Enne minekut valdas mind ärevus uue ja tundmatu ees, kuid see kadus kohe, kui Orio al Serio lennujaama jõudes nägin mind võõrustavat perekonda, kes soojade naeratustega silmitsedes ja lehvitades mulle vastu olid tulnud. Järgmised kümme päeva veetsingi koos 24-aastase moefanaatikust õe, 29-aastase vennaga, kes oli juba kodust välja kolinud, stereotüüpse Lõuna-Euroopa mamma ja ärimehest papaga. Peretütar lõpetas eelmisel kevadel ülikooli majanduse erialal ning alates kevadest töötas ta reklaamifirmas. Vabal ajal kuulas ta palju hispaaniakeelset muusikat, käis jõusaalis ja huvitus moest. Isa veetis enamuse ajast tööl, olles ettevõtte juht, mis tegeleb tänavalampide ja muude valgustuslahenduste valmistamisega. Kodus olles meeldis talle aga veini asemel hoopiski suurtes kogustes limonaadi juua ja magusat süüa, samal ajal rohkesti nalja tehes. Ema meelistegevuseks oli puhtuse hoidmine: keskmiselt kord päevas pöördus ta minu poole murega, et ega mul pole mingeid riideid, mida ta pesta saaks. Tema jaoks ei olnud ka mingi probleem neljakümnekraadise kuumusega kummikud jalga ajada ja minna muru niitma.

Pere vahemere stiilis hubane valget värvi maja koos suure mitmekesise aiaga asus keset maalilist Põhja-Itaalia loodust, vaid poole tunni autosõidu kaugusel moemekast Milanost. Kodu aknast avanes imeline vaade lopsakatele maisipõldudele, mis olid ümbritsetud mitmete looma- ja taimekasvatustega. Aias kasvasid lisaks oliivipuudele ja viinamarjapõõsastele ka kuldkollased aprikoosid, mida iga päev suurtesse puuviljakorvidesse nopiti.

Kogu suguvõsa ühel tänaval — miks mitte?

Lennujaamas õhus olnud tagasihoidlikkus kadus ruttu, sest juba esimesel õhtul viis host-õde mind linna peale, kus tutvusin tema kümnekonna sõbraga, kelle seas oli nii toidutehnoloog, hotelli administraator, keelespetsialistid kui ka kontoritöötajad. Kinnise põhja-eurooplasena oli mulle veider, et juba mõneminutilise tutvuse järel nagu muuseas mitmeid kordi uuriti, kas mul ka poiss-sõber on, kuid varsti mõistsin, et itaallased ongi väga avatud inimesed. Järgnevatel päevadel tutvustati mulle nii isa- kui ka emapoolset vanaema, onu, tädi ja mitmeid muid sugulasi, mis oli alguses ühe põhjamaalase jaoks üsna ehmatav, kuid varsti harjusin ka sellega. Tuli välja, et see on ongi tavaline, et praktiliselt kogu suguvõsa ühel tänavalõigul elab ning kõik omavahel tihedalt läbi käivad. Sama kehtib ka sõprade kohta — mitmetunnised õhtusöögid naabrite või muude tuttavate juures on osa igapäevaelust. Ka võõraste tervitamine tänaval polnud harv juhus, vaid pigem osa elementaarsest viisakusest. Itaallaste head kombed ei piirdu aga ainult teretamisega: toidulauas oli alati näha vastastikust lugupidamist. Õhtusöögiga alustati alles siis, kui kogu pere oli töölt ning koolist kodus ja valmis lauda istuma. Köögist ei lahkunud aga enne keegi, kui iga viimne kui inimene oli söömise lõpetanud.

Ananass pitsal võrdub kuriteoga

Toit oli samuti viis näitamaks nende suurepärast külalislahkust, sellega ei koonerdatud kunagi. Alati oli laual nii eelroog, milleks oli tavaliselt crudo sink meloniga, salaami ja erinevad juustud, pearoog kui ka magustoit, mis koosnes imemaitsvast host-ema tehtud puuviljasalatist ja jäätisest. Vastupidiselt minu eelarvamustele itaallaste pitsalembuse osas oli see toidulaual vaid ühel korral. Kuuldes aga ananassist pitsa peal tõmbus neil kulm koheselt kortsu, öeldes, et see võrdub kuriteoga.

Sain teada, et igal piirkonnal on oma rahvustoidud. Näiteks Roomat tuntakse pastade järgi, mägedest on aga pärit maisipuder polenta ja Milano kuulsaimaks roaks on risoto. Meie peres kujunes aga peamiseks roaks hoopiski pasta fredda, mis oli hea jahutus kuumadel suvepäevadel. Nagu ka nimi viitab, on tegemist pastasalatiga, kuhu lisatakse erinevaid värskeid aiasaaduseid ja lihapoolisena kasutatakse näiteks tuunikala või sinki.

Pasta fredda retsept

225 g pasta farfalle

20 kirsstomatit

200 g mozzarellat

3 spl kappareid

100 g oliive

1 tuunikalakonserv

Minu aeg selles eriilmelise kultuuri, ääretult sõbralike inimeste ja mitmekesise loodusega riigis möödus kui helikiirusel ning suurim õppetund, mille antud kogemusest kaasa võtan, on, et elu, mis on tõeliselt väärt elamist, algab mugavusstsoonist välja astumisega.

Vaata ka galeriid: