AVASTADES VILJANDIT | Pidin oma aega jagama kahe suurepärase kohviku vahel, laskmata omanikel teada saada, et käisin söömas ka nende konkurendi juures

Sel suvel on eestlaste huvi siseturismi vastu märksa suurem kui varem. Seetõttu otsisime välja Justin Petrone “Minu Eesti” raamatud ja avaldame neist mõne katkendi kodumaa avastamise inspiratsiooniks.

Kui me Viljandisse kolisime, ei olnud veel Rohelist Maja, mis tähendas, et polnud head kohta, kust saada kohvi. Ma mäletan ikka veel, kuidas me ärkasime meie esimesel hommikul uues korteris Muksimajas, oli palav juulipäev, ja ma läksin kohvi otsima, sest meil polnud veel kööki. Meil polnud kööki, sest maja omanik nõudis, et me kujundaksime ja ehitaksime selle ise, milleks kulus mitu kuud. Teda see ei häirinud.
„Köögi valik on väga isiklik asi,“ seletas ta, miks ta polnud sellesse üürikorterisse midagi ehitanud.
Meile meeldis vaade sellest kohast nii väga, et me nõustusime tema kahtlase väitega ja võtsime end töömeeste juurde järjekorda.
Tartus on kohvitassi kättesaamine lihtne. Võib minna Raekoja platsi äärde Pierre’i või Kohvipausi Rüütli tänaval, ja nii edasi. Aga Viljandi oli mulle uus, võõras territoorium. Ma turnisin üles mööda Pika tänava alumist otsa ja kõndisin läbi Pika tänava ülemise otsa elurajooni, möödusin majast, mil silt „Kuri koer“ ja kus koer minu peale lõrises, nagu iga kord, kui ma järgmise kolme aasta jooksul sealt mööda kõndisin, ja kus mina vandusin seepeale, nagu alati. Siis tundsin end pahasti, et olin koera neednud, sest teadsin, et Epp ei teeks iial midagi seesugust.
Epp on hingelt maatüdruk. Kui ta sellest koerast möödus, ei sõimanud ta teda, ta ütles: „Ohhoo, kutsu-kutsu, mida sa seal teed?“ Ta ei kartnud isegi kätt aia vahelt sisse panna ja lasta koeral seda nuusutada. Ta lasi ka lastel koera juurde minna. Ta oli omamoodi hull, kuid armastan teda.
Ja ma võtsin tõsiselt tema vajadust hommikukohvi järele.
Sel meie esimesel Viljandi-hommikul, korter kaste täis, nende hulgas peidus ka see, mille sees oli peidus meie kohvimasin, võtsime me mõlemad seda tõsiselt.
Ma mäletan, kuidas jõudsin Lossi tänavale ja keerasin paremale, suundudes ainsa kohviku poole, mis võis minu teada olla kell üheksa hommikul avatud, legendaarse Viljandi Kohviku poole. Epp ütles, et see koht polnud üldse muutunud sellest ajast saadik, kui tema oli väike tüdruk. Sama vana beež tapeet, sama vana tume puidust mööbel, sama vana menüü omleti ja kuuma pudruga. Teenindajad kandsid veidi retrostiilis särke ja seelikuid, raadiost aga tuli Retro FM, nii et võis kuulda Laura Branigani laulmas „Gloriat“, või kui vedas, siis „The Safety Dance’i“.
Ma läksin kohvikusse, seisin leti äärde, trummeldasin sõrmedega klaasil ja ootasin, et teenindaja tuleks, ja kui ta tuli, köögist, kus ta oli kontrollinud omletti või pudrukaussi, vaatas ta mind tülpinud ilmel, nagu ma tüütaksin teda oma kohalolekuga. Ta seisis leti taha ja ootas mu tellimust, aga ei öelnud midagi. Ma uurisin ta nägu. See ei olnud paha nägu. Isegi mitte selle sinise ripsmetuši all.
Seal kuskil on süda, kuskil seal nimesildi taga. Peab olema.
Siis ma ütlesin: „Tere.“
Ta ei vastanud.
„Kaks kohvi, piimaga,“ ütlesin mina.
Ta pöördus, et neid tegema hakata.
„Ja…“
Ta jäi seisma ja vaatas tagasi.
„Kas on võimalik need kaasa võtta?“
„Kaasa?“ Ta krimpsutas nina. „Ma arvan küll.“ See vastus oli ettevaatlik, nagu ma oleksin just küsinud NASA insenerilt, kas teoreetiliselt on võimalik inimest Marsile saata.
Siis tuustis ta kapis, kuni leidis ühe väikse vahtplastist topsi. „See on ainus, mis meil praegu olemas on,“ ütles ta. „Ja meil pole kaasi.“ Ükskõikne õlakehitus.
Ma maksin ühe kuuma kohvi eest ja läksin tagasi piki Lossi tänavat, astudes paigast ära munakivide ja asfaldi- ja betoonitükkide vahel väga ettevaatlikult, et mitte loksutada tilgakestki hinnalisest pruunist vedelikust, milles oli nüüd natuke oranži õietolmu, lennelnud sinna ajal, mil ma kõndisin meie ukseni. Epp oli väga tänulik selle kohvi eest, mis tassi oli alles jäänud. Ta jõi selle ära ühe lonksuga.

Niimoodi käis asi Viljandis siis, kui polnud veel Rohelise Maja kohvikut. Nende esimeste nädalate jooksul tundsin, kuidas meeleheide minu sees kosus. Mulle oli lubatud 1922. aasta põhjamaid, aga olin ärganud 1980ndates, ja mitte neis 1980ndates, mida mina lapsena teadsin, vaid teistsugustes — hoopis Viljandi 1980ndates. Epp oli öelnud, et Viljandi Kohvikus pole midagi muutunud, ja tal oli õigus. Mitte miski polnud muutunud. Võib-olla oli see minust snooblik kohvi tahta. Aga siis ma arvasin, et Viljandi on lihtsalt üks Euroopa linn. Kui on võimalik kohvi saada Pariisi tänavatel, miks siis mitte ka Viljandis? Miski siin ei klappinud…
Mind oli ninapidi veetud. Tagaq vedas mind ninapidi. Peeter Volkonski vedas mind ninapidi. Ait oli mind alt vedanud. Puha petuvärk.
Epule ma siiski ei rääkinud sellest suurejoonelisest pettusest, sest tema oli siin sündinud, selles valges sünnitusmajas Väiksel tänaval. Viljandis asetus tal kõik kohe kohale. Ta oli sõber inimestega Lionsi klubist, raamatukogust, teatrist, isegi kommipoest. Paljud neist olid tundnud tema ema või tädi või isa või vanaisa. Mõne nädalaga oli tal mitu sõpra, kelle nimi oli Tiina või Piret, samal ajal kui mina ajasin ikka veel segamini meie naabreid Hillar Seina ja Tiit Kikast Muksimajast. Nad nägid minu arust täiesti samasugused välja! Kulus mitu kuud, enne kui ma olin kindel, et mahedahäälne teatridirektor, kes ülakorrusel elas, oli Hillar, ja särasilmne helilooja ja muusik, kes elas sama koridori teises otsas, kandis nime Tiit.
Muksimajas oli ka naisi, aga neid oli veelgi raskem eristada. Ühte neist, kelle kohta ma hiljem teada sain, et ta on Kristiina Alliksaar, ja kellest sai teatridirektor pärast seda, kui Hillar koos oma kasvava perekonnaga Tallinna kolis, eristasin ma lokkide ja tedretähtede ning valge džiibi põhjal, millega ta uljalt mööda Pika tänava alumist otsa üles ja alla sõitis. Seepärast nimetasin ma teda valgeks džiibiks. Liina Gross oli „blondiin koeraga“. Tema töötas Viljandi folgifestivali heaks. Jaanus, kohaliku teatri dekoraator, oli „kutt jalgrattaga“, fitnessifänn Janek Kalvi oli „kutt, kes kogu aeg ümber järve jookseb“. Ja Peep? Peep kandis musta nahktagi ja jahedamatel päevadel villast mütsilätut. Ta sõitis kollase džiibiga, mille J-tähte oli natuke muudetud, nii et seda võis lugeda „Peep“. Ta oli nii väga vana hipi moodi oma hallide juuste, suurte vuntside ja laheda tagiga, et ma nimetasin ta Wild Billiks Dennis Hopperi tegelaskuju järgi „Easy Rideris“. Kui ma talle seda ütlesin, paistis ta natuke asja üle juurdlevat ja siis pomises midagi arusaamatut. Möh-möh-möh. Noh, jah. Suurem osa meie vestlusi olidki sellised.
Millalgi pärast seda pakkus Peep mulle ühest vanast purgist mingit alkohoolset jooki. Ma jõin ja see oli kange. Pole aimugi, mis see oli. Mul polnud päris tükk aega aimugi, mida Peep elatise hankimiseks tegi, peale selle, et sõitis oma džiibiga ringi. Ühel päeval sain teada, et ta tegutses ehitiste teraskonstruktsioonide äris. Ja ka Janeki puhul kulus mul aega, enne kui ma teada sain, et ümber järve jooksmisest vabal ajal oli ta viinatehase direktor.
Suuremale osale Muksimaja elanikest paistis minu nimi ja tegevus kiiresti meelde jäävat. Ilmselt ma paistsin silma linnas, milles suurem osa neist oli elanud terve elu, ja millesse nad suhtusid teatava nostalgiaga. Nendele oli see, et Viljandi Kohvik polnud 30 aasta jooksul muutunud, lihtsalt imetore.
Aga muutus hingas meile kuklasse. Ja ühel päeval, varsti pärast meie kolimist, kohtusin ma kahega paljudest Epu uutest sõpradest.
Need olid Kaari ja Enn.

Ma mäletan neid päevi Viljandis selgelt, seda, kuidas ma kõndisin Muksimajast meie kontorisse Rohelises Majas… ma jõudsin rohelise puust aiani, nii kõrgeni, et nägin sellest vaevu üle, avasin värava ja sisenesin hoovi, millest poole võttis enda alla hiiglaslik batuut. Kord või paar nägin ma Ennu seal tagurpidi-saltot tegemas ja keset hüpet mulle silma pilgutamas. Ennu pea paistis aia tagant ja siis kadus jälle ja siis ilmus jälle. Ei maksa unustada, et see mees oli üle 60 aasta vana.
Enn mängis suupilli tol õhtul, mil me esimest korda kohtusime, tal oli rätik kaelas ja tundus, et kõikjal tema küljes ronisid lapsed. Sündinud eestlastest vanematele Saksamaal põgenikelaagris, kui radioaktiivne pilv Hiroshima kohal oli ikka veel värske, üles kasvanud osaliselt New Jerseys USAs. Ta rääkis ka inglise keelt vanamoelise New Jersey aktsendiga, mitte selle vinguva äärelinna šoppaja aktsendiga, mida võib kuulda filmides, ma pean silmas endisaja aktsenti, nii, nagu rääkisid vanad kalamehed Long Islandil, kus mina üles kasvasin. See oli peaaegu nagu Briti inglise keel, aga Lääne-Briti, mitte Oxfordi oma.
Oli toimunud omamoodi aja ja ruumi hüpe. Viljandi majas kuulsin ma oma vanaisade inglise keelt väliseestlase suust. Enn rääkis isegi eesti keelt vanamoelise aktsendiga. Sel õhtul, mil ma tutvusin Ennuga, viis ta meid köögisügavustesse ja valmistas meile oma Itaalia masinal cappuccino’sid.
„Kas sulle meeldib Viljandis elada?“ küsisin mina.
„Noh, tead,“ kehitas Enn õlgu, „see on nüüd kodu. Mul on siin perekond, uus äri. Mu vanemad lapsed on ikka veel ühendriikides. Aga nemad on täiskasvanud ja neil on oma elud.“
„Räägi neile Vietnamist, issi,“ ütles Ennu vanim poeg Mano. Mano oli tol ajal 10 või 11 aastat vana. Ta oli vabameelne noormees, Ennu sitke olekuga ja Kaari leebe välimusega. Ta rääkis inglise keelt veidi kõheldes, samamoodi, nagu ta pani kontserdil trompeti oma huultele ja puhus natuke, enne kui see häält tegi. Tema inglise keel oli uut sorti „euro-inglise“, nagu Enn õlgu kehitades märkis. Kuid Mano oli üüratu õppija. Kogu aeg ta luges, ja mõtles, ja kuulas täiskasvanute vestlusi. Hiljem püüdis ta mind veenda, et 1969. aasta Kuu-missioon oli kõrbes lavastatud, nagu ta internetist oli teada saanud.
„Lase käia, issi. Räägi talle sõjast.“
„Mano,“ urises Enn.
„Sa käisid Vietnamis?“ pärisin ma kiirelt.
„Jah, käisin.“
„Millal?“
„Oh, 1967, 1968.“ Ta vaatas eemale, näppides cappuccino-masinat, nagu ei tahaks ta sellest rääkida.
„Kus?“
„Laose piiri ääres.“
„Hồ Chí Minh Trail?“
Oh, ma olin sellest kuulnud. Üks ohtlikumaid piirkondi Vietnami sõja ajal. See oli logistiline võrgustik, mille abil Põhja-Vietnam toetas Lõuna-Vietnami võitlejaid. Kogu oma lapsepõlve jooksul olin ma kuulnud õuduslugusid Vietnamist, meestest, kes hukkusid oma esimesel teenistuspäeval, meestest, kes astusid miinile, meestest, kelle pea lõksudes otsast rebiti. Ja siis olid veel „tunnelirotid“ — mehed, kes saadeti vietnamlaste salakäikudesse.
Mu sõbra isa oli olnud Vietnamis snaiper. Ta ei rääkinud mitte kunagi sõjast. Mõnikord ta poeg õhutas teda. „Mitu vietkongi võitlejat sa tapsid, issi?“ — „Ma ei taha sellest rääkida.“ — „Kuule nüüd, issi, räägi mulle.“ — „Kuidas ma pean ütlema, et sa aru saaksid? Ma ei taha sellest rääkida!“… Kui ma laps olin, võis ratastoolis veterane näha alkoholipoodide juures. Ühe teise sõbra isa ei suutnud tsiviileluga kohaneda. Ta läks koos oma relvaga metsa elama.
„Kui mind oleks Vietnamisse saadetud,“ ütles isa mulle kord, „poleks sind lihtsalt olemas.“
„…jah, just nii, Hồ Chí Minh Trail,“ ütles Enn seal köögis, nagu poleks sel erilist tähtsust. „Aga ei maksa neid filme uskuda. See oli üks paras jama. Kõik sõjad on üks jama.“
„Kas sind mobiliseeriti?“
„Jep. Onu Sam tõmbas mind sõtta täpselt päev pärast mu 21. sünnipäeva. Suve lõpp 1966. Meid pandi Manhattanilt rongidele ja viidi lõunasse. Tegelikult,“ ta hõõrus sõrmi vastu huuli ja osutas siis minu poole, „imelik, aga ma mäletan seda nime, Petronet, ajast, kui ma olin treeninglaagris Fort Jacksonis.“
„Laager Fort Jacksonis, Lõuna-Carolinas?“ Ma olin seda nime oma isa käest kuulnud.
„Jah, vana hea Fort Jackson. Kurat, küll seal oli palav. Sa higistasid 24 tundi ööpäevas. Ma näen ikka veel õudukaid, et olen seal tagasi, marsin kõigi nende kuttide seas. Igatahes, ma kasvasin üles eestlaste keskel, ma polnud varem üldse itaallasi kohanud, niisiis jäi see nimi mulle meelde. Petrone. Kas su isa käis teenistuses?“
„Jah, tema ka võeti mobilisatsiooniga.“
„Mis aastal?“
„1966.“
„Mine metsa! Just sellel aastal ma liitusin! Ma mäletan, et seal oli punt itaallasi, kes laulsid saalis doo-wop-laule. Ja ühte neist kutsuti Petroneks.“
Mu kuklakarvad tõusid sõna otseses mõttes püsti. „Ilmselt oli see minu isa.“
„Näed siis, me oleme peaaegu ennegi kohtunud!“ kehitas Enn õlgu ja naeratas hammaste välkudes. „Maailm on üks kummaline koht.“
Ma kõhklesin hetke, enne kui küsisin: „Loodan, et sa ei pahanda, et seda küsin, Enn, aga kuidas sa ikka veel nii normaalne oled?“
„Mina? Normaalne? Haa! Ma elan siin kuradima Eestis ja kavatsen avada mahetoodangu poe ja kohviku. Kas see on normaalne? Usu mind, ma oleks võinud olla väga normaalne, elada väga igavat elu. Ma oleksin võinud praegusel hetkel olla USAs ja vahtida diivanil telekat.“
„Aga kuidas juhtus, et sa pole joodik? Ja et sa omal ajusid välja pole lasknud?“
Enn noogutas. „Ma tulin sõjast tagasi ja läksin tagasi ehitusele. Mul polnud aega end haletseda. Pealegi oli enamik kutte, keda teadsin, sõjas käinud, seega polnud ma neist erinev. Nii et kõik lihtsalt oli, nagu oli.“
Siis pakkus ta mulle kohvi, head cappuccino’t, valgest keraamilisest tassist. Ma võtsin lonksu.
„Kuidas on?“ küsis ta minult.
„Hea,“ vastasin ma.
„Pagana õige, see on hea. See on toodud otse Greenwich Village’ist. Neil on maailma parim kohv. Tahad kaua elada? Tahad olla õnnelik? Ära marineeru oma probleemides, oma tervisehädades. Joo parimat kohvi. Sa pead hästi sööma, ise leiba tegema. Vaata seda,“ näitas ta mulle kommipaberit. „Leidsin selle õuest maast. Seda söövad tänapäeva lapsed,“ ja ta libistas sõrmega üle tosina kunstliku koostisaine. „Kõik see on siin sees.“ Ta tõstis pilgu, vastikusest haaratud.

Ennu esimene kohvik avati tol sügisel sealsamas köögis, tulepragina saatel. Isegi ülakorrusel meie kontoris võis tunda kuumade podisevate hautiste ja küpsevate leivapätside lõhna. Tosinate kaupa kogunes inimesi puust laudade taha, et süüa mahepeedisuppi või kana kuskussiga või mida tahes sõbralik kokk Elias tol päeval teinud oli. Valitses mõnus boheemlik õhkkond. Ruslan tuli ja mängis oma trombooni ja möirgas ukraina keeles. Teda assisteeris Arno, sihvakas laulja ja näitleja, kes paistis alati mingis rollis olevat, nii et isegi kui ta tõi sulle kandikul klaasi pikantset astelpajumahla, tegi ta seda dramaatiliste žestide saatel.
Kohvikust sai selle alternatiivse õhustiku pärast kiiresti magnet paljudele Viljandi tantsijatele, näitlejatele ja rahvamuusikutele. Ja mõnikord istusime Epuga nurgas ja kirjutasime kogu selles kobrutavas energias. Me sõime päevapakkumist, võib-olla vürtsikat läätsesuppi, mille kõrvale pakuti Ennu leiba, sulava võiga musta rukkileiva kamakaid, mis küpsetatud tagaruumis asuvas tööstuslikus ahjus.
Soovi korral pakuti cappuccino’t, mida tegi Enn ise, kes käsitses masinat kui kogenud baarmen. Kõikjal ronisid lapsed. Tol ajal oli Ennul ja Kaaril Mano, Miia, Maari ja Miko. Siis ilmus tita Mingo ja nad sulgesid kohviku mõneks ajaks, seejärel avasid selle uuesti kõrvalmajas, otse meie kontori all. Nad värvisid vana apteegi seest säravkollaseks ja importisid mahetoodangut ja ajasid hinnad nii kõrgele, kui ma veel vähegi maksta suutsin, mis oli neist tore, sest sellist head toitu ei saanud kuskilt mujalt Viljandis. Ja nagu Enn ütles, muud toitu süües võib kahe nädalaga surnud olla. Ma ei tahtnud riskida.
Nad tegid ka kohvi samal letil, kus apteekrid olid rohtusid pudelisse pannud. Kohvikupersonal oli sõbralik ja väga ilus. Nad võisid sinuga rääkida ja küsida su elu kohta ja seda, mida sa kirjutad, sina aga jõid tassi head kohvi ja võib-olla veel teisegi tassi. Kohvi võis isegi kaasa osta, 100% taaskasutatavast papist topsis. Neid topse oli terve kuhi ja Rohelises Majas ei paistnud need mitte kunagi otsa saavat. Topsidel olid kaaned ka. Sa võisid tellida kaks cappuccino’t ja kõndida Muksimajja nii, et mitte tilkagi ei loksunud maha.
Mitte kaua pärast seda avati Viljandi vanalinnas veel üks kohvik, ja siis veel üks, niisiis oli meil mitu kohta, kuhu minna, kui me tahtsime kohvi. Selleks ajaks oli meie köök Muksimajas valmis saanud ja võisime soovi korral ka oma kodus end kostitada.

Tol ajal me seda ei teadnud, aga Viljandis oli käimas kohvikukultuuri uuestisünd. Oli veel inimesi, kel oli ideid nende hüljatud hoonete jaoks. Aastaid oli vanalinna alguse juures oleva nurgapealse telliskivimaja hõivanud igav alkoholipood. Seal müüdi kohalikku kraami, lisaks odavamat importkaupa, sigarette, šokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Mõnikord, kui meie tüdrukud olid näljased, tegime seal peatuse ja ostsime šokolaadi või jäätisetuutu, aga mind tegi veidi kurvaks, et meie nurgapood oli spetsialiseerunud peamiselt kohalike viinaninade varustamisele.
Siis ühel päeval oli pood suletud. Kuulsime Kaari sünnipäevapeol, et sinna plaanitakse uut kohvikut, midagi klassikaliselt euroopalikku ja elegantset. Seina pandi helesinine tapeet ja kohale toodi valge puidust mööbel. Seal oli kenasid diivaneid, raamaturiiuleid, maitsvaid ja huvitavaid kooke, sõbralik ja hoolitsev personal. Kui korraldajad otsisid sellele uuele kohvikule nime, pakkus Epp välja Fellini, Viljandi vana saksa nime. Ja varsti oligi see aknal kirjas, lausa kuldsete tähtedega. Kohvik Fellin.
Pidin oma aega jagama nüüd kahe suurepärase kohviku vahel, laskmata omanikel teada saada, et ma käisin söömas ka nende konkurendi juures. Nii et kui ma nägin Ennu ja ta hõikus: „Hei, kutt, pole ammu näinud! Kus sa olnud oled?“, kehitasin ma lihtsalt õlgu ja ütlesin, et olen kodus söönud.

Justin Petrone raamatu “Minu Eesti 3. Mis juhtus?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!