Eesti vahetustudeng Augsburgis: meie virelevad teadlased võiks Saksamaa poole vaadata!

 (7)
Eesti vahetustudeng Augsburgis: meie virelevad teadlased võiks Saksamaa poole vaadata!
Foto: erakogu

"Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, investeerib Saksa valitsus ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini.
Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata," kirjutab Virgo Siil. Virgo õpib Kristjan Jaagu stipendiumi toel Saksamaal Augsburgi ülikoolis.

RIIGIST
Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõpeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud.

Bürokraatia masinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud.

Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu.

Seotud lood:

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud.

Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kaheosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Loe veel

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST
Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse.

Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa.

Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk.

Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid.

Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mitte mingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad seni kõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST
Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma.

Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast.

Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, investeerib Saksa valitsus ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini.

Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS
Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP).

Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida.

See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti.

Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ
Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest".

Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardi elemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud.

Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama.

Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST
Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata.

Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused.

Loe veel

Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda.

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada.

Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale õppima või praktikale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid.