Nii mõneski mõttes oli see Marmara ülikooli õppima tulek nagu pea ees tundmatusse vette hüppamine. Istanbuli olin ma ju varem korduvalt külastanud ning linna tõeliselt kiindunud, kuid ülikoolielu ei osanud ma küll realistlikult ette kujutada.

Tõtt-öelda arvasin, et siinsed ülikooliõpingud tähendavad suure hulga sõpradega trepi peal istumist ja loenguteemade üle hilisõhtuni arutlemist, nagu Erasmuse promomaterjalidest ja USA tudengifilmidest ikka näeb.

Mine sa tea, ehk asjad oleksidki niimoodi läinud, kui ma mõnel universaalsemal erialal õpiks, aga minu Lähis-Ida uuringutele ja araabia keelele spetsialiseerumine tõid mind otsapidi hoopis ehtsasse islamikooli.

Kuigi Tallinna Ülikoolis on mu eriala pigem Lähis-Ida poliitika, religiooni ja lingvistika segu, leidsin ma siin enamiku oma ainetest konservatiivsest teoloogia instituudist.

Marmara ülikoolis on küll 15 erinevat instituuti ja umbes sama palju kampuseid ning enamik neist on siiski üsnagi liberaalseid vaateid edastavad, kuid mina veedan enamiku oma nädalast teoloogia instituudis, mis on täielikult spetsialiseerunud islamiõpetuste edastamisele.

Vastvalminud teoloogia instituudi kampus Üsküdari linnaosas.

Kuigi siinsed loengud tekitavad minus iganädalaselt hulganisti küsimusi, olen ma otsustanud siinset elu lihtsalt hea kogemusena võtta ning keskenduda pigem kultuuriliste kui akadeemiliste teadmiste kogumisele. Miks nii?

Sest lühidalt öeldes on siinne akadeemiline õpe pigem kaheldava väärtusega, seda eriti kui asi puudutab kaudseltki religioosset õpetust. Näiteks hiljuti väitis üks doktorikraadiga professor tõsimeeli, et evolutsioon on väljamõeldis, sest inimestel on aju, aga loomadel ju aju ei ole. No pole hullu, ilmselt oli tal bioloogia tundide ajal muude asjadega tegemist.

Samuti armastatakse siin regulaarselt Euroopat ja kogu Lääne-maailma maha teha, luues mingeid pastakast imetud võrdluseid Euroopa ja Türgi vahel. Kohati tundub mulle, et minu kohalviibimine on mõneti nagu vesi professorite Euroopa-sarjamise veskile. Viimaks ometi kuuleb päris eurooplane, kuidas tema meid ei salli! Ega mul selle teadmisega palju pole muidugi peale hakata.

Üks suuremaid vigu Euroopas pidavat olema see, et meie haridussüsteem rõhub liialt intelligentsi treenimisele ja raamatute lugemisele ning see tegevat inimesed nii targaks, et nad religiooniga enam suhestuda ei oska. Teate, ma hetkeks pööritasin silmi ja siis hakkas kohe päris kurb.

Esiteks oli kahju mu kursusekaaslastest, kes on väga intelligentsed noored neiud, kuid kellele sisendatakse ülikoolis päevast päeva, et nad on liiga rumalad iseseisvalt mõtlemise jaoks. Teiseks oli kohe siiralt kahju näha, kuidas mõned professorid toidavad religiooniga kaasas käivaid negatiivseid stereotüüpe.

Ehk elan ma liialt idealistlikus mullis, kuid mulle meeldib mõelda, et religioon ja intelligents ei pea üksteisest tingimata lahus käima, vaid et need võivad üsna rahulikult ka ühes inimeses koos eksisteerida. Siin proovitakse neid aga tingimata lahutada.

Teoloogia instituudi modernne interjöör

Nii küsitava väärtusega õpetustega käib siin kaasas aga paradoksaalne reegel, et professorite sõnades ei kahelda. Küsimusi ei küsita, vastuväiteid ei esitata, kõik kuuldu tuleb lihtsalt kirja panna ja eksamil sõna-sõnalt tsiteerida. Kusjuures see kehtib kõigis instituutides ja ilmselt ka teistes Türgi ülikoolides, sest tegu on pigem ühiskondliku sotsiaalse hierarhiaga.

Kuna vanemad inimesed on kauem maailmas elanud, siis on neil alati õigus. Ma igatsen võimalust loenguteemade üle arutleda ning professorite sõnades kahelda. Siin pole isegi mitte seda võimalust — ainult halvad tudengid julgevad kahelda.

Keeleõpe on siin samas väga tugev. Tempo on kiire ja õppekavad loogiliselt üles ehitatud, seega saan ma vähemalt araabia ja türgi keeli kõvasti harjutada. Minu jaoks on see vast ka kõige tähtsam — suuresti keeleõppe pärast ma siia tulin ning praktiline lähenemine (suhtlusoskus on tähtsam kui grammatikareeglite tsiteerimine) treenib üheaegselt nii mu sõnavara kui ka keelelist enesekindlust.

Vaatamata sellele, et ma mõnes loengus eelistaksin kõrvatroppidega käia (puududa ka ei saa, kirja pannakse), on sotsiaalne elu teoloogia instituudis väga mõnus. Siinsed tüdrukud on kõige siiramad ja südamlikumad türklased, kellega olen kokku puutunud ning nad teevad tõesti kõikvõimaliku, et ma end koduselt tunneksin. Ühised lõunasöögid, kinoskäimised, kohvitamised, shoppamised on meil tavalised ning see on ka hea aeg, et üksteist paremini tundma õppida.

Kuulan huviga lugusid sellest, miks nii noored neiud on otsustanud veeta oma elu juukseid kattes või teoloogiale pühendudes. Nemad omakorda tahavad väga teada Eesti ja teiste Euroopa riikide kohta ning küsivad palju küsimusi kristluse ja ateismi kohta. Kuna nad teavad ise ka, et Läänest rääkides on nende ülikoolis õpe väga kallutatud, siis tulevad nad konkreetselt minu käest küsima, et kuidas siis asjad päriselt on. See on tore!

Nii saame kõik igapäevaselt kultuuriliselt tundlikumaks. Siinsete noormeestega ma ei suhtle, sest, noh, see on keelatud. Teistes instituutides on mul sõpru mõlemast soost, kuid teoloogia instituudis on isegi sööklas kaks erinevat järjekorda, et poisid ja tüdrukud üksteisest igal ajal vähemalt meetri kaugusel oleksid. Sammuke vaid puudu Iraani süsteemist, kus metroos eri sugudele isegi erinevad vagunid on.

Aga kui nii mõnigi asi igapäevases elus paneb mind muigama, siis tegelikult on mul endiselt hea meel, et ma siin olen. Üheski Euroopa ülikoolis ei saaks ma ealeski Lähis-Ida ja Türgit nii vahetult tundma õppida. Siin olen ma aga tõeliselt konservatiivse islami keskel, ilma igasuguse surveta usutunnistust vahetama hakata.

Ühel päeval kutsuti mind isegi mošeesse palvusele kaasa — rituaalile, mis on rangelt ainult moslemitele reserveeritud ning mul ei kästud isegi juukseid katta. Kõlab naljakalt, aga see oli tegelikult suur milestone. Mind on iseendana siin täielikult vastu võetud, keegi ei ürita mind vägisi muuta ning nii mina kui mu kursusekaaslased ja professorid saame üksteiselt palju õppida.

Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid.