Eduka mehe armukese dramaatiline lugu: saatus sai mind Londonis teist korda kätte
London, Gatwick. Lennuk maandus nii paksu udusse, et ma imestasin, et lendu polnud tühistatud. Täpselt nagu minu elu, mõtlesin. Olen sattunud läbinähtamatusse halli udusse ega tea, kas siit on väljapääsu.
Olin võtnud sisse oma viimase rahusti karbist, mille perearst mulle välja kirjutas, kui tema juures nutma hakkasin ning rääkisin, mis kõik mu elus on viimastel nädalatel juhtunud. Lahkuminek — ei, mahajätmine. Võimalikest kõige hullema skandaali ja draamaga mahajätmine. Mitte mingit tööd. Kriminaalasja algatamine mu tööandja ning ühtlasi endise armsama vastu.
Nüüd, kolm nädalat hiljem olin seda kõike ka füüsiliselt ja geograafiliselt selja taha jätmas.
Juba lennujaamast pärast passikontrolli ning pagasi kättesaamist välja astunud, vaatasin, et udu on hajumas. Sõitsin linna. London nägi välja hirmuäratavalt samasugune nagu pool aastat tagasi, kui siin kontserti andmas käisime. Minu ja Andrese suhe oli siis alles alanud. Suhe… Oli see ikka suhe? Salasuhe, petmine, armukesepidamine, nagu kahtlemata kõik orkestris sosistasid. Ja mitte ainult orkestris. Meie lugu ei jõudnud küll kõmumeediasse, aga ma ei kahtle, et sellest räägiti. Mina oma naiivsuses rääkisin sellest algul nii paarile sõbrannale kui oma ihujuuksurile, kes, teadagi, on suurimaid kuulujuttude levitajaid. Tõtt-öelda tekkis mul harjumus iga päeva hommikul igaks juhuks Õhtuleht netis üle vaadata, et ega jutt meist pole avalikkuse ette lekkinud… “Dirigent Andrest (45) ning andekat noorukest muusikut Edat (24) nähti Tallinna öös. Mida arvab Andresega koos töötav abikaasa Katrin (40)? Lisaks on Eda Andrese endine õpilane ning teinud temaga kaasa mitu kontserttuuri.”
Muidugi ei ilmunud seda kunagi. Kuni… Katsun sellele nüüd mitte mõelda ning keskendun Londonile. Jõudsin bussipeatusse, kust pidin saama oma uude koju. Teadmata ajaks, uude koju. Mis kuradi koju? Rikaste inimeste suurde korterisse, kuhu pidin lastele muusikaõpetajaks minema. Tundsin, et rahusti poolt antud kunstlik rahu hakkas üle minema ning pisarad valgusid silma. Siin võib, siin ei tunne mind kedagi. Ega kodus ka tegelikult, meedia mõnes mõttes halastas minule, kuigi kommentaarides toodi mu nime küll korduvalt välja, millest siis omakorda väljaannetele teada andsin ja need kommentaarid eemaldada palusin.
Buss sõitis korraga mööda tuttava moega helendavast neoonsildist ja hinge torkas mälestus, kuidas selles lihtsas söögikohas Andresega istusime ja odavat, kuid üllatavalt head veini jõime. Oli olnud meie kõigi ühise reisi viimane, ühtlasi vaba päev. Pärast tundidepikkusi jalutuskäike sügiseselt meie mõistes soojas Londonis, läbi kuulsate tänavate, mille nimed kõlavad pidulikult , samas natuke karmilt ja iidselt. Sõitsime vahepeal metrooga suvalises suunas, et sattuda laiali asuva Londoni mõnda hoopis teise atmosfääriga paika.
Mõnikord asus metroopeatuse lähedal hoopis metsikuvõitu park, kus võisime improviseeritud piknikku pidada, haarates türklaste nurgapoest pudeli veini ja juustu ning leiba. Ja suudelda kirglikult pargipingil. Lahkusime Andresega hotellist juba hommikul, ma ei tea, mida ta Katrinile ütles. Võib-olla ei öelnudki midagi, see ei oleks tema puhul just üllatav. Mul on tunne, et ta sisemine enesekaitse ongi selline: asjad lihtsalt juhtuvad temaga, ta ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt juhtus ka see, et ta ühel hilisõhtul mulle kontserdimaja ees, kui me sealt ühel ajal lahkusime, ütles: “Eda, sul on tohutult ilmekas nägu. Ja lausa nõiduslikud silmad. Kas sa pead kohe koju minema?”
Ma pole varem kellegi nii-öelda armuke olnud, aga on vist elav klišee hakata alustuseks rääkima võõrandumisest naisega. Et on küll ühised lapsed ja antud juhul isegi ühine töö, aga suhe pole enam ammu see, mis varem. Et naine ei mõista, on domineeriv ja isegi kuidagi tema, Andrese, vaba hinge edasist nii tööalast kui isiklikku arengut takistav.
Me vahetasime lisaks salakohtumistele meile. Lõpuks kirjutas Andres mulle, et kavatseb Katrini maha jätta ning minuga elama hakata. Et ta tunneb, et ta on nüüd selleks valmis. Mina… Loomulikult olin ma temasse armunud, loomulikult oli kooselu temaga mu hetke unistuste tipp, loomulikult olin ta sellise otsuse, nagu siis mulle ja kahtlemata temalegi tundus, üle üliõnnelik. Vaatasin isegi sobivaid kinnisvarakuulutusi.
Ma ei tea, mis Andresele pähe lõi, et ta äkki otsustas meie meilivahetust Katrinile näidata. Veel hullem — nagu hiljem kuulsin, näitas ta oma seaduslikule abikaasale ainult minu meile temale. Ka neid, kus olid kinnisvarakuulutuste lingid ning minu kommentaarid. “See vist sobiks meile, kontserdimaja jääb ka jalutuskäigu kaugusele.” Loomulikult lootsin, pigem isegi eeldasin, et saan orkestrisse nüüd püsikoha.
Järgnes puhas õudus. Katrin karjus mu peale kogu orkestri ees ning saatis lisaks mürgiseid sõnumeid. Andres hoidis minust eemale ning käitus minuga proovides, nagu ma oleksin läbipaistev. Ühel õhtul, pärast kontserti ma siiski otsustasin temaga rääkida. Täpselt samas kohas, kus meie suhe alguse sai. Kontserdimaja ees. Ma tean, et Andresel jääb tihti sõnadest puudu. Ta on isegi seda tunnistanud. Aga seda, et ta võtab oma segase sõnumi kohale viimiseks appi käed ja isegi jalad, poleks ma iial uskunud. Tund aega hiljem istusin juba politseiuurija vastas jaoskonnas ning andsin nutust vappudes tunnistusi. Loomulikult oli järgnev skandaal jäle. Ja loomulikult tundsin, et tahan sellest kõigest eemale, aga mitte liiga kaugele ja tundmatusse kohta, vaid linna, mida ma armastan. Ainult Londonisse.
Kolm kuud hiljem.
Masendus hakkab hajuma. Muusikaõpetaja töö on loomulikult asi, mis ei saa kesta igavesti, aga ma käin õhtuti kontsertidel. Väga paljudes Londoni kontserdi- ja teatrimajades, nii väikestes kui suurtes, mõnikord isegi ooperis, kuigi see on suur väljaminek. Olen ise ka mitmel prooviesinemisel käinud. Täna sain uudise, et sain ühe teatri orkestrisse, esialgu ajutiselt, aga eks näis, mis hiljem saab. Mulle helistas dirigent isiklikult. Pärast uudise teatamist ütles ta oma tugeva saksa aktsendiga inglise keeles: “Eda, sul on väga väljendusrikas nägu. Ma isegi ütleks, et su silmad on, kuidas see sõna ongi…. nõiduslikud! Kas sul on tänane õhtu vaba?”
Jah, mul on tänane õhtu vaba. Igaks juhuks vaatasin muidugi järgi, mis on kohalik hädaabinumber. Kunagi ei või egotsentrilistes ja närvilistes dirigentides kindel olla…
