Olime Petsi, Eva, Simona ja Epuga Viljandimaa lõunapiiri lähedal Karksis. Vähemalt võis niimoodi lugeda jäätunud sildilt. Mina küll kusagil mingit küla ei näinud.
„Kus see on?” karjusin üle tuulemüha.
„Seal!” karjus Epp vastu ja viipas külmunud käega taamal tumeda metsariba kõrval paistva pisikese valgustäpikese poole.
Tuul puhus meile jääd ja lund näkku. Kontrollisin pidevalt, kas mu nina on veel alles. Pets tõstis Simona endale kukile ning meie nelik hakkas läbi põlvini lume kauge tulukese suunas rühkima.
Peagi nägime, et tulukesi oli hoopis kaks. Andrese majale lähenedes muutus teine neist üha heledamaks.
„Mis see on?” üürgas Epp Evale tuules.
Eva vaatas Petsi poole, kes kisas vastu, et tema ei tea.
Kui tugevamale valgusallikale lähemale jõudsime, kerkis süngest lumetormist esile kandiline mütakas keset teed. See oli kellegi tormi kätte jäänud auto, millel oli jäetud teistele hoiatuseks tuled põlema.
„Kas see on kindlasti õige tee?” pahvatasin ma. Keegi ei vastanud. Rühkisime edasi. Viimaks hakkas pimeduse ja tigeda lumesaju vahelt ka väiksem valgustäpike kasvama. See kasvas pisikeseks ruuduks ning seejärel nägin ma juba akent. Umbes 20 minutit pärast suurel teel bussist väljumist olimegi jõudnud Andrese majja. See oli Saluveeri suguvõsa selle haru peakorter.
Ei tea miks, ent Andresega kohtumise eel oli mul kõhus samasugune kõhedus nagu Evaga kohtudes. Seekord olid aga lood teised. Naise isal ja vendadel on ehk võimalik omamoodi asju klaarida, kui suhe peaks karile jooksma. Meeste puhul on alati füüsilise noomituse oht, mõtlesin ma. Lootsin, et jätan hea esmamulje.
Sellal, kui mina puutrepil jalgu lumest puhtaks trampisin, tegi Pets ukse lahti ja me läksime hanereas sisse.
Maja oli sama soe kui Eva oma. Kõrge ahju kõrval, mille päikesekarva oranžid leegid olid kõigile vaatamiseks valla, seisid Andres ja Epu noorim vend Aap. Tundsin nad piltide järgi ära. Vaatasime üksteisele silma.
„Tere,” ütles Andres ja naeratas põgusalt.
Aap ütles samuti tere, ent kumbki ei näidanud mingit emotsiooni välja.
Surusime Andresega tugevasti kätt, nagu meestele kohane.
„Meeldiv tutvuda,” sõnasin mina, tähti hoolikalt välja hääldades, eesti keeles. „Mmmhmm,” vastas tema.
Epp ei teinud samal ajal mitte midagi. Ta isegi ei emmanud oma isa, keda ta polnud kuude kaupa näinud. Ka isa isegi mitte ei proovinud Eppu emmata ja suudelda. Jube kummaline.
Selle tseremoonia juures oli midagi hirmus aasiapärast. Mul oli selline tunne, et peaksin ehk kummardama või esitama oma visiitkaardi.
Seisin seal ja proovisin tuvastada mingisugust emotsionaalset energiat, mis oleks aidanud mind keskkonda sulanduda. Mõnd naeratust või noogutust, mis lubaks mul end kutsutud või isegi kutsumata külalisena tunda. Ükskõik mida. Mida Andres ja Aap minust arvasid? Mulle näis, et neil polnudki mõtteid. Võib-olla oli see siinkandis tavaline. Saluveerid olid tavaline Eesti perekond, kel puudusid näoilmed. Ent märkasin, et üks Saluveer oli puudu.
„Kus Priit on?” küsis Epp oma teise venna kohta, kellega mul oli ühel päeval sünnipäev ning kes oli perekonnas tuntud selle poolest, et sattus alatasa plindrisse. Järeldasin, et kusagil suguvõsas pidi olema nii-öelda hull geen. Epp ja Priit olid selle endale saanud, aga ülejäänud olid sellest õnneks puutumata.
Andres kehitas õlgu ja kortsutas kulmu. Ta tegi suu lahti, otsekui tahaks midagi tähtsat öelda, ent pani selle siis kiiresti jälle kinni.
Läksime Andrese järel suurde ja palavasse kööki. Tema naine Tiiu oli laua kohale kummardunud ja kooris kartuleid. Tal oli põll ees ning ta pidas silma peal mitmel auraval potil ja ahjus küpseval prael. Ka Andres võttis ühe kartuli ja hakkas seda koorima. „Andres!” noomis Tiiu. Andres küünitas kartulit teiste juurde potti viskama, aga Tiiu õngitses selle ruttu välja ja näitas talle, et üks pisike must laik oli tal kahe silma vahele jäänud.
„Mmmmmm?” torises Andres pisut häirituna. Ta seisis seal hetke, tõdes siis, et köögis talle kohta ei jätku ning hakkas end seejärel lohutama Saku Rocki sünnipäevaõllega.

Tiiu näitas nurikooritud kartulit Evale, kes kõkutas naerda. „Niimoodi kartuleid keeta ei saa,” ütles Tiiu ja lõikas musta laigu kiiresti välja.
Andres naeratas kohmetult. Hetkeks tundus, et ta tahab jälle midagi öelda, ent muutis meelt. Mõtlesin, et kas ehk midagi temale öelda, ent valisin samuti vaikuse. Ja peab tunnistama, et vaikuses istumine tunduski parem. Eestlaseks olemisel võib tõepoolest olla teatav mõte.
Natukese aja pärast läksime Epuga teise tuppa lõõgastuma ja vanu pildialbumeid vaatama. Tundus, et Epul oli 80-ndail olnud hiilgavalt tore ja rõõmuküllane lapsepõlv, suuresti nagu minugi oma. Metsikute põnnide lapsepõlvekambad, keda omaenda asjadega ametis olevad täiskasvanud vaid kaugelt jälgivad ja kes saavad maailma avastada just nii, nagu nad tahavad.
Aga umbes 1990. aasta paiku hakkasid pildid muutuma süngemaks. Vend Aap oli siis alles imik ja mulle tundus, et ta on sünnist saati olnud stoiline. Kus olid fotod pisikesest paksust Aabist naeratamas, itsitamas ja kuristamas? Sellised pildid, nagu olid olemas minust ja mu vennast? Niisuguseid pilte polnud. See perekond 1990-ndail lihtsalt ei naeratanud.
Oli võimalik jälgida, kuidas Saluveeridele saabusid rasked ajad, kui pereema Aime, kes kunagi oli kaunis naine, vandus aeglaselt ja valuliselt alla ajuvähile. Andrese näoilmed fotodel olid esmalt rahulolevad, siis murelikud ja ärevad ning lõpuks äraolevad, maailma hädadest kalestunud.
„Vaata seda pilti,” ütles Epp ja näitas üht fotot, mis oli tehtud pärast üht ema operatsiooni. „Vaata, kui stressis me kõik oleme.”
Ja ühel päeval 1995. aasta suve lõpus Aime suri. Ta oli äsja saanud 41-aastaseks.
„Keegi ei tea, miks ta ajuvähi sai,” ütles Epp. „Aga statistika ütleb, et mõni aasta pärast Tšernobõli katastroofi tõusis vähijuhtumite arv. Võib-olla juhtus ta õues olema, kui saastunud vihma sadas.”
Nägin ka matusepilte, mis olid albumis samamoodi nagu mängivate laste fotod või klassipildid. Oli isegi üks ülesvõte Aimest kirstus. Ta nägi välja hall ja haigusest laastatud. Hoidsin pisaraid tagasi. Ma polnud üheski perekonnaalbumis kunagi ühtegi surnud inimese pilti niimoodi näinud. Mõelda, see oli lihtsalt siin raamaturiiulis kohe Aabi magamistoa kõrval.
„Miks teil temast sellised pildid albumis on?” küsisin mina. „Kas see teid kuidagi ei sega? Kas te ei tahagi temast säilitada elavat mälestust, nagu ta oli enne haigust ja surma?”
„Ma ei tea, me oleme harjunud neid pilte albumisse panema,” arvas Epp. „Surm on elu loomulik osa. Vastsündinuid ju pildistatakse, eks. Meie pildistame neid inimesi ka, kelle elu on lõppenud.”
New Yorgis või vähemalt minu perekonnas ei pildistanud keegi surnuid niimoodi. Seda võetaks kui austuse puudumist, surnu privaatsuse rikkumist. Eestis paistsid fotod olevat aga leina osa. Kui inimene suri, kuulus tseremoonia juurde ka temast pildi tegemine. Pidin sellega harjuma.

Oli imekaunis Lõuna-Eesti pärastlõuna. Päike lõõskas kõigist akendest ning ainuke tunnistus eilsest lumetormist olid õues kõrguvad lumevaalud. Saluveerid hakkasid ükshaaval saabuma ning Andrese ja Tiiu välisuksest sisse astuma.
Kõigepealt tuli Andrese õde Helle, Suure-Jaani kooliõpetaja, kellega olin juba kohtunud, ning tema tütar Triin, kes töötas Pärnus psühholoogina. Tuli ka Andrese vend Toomas, kes nägi välja nagu jõuluvana, ning tema naine Merle ja arhitektist tütar Krista. Kõik nad olid Viljandist.
Kõik Saluveerid tervitasid mind, riided sulavast lumest tilkumas, ning tundusid mulle täiesti normaalsed. Kas ma meeldisin neile või kavatsesid nad mind maha nottida? Kes teab. Nende nägudelt ei õnnestunud midagi välja lugeda. Eestlastest saaks suurepärased pokkerimängijad.
Epu vend Priit aga polnud endiselt isa sünnipäevale nägu näidanud. Epp rääkis mulle, et Priit ongi selline. Ta ilmus ja kadus nagu tont. Ootasin kannatlikult tema materialiseerumist.
Saluveerid võtsid laua ümber istet ja hakkasid endale keedetud kartuleid, kuuma hapukapsast ja imemaitsvat seapraadi ette tõstma. Siis jõudis minuni üks väiksem taldrik, kus oli midagi läbipaistvat ja helkivat.
Vaatasin läbi võdiseva tarretise ja nägin lihatükikesi. Kas tõesti? Liha ja tarretis üheskoos?
„Mis see on?” sosistasin Epule.
„See on sült. Loomaliha keedetakse seni, kuni see tardub,” ütles ta. Ta õngitses oma taldrikult ühe lõigu võdisevat sülti. „Proovi,” ütles Epp löga suhu pistes. „See on jube hea.”
„Jätan vahele,” ütlesin mina.
Sel hetkel otsustasin, et täna ma Eppu enam ei suudle. Või vähemalt mitte seni, kuni ta midagi muud peale sööb.
„Ei, ei, proovi ikka.”
Andres vaatas meid huviga teiselt poolt lauda.
Epp oli käinud Hiinas ja söönud seal praetud prussakaid. Võimalusel oleks ta söönud ka jahedaid ahviajusid või maosilmasuppi, sest ta oli nii lahe ja globaalne. Minule aga näis sült sel hetkel millenagi, mis on välja kougitud New Yorgi East Riverist, kuhu suubub linna kanalisatsioon.
„Sa ei kavatsegi proovida?” Epp paistis olevat üllatunud. „Mis reisimees sa õige oled?”
Üritasin okserefleksi maha suruda ning saatsin keedetud sealihalögaga taldriku järgmisele ohvrile. Terve ülejäänud õhtu söögi vältel tagasin, et minu taldrikul poleks ruumi pisikesegi sülditüki jaoks.
Minu ümber keerles eestikeelne keskustelu. Ehkki tundus, et mõni jutuvestja läks aeg-ajalt õhinasse, summutati see tavaliselt kohe, otsekui oleks tegu salajutuga. Mõne õlle järel jõuti aga minu jaoks tavalise vestlustoonini. Mu pea tõmbus eestikeelsetest helidest ja sõnadest kummi. See tegi haiget. Hoidsin leevenduseks isegi külma mahlaklaasi vastu oimu.
Kui õhtusöök oli läbi, korjasin laualt taldrikud kokku ja viisin need kööki, kus Tiiu toidupotid endiselt podisesid ja tuli lõõmas.
Mõtlesin, et äkki Pets või Andres tulevad Tiiule appi koristama, aga nemad vaid istusid ja jõid õlut.
Panin taldrikud kraanikausi kõrvale, Tiiu ütles aitäh, ent tegi mulle selgeks, et rohkem abi ta ei vaja.
„Las ma toon veel mõned taldrikud,” ütlesin ma.
„Ei, ei,” lükkas ta pakkumise tagasi ja näitas kätega, otsekui see solvaks teda. „Mina hoolitsen kõige eest.”
Eva astus koogitükiga ligi. Võtsin selle vastu ja istusin Epu kõrvale diivanile.
„Tead sa,” ütles Epp. „Eestis ei ole mehed köögis peaaegu kunagi abiks.”
„Miks?”
Epp otsis vastust. „Sest see on naiste töö.”
„Mul polnudki erilist soovi nõusid pesema hakata,” ütlesin ma. „Ma lihtsalt arvasin, et on viisakas natuke aidata.”
Varsti hakkasid külalised lahkuma ning surusid taas kordamööda mu kätt. Täditütar Triin haaras mul käest ja ütles suurepärases inglise keeles: „Nägemist ja peatse taaskohtumiseni!”
„Sa oskad inglise keelt?”
„Muidugi,” vastas ta.
Sain aru, et Saluveerid ei vaheta minu auks kunagi oma perekonna suhtluskeelt millegi vastu välja. Oli mõistagi tore, et mind peetakse perekonna osaks, ent kuna ma vaevu mõistsin, mida nad mulle ütlesid, tundsin end ka pisut üksildasena. Ainuke viis, kuidas sellest mullist välja murda, oli õppida ära eesti keel.

Järgmine hommik algas Karksis pidusöögi ülejääkidega. Kohe, kui olime Epuga laua taha istunud, kulges minu suunas taldrik võdiseva süldiga.
Proovisin rabada nii palju leiva- ja kurgiviile kui võimalik, et mu taldrikul poleks süldi jaoks ruumi. Salakavala toidu vältimise käigus pigistasin oma võileivale üksjagu pruuni sinepit ja võtsin ampsu. Äkitselt oleks otsekui vulkaan mu keelele pursanud. Mu silmad valgusid vett täis ja ma hakkasin kramplikult köhima.
„Justin ei söö sülti,” rääkis Epp samal ajal.
„Ei söö sülti?!” küsis Eva. „Miks?"
Kummutasin klaasitäie piima ja kallasin siis klaasi uuesti täis, proovides tulelõõma leevendada.
„Mu taldrik on täis,” piiksusin ma Evale.
„Ära valeta,” naeris Epp.
Andres näsis laua teises otsas kurki ning hetkeks tundus, et ta ütleb midagi, ent siiski ei öelnud.
„No kui tema sülti ei taha, siis mulle see sobib,” muigas Pets. „Jääbki meile rohkem.” Pühkisin silmast pisara ja uurisin kollast sinepituubi. Sellel oli kirjas „Kange sinep”. „Mida kange tähendab?” üritasin Epu suunas ähkida, aga mul oli raske rääkida.
„Ja ta sööb tatrahelbeputru suhkruga,” teatas Epp. „Ja rosinatega.”
Aap ei suutnud enam oma taldrikut vaadata. „Tatraputru suhkruga? Mul läks vist isu ära,” ütles ta.
„Palun, öelge mulle, mida kange tähendab,” piiksusin taas. Sinep kõrvetas suus ikka veel. Pühkisin otsaesiselt higi.
„Tatar rosinate ja suhkruga?” ütles Eva. „See on ju vastik.”
Kaanisin veel ühe klaasitäie piima ja hingeldasin kurnatusest. Põletus andis järele. Kõige hullem oli möödas.
Simona kepsutas kööki ja haaras mul käest kinni.
„Justin, tule ülemisele korrusele!”
„Mida?” Ma üritasin neid silpe kokku panna, aga mu eesti keele oskus oli endiselt algajate tasemel.
„Ü-le-mi-se-le kor-ru-se-le!”
Vaatasin abipaluvalt Epu poole.
„See on inglise keeles upstairs,” ütles ta.
„Teil kulub selleks üheksa silpi? Kuidas ma selle keele küll ära õpin?”
Epp muigas ja pistis veel ühe sülditüki suhu.
„Meil pole aega üles minna,” sõnas ta Simonale. „Me peame minema Justinile lossivaremeid näitama.”

„Tead sa, kuidas kohalikud seda kutsuvad?” küsis Epp. „Eesti Šveits.”
Andrese ja Tiiu maja oli Karksis, tasandikul, mis laskus kallakuna lähedal asuvasse orgu. Teine küngas kerkis Karksi-Nuia „linna”, mida kõik kutsusid lihtsalt Nuiaks.
Kuna Eesti kõrgeim „mägi” Suur-Munamägi Võrumaal oli tegelikult pelgalt suur küngas, siis on võimalik, et kui ma oleksin lühemat kasvu, paistaksid Karksi-Nuia lauged künkad ja orud mulle mõne talvise Šveitsi tasandikuna. Samas, Eesti Šveits kõlas sarmikalt, isegi kui see oli järjekordne liialdus.
Olime sellele künkakesele jalutanud Nuia bussipeatusest. Andrese ja Tiiu majast kulus sinna bussiga sõitmiseks vaid kümme minutit.
Nuias oli külm. Tundsin, kuidas külm õhk immitses sisse igast pisemastki lõhest mu rõivastes. Mu liigesed valutasid, ent Epp ja Aap rühkisid edasi, nagu oleks mõnusalt soe juulikuine päev.
Bussipeatuse ees suusatas paar teismelist meist mööda.
„Inimesed suusatavad linnas?” Olin võlutud.
„Miks mitte?” ütles Epp. „Niimoodi saab ju kiiresti ühest kohast teise.”
Kujutasin ette, mis tunne võib olla suusatada kodust poodi, osta paar kotti piima, heita need üle õla, panna suusaklambrid kinni ja liuelda koju tagasi. Täielik vabadus. Mäeharjalt läksime muistsete linnusemüüride varemetele. Isegi päikesepaistel nägid need välja kõledad, hallid ja kurjakuulutavad.
„Saksa rüütlid ehitasid selle linnuse, kui nad siia tulid,” ütles Epp süngelt. „Räägitakse, et sakslased müürisid ehituse ajal sisse ühe kohaliku naise. Ja järgnevail sajandeil... saime endale saksa vere.”
Kujutasin ette, et see kohalik naine nägi välja just nagu Epp. Kuulsin teda nuutsumas Nuia linnuse kivimüüris, kus ta nälgis surnuks või lämbus.
„Mis mõttes saite oma saksa vere?”
„Mõisnikul oli esimese öö õigus,” ütles ta. „Kui eesti talumees abiellus, oli saksa isandal õigus tema naisega kõigepealt magada ning tema süütus võtta. Kujuta ette, kui palju poolsakslasi nende ööde tagajärjel sündis.”
Mis oli sellel maal toimunud? Terve ühiskond oli endasse peitnud mitu sajandit väldanud julma kohtlemist. Nad lasid sel välja paista just nagu Epp ja Salme: hea võõrustaja lihtsa viisakuse või muuseumitöötaja kliiniliselt puhta hääletoonina.
„Mind ristiti selles kirikus,” jätkas Epp teise teemaga. Ta viipas luteri kiriku viltuse torni poole. Lihtne ja valge vana hoone seisis keset nukrameelset männisalu linnusevaremete kõrval.
„Ma arvasin, et Nõukogude Liidus ei olnud võimalik ristitud saada.”
„Salaja sai,” ütles ta. „Minu ema ristiti salaja. Aga mind ristiti alles siis, kui ma olin 16.”
„Miks?”
„Sest ma tahtsin. Sel aastal leidsin ma jumala.”
Epul oli jumalaga hoopis teistsugune suhe kui minul. Tema jaoks oli jumal läikiv ja uus ning muutus iga päevaga üha vägevamaks. Minu jaoks oli jumal umbes sama külalislahke kui hirmuäratav krutsifiks mu vanaema toaseinal. Katoliku lasteaias räägiti meile, et jumal näeb kõike, mida me teeme, ning vaatab alati pealt. Meile kinnitati, et ta armastab meid, aga me peame teda siiski kartma, kuna ta võib otsustada meile mõne valusa õppetunni anda, mõistagi kõige armulikumate kavatsustega. Pärast seda ei suutnud ma isegi pissida ilma mõtlemata, et jumal vaatab pealt.
„Leidsid jumala?”
„80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses leidsid paljud siinkandis jumala,” naeris Epp. „See oli siis moes.”
Kogu selle aja seisis Epu teismeline vend Aap eemal ega öelnud midagi. Ta polnud ähvardav. Eriti rõõmus ta ka ei olnud. Ta oli otsekui mõni puu. Kui järele mõelda, siis paljud eestlased olidki sellised. Kõndivad puud.
Epp vaatas veel kord vana kirikut ning pöördus siis taas linnuse poole.
„Lähme kelgutama,” ütles ta.
„Aga meil pole kelku.”
Epul polnud aega mind kuulata. Selle asemel pistis ta jooksu ja hüppas ning libises tagumiku peal linnamäe serva mööda allapoole jäätunud oja suunas. „Uuuuu!” karjus ta. Aap veeres rõõmuga tema järel lumes ega iitsatanudki.
Võtsin oma digikaamera välja ja tegin neist paar pilti, aga siis lülitas aparaat end välja. Mis sellega lahti oli? Olin seda õhtul just laadinud. Isegi objektiivikate ei läinud kinni. Siis sain aru, et ehk ei olnud digikaamerad mõeldud sellise Lõuna-Eesti ilma jaoks.
„Mis lahti?” üürgas Epp mäejalamilt.
„Mu kaamera külmus vist ära!”
„Unusta ära!” kaikus ta hääl. „Tule siia.” Ning nii ma läksingi lendstardist, komistasin ja libisesin mäest alla.

Justin Petrone raamatu “Minu Eesti. Kas lubate elada?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!