaid ühes kohas. Väga paljudes kohtades on xurro’d ka lihtsalt külmutatud kujul mikrolaineahju pistetud, kuid mina julgen soovitada mõnusat kohta vanalinnas, kus neid valmistatakse jällegi sinu silme all. Tuleb tunnistada, et käin neid sealt vist isegi liiga tihti ostmas. Parim kuuma šokolaadi koht, on üks samal tänaval asuv vaikne kohvik, kolm/neli maja mere poole.

Ükspäev sain ma siin kokku ühe kunagise kooliõega — Liisiga. Tema elab siin juba viis ja pool aastat ning ütles, et imestas väga, et siin inimesed üldse süüa teha ei oska. Tõsi, poes on müügil väga palju valmistoitusid, mida tuleb vaid soojendada.

Soojendatakse siin asju mikrolaineahjus. Mida ma aga ei teadnud on see, et siin ei kasutatagi praktiliselt midagi muud, kui mikrolaineahju. Ka kohvi, kakaod ja teed tehakse seal! Kujutate ette? Mina ei kujuta seda tegelikult ette, et ma panen tassi külma vee ja teekotikesega mikrolaineahju ja teen selle seal siis soojaks. Ja kusjuures mitte tuliseks, vaid justnimelt soojaks. Veider värk.

Aga poes on iseenesest tooraineid ka kenasti saada ja kes vähegi tahab, saab siin ise maitsvaid sööke teha küll. Üks asi, mida ma Eestis niiväga kohanud ei ole, on värske pasta. Siin on see kindlasti rohkem levinud kui kuivad makaronid, nii et selles osas on hästi. Ka valmis puljongite (mitte puljongikuubikute) lett on väga suur. Vähemasti selles poes, kus meie käime. Päris hapukoort me siin leidnud ei ole, kuid midagi väga sarnast küll. Samas ei ole me veel külastanud Lidl’it, kus enamasti müüakse meie poodides olevaid kaupasid ka. Liis ütles, et seal on näiteks müügil see õige kodujuust ja leidub ka musta leiba.

Lisaks kõndisime vanalinnas ükspäev mööda ühest poest, mille nimi oli “Russian shop”. Arvasime esialgu, et see on niisama suveniiride ja vidinate pood, kuid tegelikult tundus, et seal müüakse hoopis toidukaupa. Nii, et tegelikult leiab küll, kui tahta leida.

Üks huvitav asi siiski — mulle tundub, et siinsetele inimestele on puder täiesti võõras asi.
Ma leidsin küll pika otsimise peale kaerahelbed, kuid mulle tundub, et neid kasutatakse siin hoopis kui hommikuhelbeid. Ühed olid siiski sellisel kujul, et nendest saab ka putru teha (ja Maria kiidab!), kuid enamasti olid ka need röstitud kujul.

Seda küll, et tavapärane on see, et siin süüakse hommikusöögiks saia. No enamasti sellist, kus on sink/vorst ja juust ka vahel, kuid ikkagi saia. Ei olegi näinud, et kohalikud väga midagi muud sööks. Mõni vast ikka võtab sealt hommikuhelveste sektsioonist ka midagi aga üldiselt tundub, et sai on teemas. Ja siis veel — kalavalik on väga lai! Kala tasub siin süüa!

Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid.