CAMINO PÄEVIKUD | Kui Kadi täiesti laiali peaks lagunema, siis äkki saab ta tehasesse tagasi saata

Vaata ka galeriid!
Camino 3
Keiu teel.Foto: erakogu

Kevad on peagi käes ehk on just paras aeg palverännakule minekuks innustava lugemise jaoks. Inspiratsiooni toovad sinuni Keiu ja tema kaamera.

Kolmas osa.

25. september, Valada -> Santarém (ca 19 km)

Päevatee oli lühike, aga see-eest erakordselt tüütu. Kadi jaoks seda kehvem, et järjest tekib ville. Kui olukorrast interneti teel Eestis olevale sõbrale raporteerisin, pakkus ta, et kui Kadi täiesti laiali peaks lagunema, siis äkki saab tehasesse tagasi saata.

Valadast ca tunni kaugusel asuv O Cardoso on viimane kohvik enne umbes 16 kilomeetrist lõiku, oldagu hoiatatud. Pugisime end võileibadest ja natadest korralikult täis. Edasi jalutasin eespool ja jõudsin kohale paar tundi varem. Vahepealsest ei ole suurt midagi kirjutada. Ei aidanud ka lõputute tomati- ja viinamarjapõldude vaatamine. Veel vähem viiekilomeetrine lõpulõik, millest suurem osa läks ülesmäge.

Tänane podcastilemmik: SYSKi episood laavalampidest. 60ndate buum langes kokku LSD massidesse minekuga, nii müüdi seitse miljonit lampi aastas. 90ndatel järgnes teine suurem laine, põhjus... Umbes sama.

Öömaja: Santa Casa de Misericordia, mis on ühendatud Hospital de Jesus Cristoga. 5 eurot tähendab muide tube, kus voodid on kahekaupa (luksus!). Tänaval (omaniku loaga!) üht koera paitades saime teada, et omanik on filosoofiaõppejõud. Mis tema koera nimi muud saigi olla kui Sofia...

Seotud lood:

Kohalikud oskavad oma veini hinnata. Näiteks kohvikus, kust Kadi pärast kiiret päevaund leidsin, laskis omanik minu tahtest sõltumata mulle omal kulul veini kallata. Et ikka teada saaksin, mis suurepärane kraam. Hiljem jõime ühes vinoteegis camino kontekstis Hirmus Kallist Veini (viis eurot pudel, khm).

Õhtusöögiks ostis Kadi juustu, vorsti, arbuusi ja oliive, millega öömaja kööki suundusime. Seal liitusid meiega šotlanna Liz ning kolme aasta eest caminol kokku saanud paarike, sakslane Alex ja hispaanlanna Victoria (või oli Veronica...). Rääkisid entusiastlikult, kuidas pärast caminol armumist läksid koos tagasi külakesse, kus mees elas ja elasid siis mõnd aega kolmekesi, sest noh, mehel oli ka seaduslik abikaasa... Kohalikel oli põnevust kui palju. Liz sai aga mõne aja eest võitu rinnavähist, jättis stressirohke töö ja rändab nüüd omaks rõõmuks.

Kadi villid on nii muljetavaldavad, et ta sõidab ilmselt otse Tomari ja puhkab paar päeva. Praegu oleks sellisel moel edasi kõndimine masohhism, mitte eneseületus.

26. september, Santarém -> Golega (ca 34 km)

Kui seitsme ajal albergist startisin, olid teised juba läinud. Kadi jäi magama. Tegin peatuse Portas du Soli juures. Päikeseväravad õigustasid nime. See vaade taamal allpool asuvale jõele hetkel, mil päike tõusis, on sõnades väljendamatu. Läbi Santiago väravate (jah, see on nende nimi) järgnes üsna maaliline langus linnast välja. Õnneks ka piisavalt lühike, et mitte jalgadele liiga teha. Ainus mure: ma ei olnud hommikust söönud ja et avatud kohvikuid teele ei jäänud, olid esimese kolme tunni ainsaks kütuseks teeveerelt korjatud viinamarjad. Vale de Figueiras tankisin end kohvi ja võileivaga, seejuures kohvi eest keeldus kohviku peremees raha võtmast. Rääkisin juttu eilse albergiseltskonnaga, kes enne mind samasse kohvikusse pidama oli jäänud.

Põldude ja metsade vahel edasi kõndides kuulasin järjekordset podcasti. Sedapuhku vihast. Rääkisid näiteks endine skinhead; gei, kes teeb ise podcasti vestlustest inimestega, kes teda vihkavad (võtab kommenteerijatega ühendust ja juhul, kui nad nõus on, salvestab vestluse. Ei püüa neid naeruvääristada, vaid teineteise mõistmiseks ühist pinnast leida); liberaalist poliitikakommentaator, keda peetakse erakordselt meeldivaks ja tolerantseks inimeseks, ent kes meenutas, kuidas on ise koolikiusaja olnud. Aastaid hiljem otsis ta üles inimese, keda kiusanud oli. Too ei andnud niisama lihtsat vabastust süümepiinadest, vaid kirjutas, et endise kiusaja ülesanne on nüüd maailma enda ümber paremaks kohaks teha.

Golegas peatun eraalbergis Solo Duro. Kümne euro sees on ka hommikusöök ja koht ise on nunnu, ainult et jube üksildane tunne on. Peale minu on siin vaid paar portugallasest ratturit. Ei jõua ja ei taha sel õhtul albergist välja minna, toksin hoopis telefonis Duolingo äpis portugali keele tunde läbi. Lugedes juba enam-vähem mõistab üht-teist, aga hääldusest on raske aru saada.

P.S. Unenäod on miskipärast kõikidel öödel tohutult intensiivsed. Muidu mäletan neid vähe ja üleüldse on mu unenäod enamjaolt kriminaalselt igavad. Ei teagi, mis värk nüüd siis ühtäkki on.

27. september, Golega -> Tomar

Golega on muide hobuste pealinn, aga minu suureks pettumuseks ei jalutanud neid mulle ühtki vastu. Sellest ajast, kui Prantsuse teel ühest mäest kõndimise asemel üles ratsutasin (täiesti aktsepteeritud palverännaku läbimise meetod, muide), vaatan teravdatud pilgul ringi, et tea, äkki saaks veel. Tunnike pärast kõndima hakkamist kohtusin Hollandi härrasmehega, endise raadioajakirjaniku Keesiga. Ta teeb praegu 10-15kilomeetriseid päevi ja loodab füüsilise vormi Portosse jõudmise ajaks üles ehitada. Seal liitub temaga 24aastane poeg.

Keesil oli palju lõbusaid ja vähemlõbusaid lugusid. Surmatemaatika jätkuks rääkis ta näiteks seda, kuidas tema vähki surev sõber oli pahur, et iseenda matustel osaleda ei saa ja seega korraldas need endale paar nädalat enne surma ja sai rahulikult pealt vaadata, mis siis päriselt juhtuma hakkab. Kees rääkis sellestki, kuidas on pagulaslaagris iPhone'iga intervjuusid tegemas on käinud. See oli variant, kuidas keegi midagi kahtlustada ei osanud, ehkki teoreetiliselt ei oleks olnud põhjust teda mitte sinna lugusid tegema lasta.

Tomaris oli Kadi end juba hostelisse Thomar 2000 sisse seadnud ja magas lõunaund, kui jõudsin. Täitsa kena koht, ühtlasi lähedal peaväljakule, mis on väga kena omadus, kui tegemist on päev otsa kõmpinud ränduritega, kes ei pruugi õhtul suuta mitte ühtki lisasammu teha. Olen caminole jäävates suuremates linnades maksimaalselt ebaeeskujulik turist. Lihtsalt ei jõua enam rohkem midagi endasse haarata ja oma jalgadele veel survet avaldada. Peaväljakul oli aga sobivalt siinne versioon Olde Hansast. Keskajateemaline restoran Taverna Antiqua pakub palveränduritele (palveränduri pass peab kaasas olema) viie euro eest kahekäigulise maitsva taimetoidueine. Ostsime juurde kannu Sangriat, kõht sai täis ja sisuliselt magustoit justkui ka olemas. Lisaks istusid kõrvallauas palverändurid Austraaliast ja Edinburghist, nii et juttu jätkus.

28. september, Tomar -> Alvaiazere (ca 33 km)

Hommikul valmis Kadi algatusel ja peamisel teostusel ka meie lõunasöök ehk võileivad avokaado, omleti ja singiga. Esimese peatuse tegime ühes külapood-kohvikus. Äärmiselt universaalne koht, kus müüdi nii kohvi kui õlut, meeste triiksärke, kartuleid ja puuvilju, sinki jne.

Mõnus otsus oli teha teelt haak kõrvale, vähem kui kilomeeter tähistatud teest eemal on nimelt avatud uhiuus annetuspõhine kodualberg Heart Way. Omanik on neli caminot läbi kõndinud taanlanna, kes otsustas osta maja, mis jääks caminole (ei ole siinkandis kuigi kallis väljaminek) ja teha alberg. Teda ennast parajasti ei olnud, küll aga saabusid mõne aja pärast (seni lesisime maja ees tugitoolides) tema abilised, inglanna ja brasiillane, imesõbralik ja tore paarike. Selles tõelises oaasis rääkisid nad meile albergi taustast, pakkusid kohvi ja oleks süüagi andnud, kui me ise keeldunud poleks (meil olid ju uhked võikud!). Meie jaoks oli veel vara öömajale jääda, ent koht tundus nii südantsoojendav, et kindel soovitus. Jätsime üht-teist nende annetuste kasti ja läksime helgel meelel edasi.

Seda helgust nüüd meeletult kauaks ei jätkunud, sest päeva teine pool oli füüsiliselt üsna keeruline. Jätkuvalt panustab üldise põnevustaseme ülalhoidmisse kuumalaine. Tõhusaks lohutajaks on viigimarjad, mida saab lihtsalt tee kõrvalt puude otsast noppida. Maitsevad nagu puhas õndsus.

Mõned kilomeetrid enne sihtpunkti oli teel veel üks tore alberg, mille perenaine pakkus võimalust natuke puhata, teha soolaga jalavanni ja maailmakaardil nööpnõelaga oma päritoluriik tähistada.

Sihtkoht: Pinheirose alberg. Hospitalero võttis meid vastu klaasikese valge portveini ja kõigi aegade kõige ägedama templiga palveränduri passi tarbeks. Õigupoolest oli tal templeid kolm: hõbedane kleebis, riidest märk ja viimaks kuuma vahaga valatav märk, millesse raske templiga jälg pressida. 11.50 garanteeris koha kaheses toas, millega kaasnes ka tekk ja käterätt (jällegi, luksus). Ümber nurga asub Loja de Frango, legendaarne söökla-take-away, kust saab sütel küpsetatud kana, mis ühes lisanditega maksab viieka.

Tutvusime seal iirlase Calumiga, kes juba aasta aega mööda ilma reisib. Ja poolaka Maciejga. Juba poole kümnest läksime magama. Mind kiusavad jätkuvalt ülimalt intensiivsed ja sageli vastikud uned.

Vaata ka galeriid:

JÄRGNEB...