Erasmus+ õpiränne on suurepärane võimalus igas vanuses õppurile sooritada oma praktika välismaal, kus omandada uusi kogemusi, teadmisi ning muidugi praktilisi oskusi. Lisaks erialasele praktikale on see hea võimalus panna enda võõrkeeleoskused proovile ning annab ka võimaluse tutvuda kohaliku kultuuri ja eluoluga. Kuressaare Ametikoolis keraamikat õppival Gea Lepal avanes tänu Erasmus+ õpirändele võimalus minna koos kahe kursuseõega neljaks nädalaks Budapesti praktikale. Ta räägib oma kogemusest.

Väljasõit oli märtsikuu esimesel päeval. Lend Budapesti algas sujuvalt, kuigi kerge ärevusega, sest juba siis oli teada, et koroonaviirus on üle ilma levimas. Tol hetkel me siiski veel ei mõelnud, kuidas ja mil moel see meie olemist Budapestis mõjutama hakkab, või siis vähemalt püüdsime mitte mõelda.

Budapesti jõudsime lõuna paiku. Päike paistis, ilm oli soe ja meeleolu hea. Ootasime lennujaamas mõnda aega oma pagasit kuni selgus, et neid ei saagi kohe kätte ja pagas tuuakse hiljemalt samal õhtul meile koju ära, mistõttu suundusime kergete kottidega linna poole ja Google Mapsi abil jõudsime metrooga oma lühiajalisse uude koju.

Korteri asukoht oli väga hea ning uus kodu oli suur, avar, kõrgete lagedega ja mõnusalt mugav elamispind. Lähedal oli trammipeatus, toidupoed ja kaubanduskeskus. Esimene päev kulges rahulikult ja toredalt ning juba esimesel õhtul tutvusime lähiümbrusega.

Järgmise päeva hommikul läksime kella kümneks kooli, kus meid ootas meie mentor ja portselani disainer Szilvia Vago. Tundsime kohe, et oleme oodatud. Ta näitas meile suurt ja avarat koolimaja, seejärel tutvustati meid nii koolitöötajatele kui ka õpilastele. Kusjuures, praktika edenedes selgus, et lisaks inglise keele praktikale on meil võimalus harjutada ka vene keelt, sest meie juhendaja oskas suurepärasel tasemel vene keelt ja soovis meeleldi suhelda ka selles keeles.

Koolis tekkis kohati tunne nagu läheks ajas nii 30-40 aastat tagasi. Ei teagi täpselt, mis selle tunde tekitas, kas midagi nähtamatut õhus? Kuid võib-olla tuli see nii-öelda nõukaaegsest remondist. Lisaks aga ka interjööri killukesi 90-ndatest — näiteks põnev väike koolipuhvet. Wifi ei olnud igas ruumis, aga seda ei peagi tegelikult igal sammul olema. Igal juhul oli see hea nostalgialaks — koolimaja iseenesest oli ju põnev — oli, mida vaadata ja uudistada.

Meie kooli nimi oli Jaschik Álmos (1885-1950 juugendkunstnik) Művészeti Szakközépiskola kutsekunstikool. Kõlab küll pikalt, kuid ka parajalt salapäraselt. Seal õpib umbes 700 õpilast, kes saavad valida kümnete erialade vahel: muuhulgas keraamika, klaasi, skulptuuri, maalimise, sisekujunduse, vaateakna kujundamise ning muidugi ka graafilise disaini, fotograafia ning animatsiooni vahel.

Kooli raamatukogus saime istuda tundide kaupa, et leida inspiratsiooni projektitöödeks, mis ees olid ootamas. Ungari kultuuri ja ajalooga tutvumiseks sirvisime läbi hunnikute viisi raamatuid. Silmadega vaatasime pilte ja jutu arvasime ise juurde, sest paraku oli palju põnevat vaid ungari keeles —, aga ka seda oli põnev kogeda. Lisaks raamatutele olid abiks veel välisvaatlused ning jalutuskäigud pikkadel Budapesti linnatänavatel ja suurepärastel sildadel, otsides ikka põnevaid detaile, sümboleid ja muud huvitavat. Põhilised jalutuskäigud olid õhtuti, sest päeval olime praktikal. Õhtud läksid aga kiiresti hämaraks, mis andis jällegi teistsuguse võimaluse nautida öist Budapesti.

Budapest on spaade linn, Vikipeedia andmetel on seal rohkem kuumaveeallikaid kui üheski teises maailma pealinnas. Meie paraku nendeni ei jõudnud, sest plaanis oli sinna minna praktikaaja teises pooles, mis jäi seoses üleilmse eriolukorraga olemata. Järgmisel korral plaanime neid kindlasti külastada.

Fantastiliselt kaunid on erinevad vaatamisväärsused nagu Buda palee hoonete kompleks, Matyasi kirik ning linna promenaad, millelt avanevad suurepärased vaated linnale. Võimas on ka uus-gooti stiilis parlamendihoone, aga ilusat ja põnevat oli ümberringi kõikjal. Need massiivsed hooned, peened detailid, salapärased sümbolid, huvitavad materjalid jätsid kirjeldamatu mulje — vaatasime ja imestasime, kuidas küll kõik see on üles ehitatud.

Budapestist voolab läbi Doonau jõgi, mis jaotab linna kaheks: mäe otsas olevaks Budaks ja lamedaks osaks Pestiks. Neid linnaosi ühendavad eriilmelised ja omamoodi vaatamisväärsed sillad. Imeilus oli öisel ajal, linnatulede valguses jalutada looduskaunis Margareti saarel.

Linn on täis ajaloolisi kujusid ja erinevate suurmeeste nimedega väljakuid, muuseume ja galeriisid, vanu hooneid ja kitsaid tänavaid, kohvikuid ja väikepoode. Budapestis on ka kerge transpordiga ringi liikuda. Ühistransport sõidab kogu aeg ning ooteaeg peatustes on praktiliselt olematu, lisaks on see ka odav.

Linn sünnitas ideed

Kõik, mida selle ajaga jõudsime kogeda, andis inspiratsiooni, ideid ja mõtteid, mida meil praktika ajal julgelt teostada tuli. Kes tegi Ungari kuningate kroonidest inspireeritud anumaid, kes pingutas treipingi taga ja kes valmistas hoopis Ungari sümbolitega tähistatud raamatute hoidjaid. Õppisime palju uut, näiteks taaskasutatud savi uueks loomist pigmenteerimisega. Planeeritud nelja nädala pikkune praktika lõppes aga pärast teist nädalat, mil sündmused hakkasid väga kiiresti arenema.

Koroonakriis oli võtmas nii suuri mõõtmeid, et kõik muutus kiiresti — suisa hetkedega. Eelviimasel päeval, laupäeval jõudsime isegi oma armastatud projektitöid lõpetama minna ning jätsime need sinna kuskile riiulile, teadmata, mis neist nüüd edasi saab. Meie mentor Szilvia tuli meiega hüvasti jätma — kõik oli kuidagi ootamatu ja kurb, samas oleme siiralt tänulikult, et meie sealne mentor oli alati meie jaoks olemas ja toetas meid.

Tõelise kangelasteo tegi aga meie koolipoolne projektijuht ja kaitseingel Ave, kes võlus meile, aga ka mitmele teisele keerulises olukorras olnud eesti välistudengile tagasilennu piletid. Aitäh, kallis Ave!

Viimane õhtu kohapeal oli ärevust täis, peas sagisid segased mõtted ja tunded ning sama peegeldus ümbruses. Siiski jõudsime veel sõita trammiga vaikusetiirud Budapestis ja filmida tuledega valgustatud imelisi sildu. Need on need, mille pärast tuleb lihtsalt tagasi minna, ausõna.

Viimane hommik. Külmkapp oli süüa täis ja nii see ka jäi, lihtsalt ei jõudnud seda kõike ära süüa, mida olime usinasti varunud. Tagasilend oli meil koju läbi Riia, muidugi maskid nägusid katmas. Kuigi praktika jäi planeeritust ühemaks, jõudsime õppida nii mõndagi uut.

Vaata ka galeriid: