CAMINO PÄEVIKUD | Nii ma siis lõpetasin, vetikad hammaste ja ujumisriiete vahel, lõdisev, aga rahulolev

Vaata ka galeriid!
Camino 7
Väike puhkusFoto: erakogu

Kevad on peagi käes ehk on just paras aeg palverännakule minekuks innustava lugemise jaoks. Inspiratsiooni toovad sinuni Keiu ja tema kaamera.

Seitsmes osa.

9. oktoober, Marinhas -> Carreco (Casa do Sardao alberg!)

Alustasime hommikul Christianiga koos, kõndisime üheskoos Viana do Casteloni. Tema jäi sinna pidama. Päev möödus kiiresti. Mõnusad kohvipausid, palju ilusat loodust ja üksjagu jutustamist. Christiani taust on huvitav. Ta kasvas üles baptistide sektis, kus mh olid naistele karmid keelud-käsud juuste pikkusest teleka vaatamise keelamiseni. Selles maailmas hakkas ta kahtlema, kui luges Richard Dawkinsit. Nüüd on täisvereline ateist.

Casa do Sardao alberg, kuhu viimaks jõudsin, on üks mõnusama atmosfääriga kohti, kus olnud olen. Seda peab Hugo, kes on veetnud 12 aastat erinevates Aafrika riikides töötades. Selle koha on ta aga üles ehitanud eelkõige rõõmust inimestega suhtlemise vastu. Aias jalutavad ringi paar hobust ja lambad. Kõik vajalik on olemas, kuhugi välja sööma ma ei läinudki. Poola poisid Kamil ja Artur olid teinud pastat, mida lahkesti jagasid, rõõmsalt hüüdes, et spagetid olla okei, aga tomatipasta on kõige jõledam, mida nad kunagi teinud/maitsnud on.

Kui nägin siin Kanada härrat, siis olin samal hetkel kindel, et tema abikaasa Edna on ilmselt kuskil mujal. Nii oligi, proua oli jäänud 9 km tahapoole albergi, kus täna peatuvad ka Calum ja Christian. Hakkab tekkima teatav kahtlus, et see ei juhtu päris kogemata. Kiiresti selgus, kust nende pere vandenõuteooriate peamine know-how tuleb. Järgemööda hakkas tulema 9/11 teooriaid, kliimasoojenemise eitamist, krüptoraha temaatikat jne.

Seotud lood:

Jätsin ta poolakatega vaidlema ja ujusin sujuvalt minema ülirõõmsa olemise ja üleni tätoveeritud tüübiga, kes osutus lähivaatlusel Lõuna-Aafrikast pärit Alexiks. Tema ei kõndinud sugugi caminot, vaid elab neil päevil oma Landroveris, sõidab tasapisi LAVi poole ja on hetkel nädalakese siin peatunud, sest Hugo on ta sõber. Ajasime lõpuks terve õhtu kahekesi juttu. Hiljem lisandus lubadus kunagi Tallinnasse külla tulla. Kes teab, ehk ei olegi niisama jutt, neid camino-sõpru, kes kolm-neli aastat pärast meie tutvumist lõpuks tõepoolest minu diivanil on maandunud, on praeguseks päris mitu.

Loe veel

Siin on õige koht. Hea tunne, head inimesed, täna on siiralt õnnelik tunne.

Ja nüüd on veel selline lugu, et halvad unenäod on kadunud. Pärast hommikut mererannas linnu ja langeva valge sulega ei ole ühtki õudusunenägu kallale kippunud. Mõelda, kui jääkski nii?

10. oktoober, Carreco -> A Guarda (Hispaania!) (ca 21 km)

Vist keegi ei alustanud hommikul kõndimist enne üheksat. Lihtsalt ei raatsinud lahkuda. Jõin Alexiga kohvi. Tegemist on lahkete silmadega energilise tüübiga, kes tahaks muudkui kõigile komplimente teha. Selgitasin, et eestlannale üle kahe päevas ei maksa, läheb ärevaks kätte. Seepeale tutvustas mulle 14 aastat temaga veetnud autot, mis sisaldab umbes kõiki eluks vajalikke vidinaid.

Teekond läbi metsade oli imeilus ja praegusest ilmast kõndimiseks paremat ei oska tahta. Teatavat erutust põhjustas laevaga teise riiki jõudmine. Ajas tund edasi nagu niuhti. Ilmetu olemisega kunagises koolimajas ootas ees värvikas hospitalero, kes soovitas küsimise peale õhtuks restorani, aga rõhutas, et munitsipaalalbergi töötajana pole tal tegelikult lubatud seda teha, nii et soovitusega kaasnes teatav annus vandeseltslaslikkust. Õhtustasime Calumi ja sakslannade Anita ja Katriniga. Suurem kogus maitsvaid mereande. Ookeaniäärne tee tasub end ära, ma ütlen.

Homme peaks teele saabuma Eestlaste minidelegatsioon. Kaamera ja mikrofonidega. Teevad caminost filmi.

11. oktoober, A Guarda -> Nigran (ca 35 km)

Hommikune Suurim Traagika: jalutasime Calumiga linnast välja kohtamata ühtki kohvikut. Esimene võimalus kohviks ja eineks oli umbes kuue kilomeetri pärast, kui sattusime täiesti jaburasse pisut räpakasse telki, kuhu oligi püstitatud kohvik, mida pidas veidra olemisega proua. Kombinatsioon oli aga oma veidruses nauditav, rääkimata sellest, et kõht oli hirmtühi. Mõni aeg hiljem tegime (kompensatsioonimehhanism hommiku alguse eest?) teise hommikusöögi merevaatega kohvikus, kus olime taas ainsad kliendid. Erinevalt Portugalist on Hispaanias (st väljaspool suuri linnu) oluliselt keerulisem leida inglise keelt rääkivaid inimesi, sealhulgas ei pruugi seda teha ka noored. Õnneks on nende kõndimiste peale hispaania baassõnavara ikkagi külge jäänud.

Peagi jõudis järele tiim Eesti! Et nad olid autoga, võitles Calum päev otsa sooviga teha kas lühem etapp või sõita osa maast autoga. Võimalus oli tal mõlemaks, aga ilmselt ei andnud ta hingele rahu, et mina igal juhul oma 35 km jalgsi maha plaanisin trampida ja nii pidas ta siiski võiduka lõpuni vastu.

Nigrani alberg on camino mõistes luksus: 15 euro eest saad kunagises kovendis (?) ühese või kahese toa.

12. oktoober, A Guarda -> Redondela

Ametlikult esimene päev vihma. Automaatne mõju meeleseisundile. See, et kaasas on nüüdsest kaamerameeskond, tähendab ühtlasi hoopis teist, mitte hea ega halva kategoorias, aga lihtsalt väga erinevat camino-režiimi. Kõik on kordades aeglasem, pidevad pausid ja tükk tegemist, et sihtkohta jõuda. Üheti õpetab kannatlikkust, teisalt on põnev ka. Ühtlasi uudis: film sai rahastuse. Mida on võimalik alles jäänud loetud päevade jooksul caminolt filmimiseks leida, et tea, aga huvi on. Gerli soovil, havi käsul olen siiani igapäevaselt sõbralt laenatud kaameraga üritanud ümbritsevat (eelkõige teel kohatud inimesi) üles võtta, loodan, et sealt saan endale ka mingil hetkel midagi mälestuseks, sest normaalses olukorras ei jõua ma kunagi teekonna salvestamiseni enam kui mõnede juhuslike telefonipiltide kaudu.

Kuskil Vigo kandis tegime söögi- ja hiljem ujumispeatuse. Viimane oli minu idée fixe. Kui juba ookeani ääres kõndida, siis on vaja korraks sinna sisse saada, eks? Ja täna on viimane päev ookeanit meie kõrval, edasi pöörab teekond sisemaale. Nii ma siis ronisin koerailmaga mühisevasse vette, keegi peale surfarite ei osutanud sel päeval selliste katsetuste vastu mitte mingit huvi. Nii ma siis lõpetasin, vetikad hammaste ja ujumisriiete vahel, lõdisev, aga rahulolev. Umbes täpselt kuus kuud on möödunud suplushooaja pidulikust algusest Köler Prize’i järel jääkülmas meres Tallinnas. Sellega võrreldes polnud nüüd nagu vigagi?

Vaadates, millist rahmeldamist kogu dokumentaalfilmi tegijate elu tähendab, kasvas Calumi austus kogu filmimeeskonna vastu silmnähtavalt minutitega.

Tunnikese enne Redondelat leidsime ootamatust kohast mäe otsast kohviku, tunne oli nagu suusakuurordis (tähendab, tunne oli selline nagu ma ARVAN, et suusakuurordis võiks olla. Pole ühtegi kunagi sattunud). Siinsete kohvikute sagedase sinise valguse asemel on ühtlasi üsna hygge värk, ütleme nii.

Järgnes veel kõndimist seda masti ilusas looduses, et kaob nii ajataju kui ka huvi, mis kell on või kui palju veel. Ja Redondela. Alberg massidele. Üsna anonüümne värk, tohutult inimesi ühes ruumis, mis eraldatud vaid kardinatega.

Öösel algas täielik laatsaret. Mõnel meie seltskonnast hakkas muidu halb (mingi viirus? toidumürgitus?), minul aga hakkas nahk kihelema, nii et ühel hetkel avastasin, et magada ei saa. Tulemus: lülitasin interneti üle päevade sisse (muuhulgas selgus, et oh üllatust, ei ole seal vahepeal midagi plahvatanud) ja veetsin aega guugeldades sümptomeid hirmus, et äkki olid eelmises kohas miskised voodimutukad (kuigi päriselt ei paista sümptomid nagu klappimavat) või veel suuremas hirmus, et äkki on organism otsustanud välja arendada allergia… punase veini suhtes?

Vaata ka galeriid:

JÄRGNEB...