CAMINO PÄEVIKUD | Camino-perekonna tunne tuleb vaikselt. Šotlased olid juba päeval uurinud, kas Eesti tüdrukuid ikka näha on olnud


Camino 4
Camino-perekond ootab kurvi taga!Foto: erakogu

Kevad on peagi käes ehk on just paras aeg palverännakule minekuks innustava lugemise jaoks. Inspiratsiooni toovad sinuni Keiu ja tema kaamera.

Neljas osa.

29. september, Alvaizere -> Rabacal (ca 31 km)

Kadi proovis hommikul küll läbi valu veidi kõndida, ent sai enne linnast välja jõudmist aru, et põlv ei pea seda rõõmu eilsete tõusude ja languste järel vastu. Nii jäi ta linnakesse ootama hospitalero ärkamist. Calum oli minema põrutanud juba varahommikul, sest ta arvab mulle arusaamatutel põhjustel, et 5:45 on hea aeg kõndima hakata. Praegusel aastaajal on sel ajal pilkane pimedus. Minu meelest on see eelkõige hea aeg magamiseks.

Ansiao linnas jõudsin järele poolakale, kellega tegime kohvi- ja natapausi. Ülejäänud päeva kõndisime koos. Ta on seitse aastat Inglismaal elanud mees, nüüd tagasi Poolas. Töötab paralleelselt turvafirmas ja vabakutselise fotograafina. Caminole sattus, kui tema elukaaslane ja lapse ema kinkis Hape Kerkelingi hitt-teose caminost ja leidis, et näe, see võiks olla asi, mida mees võiks teha. Kui mees aga endale sünnipäevakingituse teha otsustas ja tõepoolest piletid ostis, ei meeldinud see naisele enam üldse ja nüüd on jama majas. Mitte camino pärast, aga küllap see tõi muid asju esile. Näiteks selle, et kui naine on konservatiivne katoliiklane, siis mees on rohkem selline tüüp, kes ei leia, et kellegi rahvus või seksuaalsed eelistused peaksid takistama tal elamast. Mis, tuleb tunnistada, on üsna põhimõtteline vahe. Ma pole ülearu pädev religiooni teemal süvitsi kaasa rääkima, lihtsalt alati tekitab segadust, kui keegi kristlusele toetudes kellegi teise eksistentsi vastu on. No et kui Vana Testament ja sealsed graafilisemad olukorrad välja arvata, siis kas kristlus ei peaks põhinema armastusel…?

Seotud lood:

Juhtum viis kilomeetrit enne Rabacali. Üks vanaproua hüüdis meid ukse pealt, pakkus vett. See oli tõesti otsa lõppema hakanud, nii et olime tänulikud. Proua kutsus meid sisse, ruumi, mis nägi välja nagu oleks seal kunagi olnud pood. Tahtis, et pisut istuksime. Muutusin pisut ärevaks, sest polnud päris kindel, mida ta meilt ootab. Raha? Proua rääkis vaid portugali keelt ja mina saan sellest aru vaid baastasemel. Sõnaga, kukkusin kohe kahtlustama ja langesin suure kolinaga iseenda eelarvamuste ohvriks. Ei, ta ei tahtnud raha. Tahtis näidata oma abikaasa ja poja fotosid, kes on juba aastaid surnud. Palus, et me nende eest Santiagos palvetaksime. Selles oli midagi ilusat. Aga mul oli piinlik. Lõppkokkuvõttes, isegi kui ta oleks tahtnud raha, mis siis sellestki?

Vist peaks interneti välja lülitama. Ei taha tegelikult mõelda kodustele asjadele, mille osas puudub igasugune kontroll, tahaks olla siin, kus ma olen. Täielikult.

See on esimene õhtu, kus kõik hakkab viimaks meenutama caminot nii nagu mina seda tean ja tunnen. Inimesed arutavad jalgadega seotud murede üle. Ühisel õhtusöögil osaleb suurem osa albergis peatuvast seltskonnast. Jagub nii punast veini kui inimeste lugusid. Calum räägib, kuidas püüab suitsetamist maha jätta. Tegelikult teeb paki päevas, mis ei viita minu tagasihoidlikul hinnangul kuigi kõrgele õnnestumistõenäosusele. Lauas on Michelle ja Peter, vanem paar Londonist. Naine on sündinud Prantsusmaal, mees Lõuna-Aafrikas. Ja mu suured lemmikud: šotlased, kes tähistavad caminol oma 70ndaid sünnipäevi (ühel on 14. oktoobril, teisel 21. oktoobril), ühtlasi möödub sel aastal 45 aastat nende kohtumisest. Nad kipuvad iga päev teelt eksima, sest härra üritab astmaatikust proua jaoks lihtsamaid (ehkki pikemaid) teid leida, kui mõni tõus ette jääb. Seejuures on nad alati rõõmsad. Ja nad on ka väga tiheda ajagraafikuga, kokku on neil camino jaoks 23 päeva. Aga nad teavad, mida teevad, on kõndinud koos läbi ka Camino del Norte. Taas olukord, kus mõtlen, et kui vanadus selline välja näeb, siis las tulla.

30. september, Rabacal -> Coimbra (ca 29 km)

Kadi puhkas eile ja veetis üksjagu aega eelmise albergi hosptalero Carlosega juteldes ning kõnnib nüüd taas. Üleöö oleks siin viimaks justkui sügis saabunud. Hommikul panin esimest korda selga pikkade varrukatega pluusi. Vihma tibutas, kui lahkusime. Ja Rabacali kirikukellad helisesid. Meloodiliselt, seda küll, ent arusaamatuks jääb, kuidas keegi siinkandis sellises pidevas helide rõõmus üldse magada saab. Koerad haukusid, mäed tundusid eemalt kui uttumattunud vihmametsad.

Mida ma teelt seekord leida loodan ja ega ma seda kogemata maha maga?

Päev läks aeglaselt. Tegelesin järjest süvenenumalt oma hirmudega, mis võttis viimsegi energia. Lõpuks teel mäest üles, kõikidest ränduritest eemal, kõndisin ja pisarad lihtsalt voolasid.

Coimbra piiril kiriku juures saime taas Kadiga kokku. Füüsiliselt oli linna sisenemine päris keeruline, tänavad jooksutasid muudkui üles-alla. Meie hostel Penedo da Saudade oli linna keskmele teoorias lähedal, aga praktikas sportlikult ülesmäge. Auhinnaks oli ilus hostel täiuslikult vaikses kohas, narikohtadega, millest igaüks moodustas justkui täiesti eraldatud (ka otseses mõttes, kardinate ja seinte abil) pesa. Köök on hästi varustatud ja võimalus katuseterrassil järgmisel päeval oma hommikukohvi juua ja alla linnale vaadata ei kõla ka just halvasti. Samasse hostelisse jõudis ka Calum.

Pärast õhtusööki tundus Kadile aga, et vara veel magama minna. Hostelist ümber nurga on üks tavern. Hosteli eest mööda kõndides haarasime kaasa seal suitsu tegeva Calumi, kes omakorda võttis ühes toanaabriks sattunud sakslase Christiani. Too polnud caminot kõndimas, lihtsalt reisib ringi.

Istusime õuel, jõime veini, kui baari läinud Kadi äkitselt hoonest välja kargas, laualt telefoni haaras ja ummisjalu tagasi põrutas. Jäime suu ammuli tema kaduvaid kandu vaatama, kuniks lõpuks taipasime järele minna. Leidsime Kadi kõrtsi tagatoast, kus ümber pika laua lõpetas õhtusööki kamp esinemast tulnud fado-mängijaid. Keegi neist oli vaikselt pilli tinistama hakanud, väike julgustus Kadilt lisaks ja peagi kuulasime neljase kambaga privaatkontserti, millega liitus üks fadoõpetaja, kes juhuslikult samas kohas oli. Üks mees laulis kui noor enesest vägagi teadlik (vibraato-)jumal, tema kõrval istus tagasihoidlikum noormees, kes vahepeal samuti suu avas ja… täiuslikult puhas hääl. Kadi käis neile vahepeal kannuga veini viimas, mis nähtavasti õlitas häälepaelu veelgi.

Magama läksime igatahes äärmiselt rõõmsana.

1.oktoober, Coimbra -> Mealhada (ca 24 km)

Aeglane, mõnus hommik, maitsev söök, imeilus vaade. Istume Kadi ja Calumiga, joome kohvi, elu on ilus. Asun internetis Portosse hostelit ja potentsiaalset Douro jõeoru veinituuri otsima. Teel linnast välja McDonaldsit nähes ei suuda vastu panna ratsionaalselt põhjendamatule, ent seda tungivamale vajadusele juustuburgeri järele.

Calum alustab hommikut kangelaslikult suitsetamise mahajätmisega.

Apteegipeatus, et Kadi katkiseid osi parandada.

Mealhadas selgub, et Calumi töö suitsetamise maha jätmisel on olnud kiire ja korralik. Kuus tundi pärast “suitsetamise lõpetamist” on tal uus suitsupakk käes, sest “mehed, kes kohvikus minu kõrval istusid, suitsetasid ja nii ei saa ju!”.

Albergis on ees juba tuttavad näod: šoti vanapaar, Maciej, Eric (sakslane, nüüd juba äsja liitunud vene tüdruksõbraga, kelle parim sõbranna olevat muide eestlanna). Lisaks sakslane Christian, kelle pikkadest jalgadest, kiirest tempost ja jutukusest oleme seni vaid legende kuulnud. Tema omakorda teatab rõõmsalt, et mind ta juba teab, sest poolakas oli oma esimestest päevadest video kokku pannud.

Christianis on midagi, mis meenutab minu sõpra viimaselt läbitud caminolt, Neili. Muide, Neili pärast ma Lissabonist alustada otsustasingi. See oli tema ettepanek, aga ta ise ei saanud viimasel hetkel tulla. Kirjutasin talle nüüd, et kohtasin just sotsiaaltöötajat, kes on kaks oma türgi hoolealust adopteerinud (praeguseks täiskasvanud inimesed) ja et see meenutab nii väga teda ja tema vietnami kasulapsi. Neil oli rõõmsalt üllatunud, tunnistab, et ei ole vahepeal julgenud ühendust võtta, sest kartis, et ma olen tema althüppamise pärast pahane (ma ei ole) ja et kokkusattumus on huvitav, sest meie teine ühine camino-sõber, taanlane Bjarne, on parajasti võtmas hooldusvanema rolli.

Suurema osaga albergi kambast suundume paarikümne meetri kaugusel asuvasse restorani menu peregrinot sööma, mis päädib jabura komöödiaga, sest restorani pidajad tegelesid mingi sahkermahkeriga ja küsisid rohkem raha kui pidanuks. Tegemist ei olnud suurte summadega, aga seltskonna õiglustunne sai kõvasti riivata. Kõik makstakse ära, aga püha viha ei jäeta väljendamata. Meil endal oli juba paar minutit hiljem lõbus, ent nihverdisest restoraniomanikku võis veel pikalt puhisemas näha (prügikastid, kuhu restorani praht viia, olid täpselt albergi kõrval, sestap nägime).

Camino-perekonna tunne tuleb vaikselt. Šotlased olid juba päeval uurinud, kas Eesti tüdrukuid ikka näha on olnud. Muretsevad Kadi jalgade pärast… Meid ootab aga ees väike kõrvalepõige.

Vaata ka galeriid:

JÄRGNEB...