Lennureis kujunes taaskord meeldivaks. Armastasin meeletult lennata, kogu seda ühtlast raudlinnu mürinat ning teenindajate ringisebimisi. See kõik lülitas mu hetkega õigele puhkuselainele.

Lennukiaknast välja vaadates silmasin pilvede kohal päikest. Naeratasin mehele ja laususin: „No näed, juba ongi päike.”

Mees vastas rõõmsalt, et kusagil on alati päike. Muigasin, ta rääkis ju õiget juttu.

„Jah, kallis, sul on õigus,” noogutasin heatujuliselt.

„Kuule, varsti hakatakse juba süüa pakkuma,” muheles Andrew.

See oli taas omaette sündmus, mida lennureisil ootasin.

Head lõhnad hakkasid ninna tungima. Sai põnevat lahtipakkimise ja avastamise kogemust. Maitsed ei olnud just tipprestorani klassist, aga see kõik käis asja juurde. Ja vein…, seegi maitses hõrgutavalt.

Mees võttis menüü, lappas seda ning peale hetkelist tutvumist uuris minult: „Mida sa, kallis, soovid?”

„Tahan seda tomatisuppi ja pähkleid ning veini muidugi,” osutasin näpuga toidupiltidele menüülehel.

„Veini, muidugi,” matkis mees mind naljakalt.

„Põrsas,” laususin pehmelt ja kelmikalt.

„Kuule, kas me kunagi selle ühe miili klubiga ka liitume?” tegi ta silma.

Minu silmad aga läksid suureks kui tõllarattad. No mida veel.

„Kallis, kas sa oled nendes tualettides käinud? Need on nii pisikesed, et ma ei mahu seal üksindagi ümber pöörama. Liiatigi siis kahekesi vallatlema,” seletasin asjalikult.

„No selge,” vastas Andy isegi mitte üldse pettunult.

Mees keeras end kehaga minu poole, lükkas oma parema käega minu juuksed kõrva juurest veidi eemale, paitas pehmelt kõrvalesta, naaldus mu põse juurde ja sosistas: „Eks teeme selle Itaalias tasa…” Seda öelnud, libistas ta pöidlaga tasakesi üle minu huulte, vaikselt mööda kaela alla, riivates nimetissõrmega õrnalt rangluud ning liikudes käega üle mu rinna, jättes enda käe minu jalale puhkama.

Minu kehale tulid külmavärinad, erutusin hetkega. Mehe mõte meeldis mulle. Naeratasin ja jäin elevusega ootama.

***

Meie kolm lennutundi olid juba möödunud ning piloot valmistus maanduma. Allapoole pilvepiiri jõudes pidin kurbusega nentima, et Itaalias oli ilm pilvine, isegi kergelt sajune. Jama, mõtisklesin omaette. Minu tukk läheb lokki ja juuksed niiskusega kahuseks. See mõte ei meeldinud mulle üldse.

Vaatasin mehele silma ja minu hääles kõlas väike pettumusnoot: „Ja ongi vihmane…”

Ta vaatas mulle otsa, lausudes: „Jah, kallis, aga me oleme siin tervelt nädal aega. Ju ühel päeval ikka päike välja tuleb.”

Muidugi oli tal õigus, aga see mind ei lohutanud. Ma tahtsin, et soojus mind kohe vastu võtaks ja mõnus briis põski paitaks.

Pisut hiljem kommenteeris Andy lennujaama meeskonda: „Kui külm siin ikka olla saab. Vaata, sel mehel on ju lühikesed käised.”

Taaskord oli tal muidugi õigus, aga endiselt ei lohutanud see mõte mind. Sest tukk läheb ju lokki. Hingasin raskelt, aga õnneks jõudsin järeldusele, et see oli pseudoprobleem. Okei, ja kui läkski soeng sassi. Mis siis sellest. Hetkel ma ju antud olukorda muuta ei saanud.

„Nii, nüüd peame veel kohvri võtma ja siis rongijaama suunduma,” ütles mees sõbralikult.

Olles lennukist väljunud, võtsime suuna sinnapoole, kuhu kõik läksid. Võõras sihtkohas oli see kindel käitumiviis. Liikuda sinna, kuhu läks suurem osa rahvast. Sest keegi alati teadis, kuhu minna, tema järgi joondusid teisedki.

„Pean veel tualetis ära käima,” laususin pärast lennujaama hoonesse jõudmist.

„Mine, mine, ma võtan pagasi,” vastas mees heatujuliselt.

Sain oma asjad aetud, näo värskendatud. Kui taas oma armsama juurde saabusin, oli temal meie teine kohver juba olemas ja asusimegi seiklema. Selles mõttes seiklema, et me ei teadnud täpselt, kuidas Malpensast Como äärde saab.

Rongijaama üles leidnud, saime infot, et peame tegema ümberistumise Saronna jaamas ja et meie rong Saronnasse läheb juba viie minuti pärast. Tänasime teenindajat ning teineteisele korraks silma vaadanud, astusime väga kiirelt oma platvormi suunas. Saime taaskord hakkama! Jõudsime ilusasti rongile. Seadsime end, teineteisele rahulolevalt naeratades, vastamisi istuma.

„Selles mõttes on reisimine küll ülimugavaks tehtud. Kohe lennujaamast saad rongile, et liikuda edasi oma sihtkoha poole,” toetasin pea mehe õlale.

„Jep, kallis. Sul on õigus,” noogutas mees. „Peaks telefonist vaatama, kaua me võiks Saronnasse sõita, et ikka õiges kohas maha läheksime,” otsis ta taskust telefoni.

Naeratasin talle ja jäin aknast vaateid uudistama. Kuigi rong sõitis päris kiiresti, oli siiski võimalik ümbritsevat rohelust nautida. Jah, see kinnitas, et ju meil tuleb ka ilusaid päevi. Õigemini, ilusa ilmaga päevi. Sest kevad oli juba täies hoos.

„Kui jõuame Como keskusesse, siis läheme bussiga Bleviosse. Sinna jõudes helistame korteriomanikule, ta tuleb meile autoga vastu,” ütles mees telefoni hetkeks kõrvale pannes.

„Selge siis!” vastasin heatujuliselt ning nautisin vaadet edasi.

Kiirrong läbis vahemaid üpris hoogsalt ja enne kui arugi saime, olime juba Saronnas.

„Okei, meie peatus,” lausus Andy sõbralikult.

Läksime perroonile. Rahvast oli päris palju, nii nagu erinevaid platvormegi.

„Nii, ja mis edasi?” küsisin mehelt.

„Edasi vaatame,” vastas ta muretult. Samas pöördus ta kohe meie eelmise reisisaatja poole ja küsis, milliselt platvormilt väljub rong Como järve äärde. Vastuseks saime, et platvormilt number kaks.

„Ja näed, saimegi vastuse,” tegi mees mulle kavalalt silma.

Naeratasin. Jah, temaga koos olles tunneksin end ka maailma lõpus kindlalt ja hoitult.

Rongi oodates olin juba mõtteis kauni maalilise järve ääres, nautisin roosat veini, sõin

maasikaid. Oli mida oodata…

„Meie rong vist tuleb,” sõnas Andrew mind hetkeks Saronnasse tagasi tuues.

Vaatasin kaugusesse ja pidin temaga nõustuma. „Kuule, aga see tähendab, et oleme ju peagi kohal!” olin entusiastlik. Sest tegelikult olin pisut peljanud, mismoodi need ümberistumised kujunevad ja kuidas kohale jõuame. Aga siiani oli kõik viperusteta kulgenud. Välja arvatud sombune ilm. Sellega ei saanud ma rahule jääda. Lohutasin end mehe väljaöeldud mõttega, et oleme siin nädal aega, ju tuleb mõni päev ikka kaunis ja päikesepaisteline. Lootma pidi!

Astusime rongi, võtsime kõrvuti istet ja meie sõit jätkus. Sellel liinil oli rahvast märksa rohkem kui eelmisel. Ja ka peatusi. Tundus, et kohalejõudmine võttis terve igaviku. Aga sisendasin endale, et oli, kuhu jõuda. Ja sihtpunkti tasus oodata. Suutsin isegi korraks unelema jääda, kuni mees õrnalt minu põske paitas ja ütles: „Kallis, me oleme Como keskuses.”

Kuna meie sõit algas hommikul enne kella üheksat, siis tundsin, et tahaksin juba ööbimispaika jõuda ning lihtsalt olla.

„Nii, nüüd peame leidma bussipeatuse ning piletid hankima, siis jõuamegi Bleviosse,” oli Andy ilmselgelt rõõmus viimase eesootava pingutuse üle. Minulgi läks meel üha rõõmsamaks. Sest õhk oli ju tegelikult mõnus, mis sest, et kergelt niiske. Naeratasin rahulolevalt ja ütlesin: „Nüüd tahaks küll juba oma toas olla.”

Mees noogutas ja jätkas: „Me peame minema kas C30, C31 või C32 bussile. Sellega jõuamegi sihtkohta.”

Olles bussipeatuse leidnud, ei mõistnud me algul, kuidas piletisüsteem toimis. Uurisime kõrvalseisvatelt inimestelt, et kas nemad oskavad meid juhendada. Saime vastuseks, et pileteid saab soetada bussijaamast, mis asub pärast väikest ringteed. Tänasime viisakalt, jätkates meie vahvat seiklust. Saime piletid lihtsa vaevaga kätte ning kõndisime taas meie bussipeatuse poole.

„Peab mainima, et nad on väga viisakad liiklejad,” tunnustasin teed andvaid autojuhte.

„Olen sinuga nõus, kallis” vastas mees endiselt rõõmsameelselt ja taas teisele poole teed bussipeatusesse jõudes jätkas: „Jess! Buss ongi juba siin!”

Asusime bussirataste veeredes teele. Pisut oli keeruline aru saada, mismoodi peatuste süsteem toimis. Õnneks vajutas, vahetult enne meie peatust, ees istunud noormees peakohal olevat stopp-nuppu ning saime sellestki loogikast aru. Jällegi polnuks üldse põhjust muretsemiseks. Sest kõik lahenes kuidagi iseenesest.

„Nii, minu telefoninäidu kohaselt on järgmine meie peatus. Kallis, jätan sulle au nupule vajutada,” lausus mees telefoni kotti pannes.

Naljanina, mõtisklesin omaette, vajutasingi stopp ja peaaegu kohe võttis buss tuurid maha.

Ühissõidukist välja astudes helistas Andrew korteriomanikule, kes vastas, et jõuab meieni umbes viie minutiga. Mis seal siis ikka. Viimased viis minutit, siis saamegi hubasesse, mõnusasse pessa. Kõik oli kenasti kulgenud. Vana kuldne tõde, et tuleb usaldada asjade käiku ning kõik laheneb parimal viisil, pidas endiselt paika. Sellise mõtiskluse juures imetlesin üle punaste kivikatuste paistvaid vaateid. Kuna majad asusid erinevatel tasapindadel, siis oli vaade ikka väga-väga maaliline.

Lucat oodates

Peagi peatus üks musta värvi Renault luukpära meie juures, sellest astus välja rõõmus kohalik. Tema nimi oli Luca. Lahke sohver tõstis asjad, lastetoolid ja muud tarvikud autos kokku ja sain minagi istuma. Meie oma kultuuriruumis oleksime need toimingud juba enne ära teinud. Aga isegi see ei morjendanud.

Algaski sõit mööda käänulist teed ülespoole ja imestasime Andyga nende tänavate üle. Kitsusest hoolimata mahtusid tänavale mõlema suuna autod ja mõni üksik jalakäijagi.

Olles sihtpunkti jõudnud, haaras Luca autost enda asjad ning andis mõista, et peame treppidest üles astuma. Ja, oh sa raks, küll siin oli treppe! Aga see oli alles algus.

JÄTKUB...