COMO JÄRVE ÄÄRES | Hinge tikkus kurbus, sest mees oli justkui minu eest vastu võtnud otsuse, et abiellumine on otstarbetu raharaiskamine

1. osa
COMO JÄRVE ÄÄRES | Hinge tikkus kurbus, sest mees oli justkui minu eest vastu võtnud otsuse, et abiellumine on otstarbetu raharaiskamine
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Äsja ilmus Tre Raadio saatejuhi Regina Jaaksoni romantiline reisikiri “Como järve ääres“ — uuri lähemalt Heli Kirjastuse kodulehelt. Avaldame katkendi raamatust.

I Päev

„Hommikust, kallis!” kilkasin rõõmust, teades tänase päeva sihtriiki. „Ahjaa, ja vägevat aastapäeva meile,” pilgutasin silma, vihjates teibiga kinnitatud kingitusele oma seljal. Pakkisin üllatuse väikesesse riidest kinkekotti ja lootsin, et minu kallile meeldib see väga. Andrew oli ammu igatsenud tiigrisilma käevõru. Selle ma kristallipoe töötoas armastusega tema jaoks valmistasingi.

Andy kompas pisut minu selga, kõditundest tulid mu kehale külmavärinad. Mees naeratas oma armsalt habetunud olekuga. „Ära kõdista,” üritasin naeru tagasi hoida.

„No ise ju nii pakkisid, et pean sind kobama ja kõdistama,” ütles ta, ilmselgelt oma tegevust nautides. Lõpuks leidis mees tee käevõruni. Ta võttis selle kotist välja ja naeratas mulle. Jess, sain pilgust aru, et kingitus meeldis. Andrew kallistas mind, lausudes: „ Aitäh sulle, kallis. See on väga armas.”

Enne kui ta jõudis jätkata, vastasin rahulolevalt: „See on juba külma veega loputatud ning päikese käes laetud, nii et valmis sind toetama.” Olin nii uhke õnnestunud kingituse üle.

Mees vaatas mind viivuks ja võttis voodi kõrvalt põrandalt kuldse roosi. Mitte elusa lille, vaid kullatud roosikuju. Vaatasin kingitust ega osanud ühtegi sõna lausuda. Andrew vist kohkus hetkeks. Ta küsis: „Kallis, kas see ei olnudki see, mida sa tahtsid?”

Seotud lood:

Nimelt paar kuud tagasi Pärnus jalutades jäi seesama roos ühe suveniiripoe vaateaknal mulle silma. Mainisin mehele põgusalt, et selle võiks ta mulle küll kinkida. Aga, et antud fakt talle meelde jäi…, olin lummatud. Hindasin kõrgelt Andy tähelepanelikkust ja hoolivust.

Vastasin: „Kallis, see on ju täpselt see, mida ma soovisin. Aitäh Sulle!” Suudlesin teda õrnalt.

Pärast põgusat teineteise embuses hoidmist hakkasin oma asju pakkima. Meid ju ootas ees reis Itaaliasse. Como järve äärde. Olime eelmiselgi aastal seal korra käinud, piirkonda ja vaateid nii väga armastanud, et otsustasime sel korral lausa nädalaks minna.

„Mis kell me kodunt läheme?” uurisin rõõmsa olekuga.

„Umbes kolmveerand üheksa tahaks sõitma hakata. Vaja veel tanklast läbi käia,” vastas mees muretult.

„Okei, et umbes kahe tunni pärast? Siis on ju aega piisavalt. Mis kell meil lennuk läheb?” uudishimutsesin edasi.

Andrew, hellitavalt öeldes Andy, naeris ja vastas: „Ikka 11.55. Sa oled seda juba sada korda küsinud. Kuidas see sulle meelde ei jää?”

„Sellepärast, et enne polnud vaja seda teada, siis oli muid asju, mis kõik pidid minu tähelepanu saama. Nüüd, siin, täna saan hakata sellele mõtlema… Ei tea, kui külm seal on? Kas pakin soojemad riided või sooja ilma riided,” mõtisklesin valjuhäälselt.

„Nii ja naa,” tuli lühike vastus.

See ei ole riietus…, sõnasin mõttes, sest antud lause ei väärinud väljaütlemist. Mõne asja peaks ja võiks enda teada jätta. Aga, okei, pakin kindlasti kaasa oma maksikleidid. Ju on seal soe. Meid ju ootas ikkagi Itaalia!

***

Sõit lennujaama kulges kiirelt.

Vaatasin Andyt ning olin äärmiselt tänulik temasuguse inimese eest. Samas tikkus hinge väike kurbus, sest mees oli justkui minu eest vastu võtnud otsuse, et abiellumine on otstarbetu raharaiskamine, kuigi ta pidi ju mõistma, et oma südames olin väga soovinud nii tseremooniat kui valget kleiti.

Mingil kummalisel põhjusel meenus mulle minu endine kaaslane Mike, minu venna Chrisi sõber. Tema palus mind korduvalt naiseks ning mina ütlesin talle ära.

Kummastavad elu keerdkäigud… Huvitav, kui ma oleksin teadnud, et me Andyga tõenäoliselt ei abiellugi kunagi, kas oleksin siis Mike’i ettepaneku vastu võtnud? See oleks ilmselt olnud elu suurim viga. Nii et olin kohati isegi õnnelik, et olin valinud abiellumise asemel armastuse.

Andy asetas oma parema käe minu vasakule. Naeratasin ning tulin nende mõtete juurest tagasi meie reisi juurde. Unelmates jõudsin juba hõrgutavaid pitsasid süüa ja Itaalia külakese ilusaid punase katusega kollaseid kivist maju vaadata. Ootusärevus oli suur. Olin eelmisel korral Como linnasüdamesse nii armunud olnud, et tundsin iga hetkega üha suuremat rõõmu. Möödunud korral olime küll peamiselt Milaanos ning veetsime vaid päeva Como keskuses. Sõitsime köisraudteel Brunatesse ja tagasi ning naasime rongiga Milaanosse. Sel korral võtsime plaani olla terve nädala Como järve ääres ning seda elu-olu nautida. Sihtpunktiks valisime Blevio küla.

„Kui lend läheb 11.55, mis kell me siis lennujaamas olema peame?” küsisin mehelt.

„Kuna meil on check-in tehtud, on vaja ainult turvakontrollist läbi minna ning olemegi kohal. Ehk et enne kella 11.25, sest siis väravad suletakse.”

Vaatasin kella, jõuame kenasti. Jällegi vajusin oma mõtteisse, unistades taas Itaalia elu-olust.

Olles sõiduki lennujaama kõrval asuvasse hoonesse parkinud, haarasime kohvrid ja teineteisele naeratades võtsime suuna terminali poole. Meie päikeseline, ent jahedalt tuuline ilm lausa soosis soojemasse kliimasse minemist.

Turvakontrollis laususin mehele: „Jõudsime siia väga õigel ajal. Ühtegi järjekorda pole, saame kohe läbi minna.”

Andy noogutas rahulikult. Asetasime kohvrid lindile, enne olime muidugi elektroonika välja võtnud. Nii nagu ikka.

Naeratades küsisin personalilt, et kas võin juba turvaväravatest läbi minna. Mulle viibati lahkelt ja ma astusin väravatest läbi. Äkki hakkasid need valjemat häält tegema, justkui piiksuma. Minu juurde astunud naisterahvas ütles, et see on pisteline kontroll.

Ta sõnas: „Asetage palun käed ette.” Naise näppude vahel oli väike valge paberilipik, ta kontrollis sellega üle minu käed ja kõhupiirkonna ning sättis paberi spetsiaalsesse tuvastusmasinasse. Olin nagu elevuses väike laps, mulle polnud varem taolist protseduuri tehtud. Küsisin, et kas see oli mingi arvust tulenev valim, aga turvanaine ei osanud vastata. Igal juhul oli minu näit korras ning mulle sooviti kena reisi. Tänasin.

Olles kohvrid uuesti korda sättinud, asusime oma lennuväravate juurde. Meie reisikotile asetati kleebis. Ehk et see pandi pagasiruumi. Meile teatati viisakalt, et saame oma asjad kätte Malpensa lennujaamas. Sobis, sest meil oli aega piisavalt.

Sammusime lennuki poole, kui kostus tuttavahäälne: „Tere!”

See oli Mike. Koos oma värske abikaasa Rose’iga. Ai kurja! Me saime küll kõik omavahel kenasti läbi, aga ma ei tahtnud sattuda vastnaitunute pulmareisile.

„Tervitused!” vastas Andy meie mõlema eest. „Te ka Itaaliasse?”

„Jaa,” hõikas alati pulbitsev Rose. „Me läheme pulmareisile.” Naine hoidis tugevalt Mike’i käevangust — kõik meie tutvusringkonnast teadsid, et meie Mike’ga olime varem paar.

„Ja teie kuhu? Et mis piirkonda täpsemalt,” küsitles Rose.

„Me läheme Como järve äärde,” oli minu napp vastus.

„Aa, meie jääme nädalaks Milanosse,” lausus naine enne küsimust. „Aga, kallis, läheme ka ehk ükspäev Como kanti…, seal pidi meeletult romantiline olema,” vaatas Rose suurte silmadega oma abikaasale otsa.

„Vaatame,” oli mees kahtlev. „Kus te lennukis istute?”

„Kuues rida A ja B,” teatas Andy.

„Meie oleme rida üheksateist,” teadis Rose.

Huh, vähemalt lennukis ja Itaalias olime neist piisavalt kaugel. Huvitav, kas Mike oleks mindki Itaaliasse pulmareisile viinud? Jeerum, mille peale ma mõtlema hakkasin. Pidin kiirelt reaalsusesse naasma, sestap soovisin: „Mõnusat reisi teile ja eks siis tagasitulles trehvame.”

Naeratasime üksteisele ning astusime lennukisse viivale trepile.

Itaalia tunnetust aitasid luua stjuardessidki — kaunilt sätitud naised tervitasid pardaleastujaid: „Bonjorno!” Kuuldes meie ingliskeelset tervitust, vastati meilegi „Hello!”. Kui kõik esmased sekeldamised tehtud, saime vaikselt mõtteid uuesti puhkuselainele viia.

„Ei tea, mis ilmad meid seal kostitavad,” naeratas mees, kui olime end istuma sättinud.

„Päikesepaistelised ikka,” ei mõistnud ma, millele ta vihjata üritas.

„No, minu ilmateate äpid on näidanud, et võib tulla nii päikest kui ka vihma,” proovis mees minu entusiasmi pisut leevendada, üritades seda mitte päris maha tõmmata.

Vihma ma küll Itaalias kogeda ei tahtnud, kuna meil olid koduski ilmad juba ilusad kevadised. Kuigi eelmisel aastal polnud vihmaste ilmadega miskit hullu, sest soe oli ikkagi. Aga ei, ma tahtsin nautida mõnusat päikesepaistet, head jahutavat veini ning ohtralt maitsvaid pitsasid. Ma ei saanud leppida mõttega, et üks kolmest võiks olla puudu.

„Ei, kallis, päike paistab. Peab paistma! Ära üldse hakkagi kurja karja kutsuma,” üritasin enda seisukohta tugevalt peale pressida.

„Ah, vahet pole, mis ilm on, meie oleme ikka koos ja saame seda nautida,” ütles mees rõõmsal meelel. Naeratasin ja asetasin oma pea tema õlale.

JÄTKUB...