AVASTADES HIIUMAAD | Mis sunnib eesti naisi mõtlema, et kui pardal on mees, küll ta siis oskab tormise ilmaga lennukit maandada?
Õhust vaadates nägi Hiiumaa välja nagu mõni briljant või täht. Silmasin sünkjaid metsi ning põllu- ja aasalappe, kitsaid teid, mis ühendasid pisikesi külasid, kus elasid hiidlased. Kõike seda ümbritses vesi: tumesinine valgete laineharjadega meri.
Tahtsin Hiiumaale, sest see tundus olevat kaugel. Olin näinud fotosid saare metsikust ilust, pilte tuulepealsetest randadest ja vastuvaidlemist mittesallivaist tuletornidest. Olin lugenud, et talviti pääseb saarele isegi üle jää. See kõik tundus üksildane ja rahuküllane. Tahtsin sinna saada.
Lennujaamast sõitsime taksoga saare pealinna Kärdlasse. Taksojuht hoidis suuremalt jaolt omaette, keeras rooli ning vaid mühatas aeg-ajalt midagi. Kui ta kuulis, et me räägime inglise keelt, pööras ta pead ja vaatas oma terashallide silmadega meie poole, vaikne muie suul.
„Esimest korda Hiiumaal?” küsis ta inglise keeles.
„Jah,” vastasin.
„Siis peaksite teadma, et maailma ajalugu tunneb kolme suurt merevõimu.”
Panin tähele, et juhi vasak silm vaatas pisut kõõrdi, nii et ma ei saanud aru, kas ta vaatab mind või Eppu.
„Milliseid siis?”
„Arvake ära.”
„Ma ei tea. Inglismaa, Holland ja Hispaania?”
„Vale! Hiiumaa, Saaremaa ja alles siis Inglismaa.”
„Ära räägi!”
„Tõsiselt,” ütles juht ning pööras oma pisut kõõrdi silma minu poole. Siis mühatas ta taas ning keeras pilgu tagasi teele.
„Kas ta teeb nalja?” vajusin istmele ja sosistasin Epule.
„Ma arvan küll, see on vist hiiu huumor,” vastas ta vaikselt. „Aga nende hiidlastega ei või selles kunagi päris kindel olla.”
Kärdlasse sisse sõites möödusime nukumaja moodi elamuist ja päikeseküllastest aedadest. Kärdla on mereäärne küla, mida raamistavad apteek, käsitööpood ja üks suurkauplus. Astusime viimasesse sisse ja ostsime söödavat, ning lähedal asuvas pargis leidsime ühe vana tamme all piknikuks sobiva paiga.
Me pidime valmistuma intervjuuks Anne-Helenega, ent me ei rääkinud temast. Jutt käis pikniku käigus hoopis meie kõige tuttavamast hiidlasest Airist, kellega Epp oli kahe aasta eest Indias rändamas ja elu mõtet otsimas käinud. Olin Airiga kohtunud vaid paaril korral. Esimest korda nägin teda kirjastuses, siis olid tal lillad juuksed. Teisel korral, kui kohtusime meie korteris, olid need oranžid.
„Ma sain Airiga tuttavaks mõne aasta eest. Ta oli ühe sõbraga kaasas,” jutustas Epp Kärdla tamme all lesides. „Ma ütlesin talle, et mina olen Epp, tema ütles, et tema on Airi. Siis vaatas ta ümberringi, pani käed puusa,” tõusis Epp istukile ja näitas ette. „„Noh,” ütles Airi, „mida me siin vahime? Lähme poodi. Ostame midagi süüa ja juua!” Ma olin võlutud. Hiidlased ongi sellised. Nad on vahvad sellid, kes risti ette ei löö. Sa oled neile esimesest hetkest peale nagu vana semu.”
Epu suust kõlas Airi nimi nagu puhas maagia. Kui Airi tuli jutuks, rändas Epp ajas tagasi mõnda iidsesse templisse India džunglis, kus nad olid koos millegi otsinguil käinud. „Siis, kui me Airiga…” Sellised jutud olid võimalustest tulvil. Airi oli omamoodi konstant või meridiaan ning ma hakkasin mõtisklema, milline võis olla meie mõjuvõimsa Airi lapsepõlv Hiiumaal. „Hiidlased söövad palju kala, eks,” ütlesin ma tammeoksi vahtides.
„Mhmh,” noogutas Epp uneldes. „Ja tead, Airil on õde ka, Triin. Nad on nagu kaksikud. Üks aasta vahet.” Airi ja Triin. Hiidlased. Kujutasin ette, kuidas nad siin saarel üles kasvasid nagu kaks Pipi Pikksukka, toeks ainult pidevalt sõidus olev laevakaptenist isa Eefraim oma vägeva habeme ja merekaru-kõrvarõngaga.
„Ta isa pole üldse selline,” pööritas Epp silmi. „Tema nimi on Rein ja ta on insener.”
„Aa,” olin ma natuke pettunud.
„Aga Hiiumaa rahvas on teistmoodi,” ütles Epp. „Airi kirjutab muinasjutte. Ühe eest sai isegi auhinna. Teine meie suur saar Saaremaa on… noh, tööka rahva saar. Saarlased on väga põhimõttelised ja konkreetsed. Aga hiidlased usuvad haldjatesse. Airi räägib, et Hiiumaa kubiseb haldjaist.”
See kõlas väga eksootiliselt, ent minagi teadsin, mida tähendab olla saarelt pärit. Lõppude lõpuks olin pärit Long Islandilt ning sündinud sellessamas haiglas kus mu isa ja vanaisa ning kus suri mu Itaalia immigrandist vanavanaisa, salaviinamüüja Salvatore. See eriline haigla asub üsna mere lähedal, nii et mu kopsudes on soola sestpeale, kui suutsin iseseisvalt hingata. Olin lapsest peale ürgvähkide, meritähtede, rannakarpide ja adru keskel ning mõõna hais oli mulle sama tuttav kui omaenda aluspesu lõhn.
Mulle tuli meelde, kuidas ema mind lapsena kalapoodi viis. Müüja pani elusa homaari põrandale ning nad kõkutasid kahekesi naerda, kui mina hirmust röökisin ja homaar paranoilise poisi poole sööstis, tulnukajalad põrandakividel krabisemas. Hiljem keetsime homaari muidugi elusalt ja sõime sulavõiga ära, nii et kättemaks oli magus. Ühesõnaga, ma tundsin merd hästi ja olin tema elukatega intiimselt tuttav.
Teadsin ka seda, mida saarel üles kasvamine inimesega teeb. Alati ümbritseb sind vesi. Minema pääseda pole lihtne. Poisina mõtlesin, et kui NSV Liit otsustaks New Yorgile tuumapommi visata, oleksime meie saarel lõksus, minna poleks kuhugi ja teha poleks midagi peale meres keemise. Teismeeas istusime ranna parkimisplatsidel ja kavandasime pääseteid, näiteks üle väina Connecticutti või isegi Californiasse. Paljudel meist õnnestuski saarelt pageda. Mõned neist, kes jäid maha, läksid hulluks. Ehk just sealt oli pärit minu sisemuses pulbitsev veepinge, seesama vesi, mis ühendas mind Airi, Triinu ja nende merekarust isa Eefraimiga. Airile ja Triinule mõeldes elasin neile kaasa. Kujutlesin, et minagi võiksin olla isa, tüdrukute isa.
„Mida sa täna arvad… kumb tuleb?” küsis Epp pargis.
„Noh,” hõõrusin ma nägu. „Ma arvan ikka veel, et tuleb tüdruk. Mida sinu emaintuitsioon ütleb?”
„Poiss.”
„Eks me näe.”
„Oot, mis kell on?” küsis Epp, kui me puude all lesisime.
Vaatasin telefonilt. „12.25.”
„Me peame minema hakkama!” tõusis Epp äkitselt jalule ning rapsis oma lühikesed püksid puhtaks. „Aeg on temaga kokku saada.”
Anne-Helene oli Norra päritolu disainer, kel oli Kärdlas töökoda. Epp oli Hiiumaal, et temast ajakirjale Anne lugu kirjutada. Mina tegin pilti. Mulle meeldis olla fotograaf, sest niimoodi sain ma inimesi vaadata, sest kui inimene just ei maga, ei ole võimalik neid päriselt vaadata. Kuna Anne oli naisteajakiri, pidin ma enamasti pildistama naisi. Kui ma oleksin Anne-Helenet vaadanud mõnes kohvikus samamoodi, nagu ma vaatasin teda tol päeval läbi objektiivi, oleks ta arvatavasti tõusnud ja minema jalutanud. Ta oleks arvanud, et ma olen peast soe. Selle asemel nägin norralannat kiigel seismas, Tareste lahe valged laineharjad taamal siramas ja tuul tema punaseid lokke siia-sinna pillutamas — ning ta naeratas mulle, otsekui ma oleksin talle päriselt meeldinud. Ja mina muudkui vaatasin. Võiks ju arvata, et minusugune kutt nautis seda pildiseanssi ülemäära palju ja et pole midagi erutavamat kui näha, kuidas tuul naist räsib. Mulle aga meeldis Anne-Helenet vaadata sellepärast, et ta oli inimene ning minu arvates on inimesed huvitavad. „Inimesed tahavad ikka teisi inimesi vaadata,” ütles Epp kord. Pildista mõnd India templit ja see on staatiline. Aseta selle ette Epp ja Airi, värvikad kui paabulinnud, reisiväsimusest rõngad silme all, käed hennatätoveeringuid täis, ning äkitselt ärkab kaader ellu, inimesed armuvad sellesse. Mina armusin.
Heitsin vargsi läbi kaamera ka Epule seal rannal paar pikka pilku, ent teda vaadata ehk pildistada oli sootuks midagi muud. Epu paksud tumeblondid juuksed olid hobusesabasse köidetud, tema viljakat figuuri kattis punane topp ning tema alati pealtnäha saladustest pakatavad sinised silmad vaatasid mulle otsa. Epp oli vahetu ja ligipääsetav.
Anne-Helene juures ei tundnud ma aga midagi. Meie vahel oli müür, värav oli lukus ning mina sealt läbi ei pääsenud. Vaatasin ta ilusat nägu, tema tuules lendlevaid punaseid lokke, ent ei suutnud teda lahti mõtestada. Võib-olla seepärast, et ta oli norralanna, järjekordne põhjamaine inimene, kelle tundmaõppimiseks kulub sajandeid. Meenus ühe Norra koomiku plakat, mida ma kahe aasta eest Oslos nägin. See kujutas niinimetatud meelelahutajat, kellel olid kurvad ja kottis Skandinaavia alkohooliku silmad. Ma ei saanud asjast sotti. Ta oli koomik ning isegi ei naeratanud. Sellised põhjamaisuse avaldused on sõnulseletamatud, otsustasin ma. Neid oli võimalik vaid teadmiseks võtta või eirata.
Isegi läbi objektiivi ning vaba voliga Anne-Helenet iga nuka alt piielda ei õnnestunud mul temani läbi murda. Sellegipoolest üritasin ma teda mõista: isegi kui norralased olid läbitungimatud depressiivsed inimesed, kes pärandasid maailmale õõvastava „Karje”, olid nad siiski lääne inimesed nagu minagi ning me olime ses mõttes üks ja seesama.
Ma ei sallinud terminit „lääne inimene”. Mulle oli vastukarva terve Lääne idee kui selline. Mulle ei meeldinud põrmugi mõte kujutletavast eesriidest Eesti ja minu vahel, mis eraldab mind Epust, mu veel sündimata lastest ning hoiab meid lahus vaid sellepärast, et minul oli Reagan ja temal Gorbatšov või et meil olid Volvod ja neil olid Žigulid.
Lisaks sellele arvasin juba mõnda aega, et Eesti kuulus tegelikult läände ning oli sala-lääs, mis kogemata kukkus üle pea stalinismi ning mille eraldas läänest mingi ajalooline meeltesegadus, omamoodi diplomaatiline „oih!”-aps mõnel sõjajärgsel konverentsil. Eesti polnud mõeldud saama Nõukogude Liidu osaks. Oo ei. Tegelikult oli nii, nagu Lennart Meri ütles oma kõnes, mida ma The Baltic Timesi Tallinna kontoris ühest vanast artiklist lugesin. „Eesti ei ole endine Nõukogude liiduvabariik,” ütles endine president. „Eesti on endine Rootsi impeeriumi osa.” Mulle meeldis see lähenemine väga. See kõlas nii, otsekui Eesti oleks kaetud kulla, smaragdide ja briljantidega ning Eesti väljakuil annaksid tooni kuninglikud kivist lõvid, purskkaevud ja keelpillikvartetid. See kõlas minu jaoks üsna loogiliselt. Vaata vaid neid tuulikuid ja luteri kirikuid, neid piparkoogimaju ja arteesiakaeve. Vaata vaid Hiiumaad. See polnud mingi tagurlik, roojane ja kääriv postsovetlik peldik. See oli Eesti.
See kentsakas saar oli üks Eesti läänepoolsemaid paiku. Kui Eestis miski oli endine Rootsi impeeriumi osa, siis kindlasti Hiiumaa. Kui Eestis oli mõni paik, kus Anne-Helene ja mina saime ringi kõndida lääne inimestena, oli see Kärdla. See linn tundus nõukogude aastaist üsna rikkumata. Tõsi, siin-seal oli vanu roostetanud vahiputkasid, ent need olid lapselikud nagu varesepesad unustatud laevavrakkidel. Isegi nõukogudeaegseid paneelmaju, mis tavaliselt torkasid valusalt silma oma mustvalge inetusega, ümbritsesid puud ning siin-seal voolas nende vahelt läbi mõni sügav mustjas oja, mille kaldaid ehtisid kollased lilled. Olin selle üle väga rõõmus, sest Tallinnas oleksin ma kindlasti tahtnud buldooseriga maha võtta viimase kui võika sotsialismiaegse hoone ning anda krundi tasuta üle Soome kinnisvaraarendajaile. Ma pole küll lammutaja tüüp, aga tahtsin, et Eesti näeks välja nii, nagu ta pidi välja nägema.
Lõunatasime neljakesi: Epp, mina, Anne-Helene ja Maret, kes oli Anne-Helene disainipoe hiidlasest juhataja. Tundsin õhus pisut pinget. Anne-Helene tahtis rääkida oma tööst. Epp soovis pigem kõnelda lennuõnnetusest. „See on vist minu vaatenurk,” tunnistas ta mulle enne kohtumist. „Eesti naised tahavad kindlasti lugeda disainerist, kes pääses lennuõnnetusest eluga.”
Ent Anne-Helene ei soovinud eriti õnnetust taas läbi elada. „Ma sain millegagi vastu pead. Verd jooksis,” rääkis Anne_Helene. „Kui järele mõelda, siis mul vedas,” vaatas ta aknast välja mere poole. „Ja ma pole pärastpoole enam seda teed lennanud. Ma sõidan nüüd alati praamiga.”
„Aga mis juhtus enne õnnetust?” uuris Epp. „Kui te olite veel õhus?”
„See oli kummaline,” ajas Anne-Helene kulmu kipra.
„Mul oli ükskord üks halb lennureis,” segas Maret äkitselt vahele, sõrmed inspiratsioonist võbelemas. Hiidlane Maret oli kogu aja vaikselt istunud ega olnud jaganud meiega midagi peale isevärki naeratuse. Nüüd ajas ta end sirgu ning tema hallid linnusilmade moodi silmad läksid prillide taga niiskeks. „Lennuk hüppas hästi palju. Me olime kõik hirmul. Kogu selle aja vaatasime ainsat meesterahvast pardal ja panime imeks, miks ta ometi ei aita. „Sa oled mees,” hüüdsime talle, „miks sa appi ei tule?” Ja ta ei teinud midagi, usu või ära usu.” Ta pani käed rinnale risti. „See mees ei teinud mitte kui midagi, ainult istus!”
Anne-Helene vaatas üle laua mulle otsa. Ta saavutas silmside. Vaatasin teda vastu. Esimest korda terve päeva jooksul tundus mulle, et oleme ühel lainel. Tema silmis oli helk, mis tekitas meie vahele vaikse teineteisemõistmise. Me ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles: feminism ei ole teed Eestisse veel leidnud.
See ei tähenda, et eesti naised elasid endiselt 19. sajandi juhtmõtte „Kinder, Küche, Kirche” järgi. Mõned hästiistuvate kostüümide, kenade soengute ja korrektse meigiga naised olid teinud silmapaistvat karjääri poliitikas või äris, ent Mareti kommentaar pani mind mõtlema: mis siis, kui tolles lennukis poleks olnud ainsatki meest? Kes siis oleks pidanud neid päästma tõttama? Ning mis sundis eesti naisi mõtlema, et kui pardal on mees, küll ta siis teab, kuidas tormise ilmaga lennukit maandada?
Sina oled mees, päästa meid.
Ma ei suutnud lakata sellele mõtlemast. Kujutlesin Anne-Helenet sel hetkel endamisi muhelemas ja sõnamas, et „norra naine ei ütleks kunagi midagi sellist”. Tal oleks ehk õigus.
See tegi mind ka ärevaks. Kui sel maal mõni lennuk õhukeerisesse satub, kohustab mu sugu mind ilmselt rooli istuma ja naisterahvaid päästma.
„Kas sa kuulsid, mida ta ütles? „Sa oled mees, päästa meid!” Et kui ma olen mees, küll ma oskan lennukit juhtida? Kas ta Amelia Earhartist pole midagi kuulnud?”
„Ära võta seda hinge, Justin. Vänta ja säästa jõudu! Me peame saare teise otsa jõudma, enne kui hilja.”
„Ega sa väsinud ole?”
„Ei,” säras Epp oma jalgrattalt „Ajakirjas räägiti, et neljandat kuud rasedatel naistel on palju energiat. Ja mina olen neljandat kuud rase!”
Olime Epuga üürinud Kärdlast kaks jalgratast ning teel saare lõunarannikule Käinasse. Ma ei teadnud, kaua see aega võtab, ent tundus, et oleme juba väga kaua teel olnud.
„Ma arvasin, et naised enam mehi ei vaja,” karjusin Epule, kuna ta oli minust kaugele ette jõudnud. „Öeldakse ju, et naine ilma meheta on nagu kala ilma jalgrattata.”
„Eesti naisi see värk eriti ei huvita,” lõugas Epp vastu toonil, nagu tema ise sellesse kategooriasse ei kuulukski. „Soomlased ütlevad, et eestlastele oleks rohkem feminismi vaja, aga eestlased ütlevad jälle, et Soome feministid on koledad, pealegi on eesti naised alati tööd teinud ja arvavad, et neile pole feminismi vaja.”
Tundus, et Eesti ei pea vajalikuks kõiki läänes levinud moode sisse vedada. Nad võtavad üle meie head asjad ja eiravad meie psühhodraamasid. Jah „Vapratele ja ilusatele”, ei poliitkorrektsusele. Jah internetikaubandusele, ei feminismile. Nad on nõus Euroopa Liidu ja NATOga, ent ära arvagi, et nad lakkavad ütlemast „neeger” või uskumast, et kõik tehnilised probleemid saab lahendada lähima meesterahva poole pöördumisega.
See viimane uskumus torkis mind eriti. Kõik Eestisse sattunud välismaa mehed said varem või hiljem aru, et oli asju, mille tegemist või tegemata jätmist neilt oodati. Mehed ei tohtinud pakkuda, et teevad süüa või pesevad nõud ära. Kui aga teemaks olid torutööd, elektroonika või mööbli kokkupanek, oli meeste asi oma jumalast antud riistapuuga see korda ajada. Epp oli isegi vastutulelik. Ta ei sundinud mind torustikku parandama, vaid kutsus torumehe. Sellest hoolimata tuli vahel ette, et mõnest asjast rääkides ütles ta lihtsalt: „Mu isa oskaks seda teha.” Sellest piisas, et mind põlvili suruda ning sundida katkist tooli parandama või telekakaablit ühendama. Me mõlemad teadsime, et see on enamjaolt täiesti kasutu. Kui mul õnnestus midagi ära parandada, plaksutas Epp mulle käsi: „Sa oled minu kangelane!” Kui ma parandasin ära midagi nii salakavalat nagu ummistunud kempsupott, võisin isegi musi saada.
„Airi vanemad peaksid kusagil siinkandis elama!” hõikas Epp ratta seljast ning ta hääl kajas metsast tagasi. „Need puud on tuttava moega.”
Viimati olime Airiga kohtunud meie korteris Tallinnas. Ta tuli külla pärast seda, kui me Epuga juunikuus abiellusime. Airi ja Epp vaatasid üheskoos vanu India pilte ja meenutasid oma maagilisi rännakuid — seda hetkedel, kui Airi ei olnud ametis oma elukaaslase Tõnu kiireloomulistele sõnumitele vastamisega.
„Miks ta sulle kogu aeg sõnumeid saadab?” küsisin.
„Ta ütleb, et tal on kõht tühi,” seletas Airi. „Ta tahab, et ma koju tuleksin.”
„Aga kui tal on kõht tühi, miks ta siis endale midagi süüa ei tee?”
Airi vahtis mulle otsa. „Tõnu? Teeb süüa?”
„Mida? Ta ei oska või?”
„Kulla Justin,” vangutas Airi pead, „Tõnu on eesti mees.”
Vaene Tõnu. Kui Airi poleks sel õhtul koju läinud, oleks ta võib-olla pidanud köögis kapi ees nälga surema.
„Ükskord kirjutasime Airiga kahasse artikli sellest, kuidas me Hiiumaal haldjaid otsimas käisime,” lõugas Epp eespool vändates. „Saime kokku inimestega, kes rääkisid, et haldjad olid ühe laeva keset metsa maha visanud. Ja meile näidati isegi laevavrakki või midagi sellesarnast!”
„Vau!”
„Ning mina vaatasin neile otsa ja arutlesin, kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt. Ma ei saanud aru.”
„Nii et kusagil metsas on laevavrakk?” Piilusin sõites puude vahele.
„Kui me mandrile tagasi jõudsime, helistas Airi ema ja ütles, et ma jätsin oma roosad sussid nende juurde maha. Mina olin nõutu: mis sussid? Mul pole roosasid susse! Tema ütles, et keegi oli need igatahes maha jätnud. Ses mõttes, et kas ta tegi nalja või leidis tegelikult ka mingid roosad sussid?”
„No ja kelle omad need olid siis?”
„Ma ei tea! Neil kas on siin kentsakas huumorimeel või siis juhtuvadki nendega imelikud asjad. Peatoimetaja luges seda haldja-artiklit, kuulis sussidest ja ütles: „Epp, sa hakkad vist hulluks minema.””
Siin-seal silmasin puude vahel maju. Niimoodi üksteisest eemal eestlased elasidki. Eestlastel polnud üleaedseid, sest aedugi polnud. Oli vaid vahemaa. Hea vedamise korral ei pidanud nad naabriga kunagi kohtumagi.
New York, kust ma äsja lahkusin, oli olnud võrreldamatult teistmoodi: suveõhtud täis kõrtsirallisid ja metroosõite tühjuse elektronsilmade lõksus, ümberringi igiliikurina kulgeva inimkonna kõrvulukustav mürin. New York. Ülilinn, metropol, kus massi hulka aheldatuna oled võimetu vabalt liikuma ja selgesti mõtlema, oled pidevas ärritusseisundis ning eksinud suurlinna kaosesse, kus sind kuuldakse alles siis, kui sa hakkad rõvedusi karjuma.
Ent ma ei olnud enam seal. Ma olin Hiiumaal jalgratta seljas ning mu närvid olid tundlikud. Mõni päev pärast New Yorki olid nad ikka veel hellad, nõudes rohkem müra ning ihaldades rohkem valgust. Kõik tundus siin kuidagi liiga vaikne ja kirgas, ainsateks ebakõladeks olid sääsed ning tumendatud klaasidega läikivmustad Mercedesed ja BMWd, mis meist uskumatu kiirusega mööda tuhisesid, igaühe roolis päikeseprillidega juht: vaikne, endassetõmbunud ja hulljulge eesti mees.
„Sa raisk, need tüübid on püstihullud!” hüüatasin, kui järjekordne kiir-BMW mööda vihises. „New Yorgis nii ei sõideta. Isegi New Jerseys mitte!”
„Oh, vaata, sipelgapesa!” Epp keeras teelt ära metsa alla. „Lähme vaatama.”
See polnud mingi lihtne sipelgapesa. See oli põlvekõrgune, liivane ja ümmargune kuhil, mille tipus oli mustjas avaus ning mis nägi välja nagu raseda naise naba. See oli sipelgate korterelamu. „Seal on neid veel,” viipas Epp sügavamale metsa poole.
Nägin seda vägevatest kuhjadest koosnevat Hiiumaa sipelgate Lasnamäed. See oli mulle midagi uut ja teistsugust. Vaatasin, kuidas sipelgate rodu marssis ebamaisena näiva hunniku pikast mustavast sissekäigust sisse.
„Me oleme New Yorgist ikka väga kaugel,” pomisesin endamisi.
Isegi Tallinn tundus siin metsa vahel kauge paigana. Ja kelle asi oli see Tallinn? Kellel oli tarvis neid südametunnistuseta ärimehi, edevaid poliitikuid ja surmapõlgavaid joodikuid? Keda huvitasid linna inetud vanad majad ja säravad uued kaubanduskeskused? Kellele on seda Tallinna vaja? Tol hetkel oli Hiiumaa mulle terve Eesti.
Pean ausalt tunnistama, et nad tekitasid minus kõhedust. Nad olid suured, paksud, pruunid, karvased, koledad ja haisvad ning neid jätkus tervele rannale. Mõned neist lamasid, teised seisid, kolmandad tuiasid mööda teed, värske rohi lõugade vahelt rippumas. Sel päeval oli Käina rannas kindlasti rohkem veiseid kui inimesi ning nad vaatasid meid kui idioote. Milline inimene sõidaks jalgrattaga saare teise otsa, kuni jalad on pehmed nagu makaronid, ning siis võtaks pärast külalistemajja registreerumist ette veel ühe õhtuse rattasõidu?
Päike hakkas merepiirile laskuma, kui ma käed lahe mustavasse vette kastsin ja nägu hõõrusin. Ühtäkki tabas mind suur kurbus ja tohutu tühjustunne. See tunne oli mind jälitanud terve elu ning Käina lahe ääres sai ta mind taas kätte. Olin terve päeva vändanud kõige sini-sinisema taeva all, mis oli nii lähedal, et seda sai peaaegu katsuda. Nüüd aga oli päike loojumas ning saarele laskus samasugune vaikne melanhoolia, millest pakatab kõigi põhjamaade õhk, ning mu suus oli taas selline mõru maik, mida tunned, kui oled puruks hammustanud toore marja. Ent ma olin siia siiski naasnud. Ma olin tagasi kurval põhjamaal. Sellest võis järeldada vaid üht: too maitse meeldis mulle.
Jõudsime külalistemajja, kui väljas hämardus. Külalistemaja perenaine ei tulnud uksele, aga tema naabrinaine tuli küll, lootuses röövida konkurendilt mõned kliendid. Naaber oli heledate juustega, mis hakkasid vanadusest valgeks minema, tal olid vanad ja sinised silmad ning mõhnalised räpased sõrmed, millelt tilkus surnud usse ja marjaseemneid. Ta hõljus aeda oma põlvini kummikutes ja üritas meid ära võluda.
„Palju te talle maksate?” päris ta kavala naeratusega ning ma märkasin, et rääkides mängis ta pisikese noaga.
„Kui palju te ise küsite?” tundis Epp huvi.
„Äh, ei midagi,” raputas ta pead ja naeris. „Võite niisama olla. Mul on seltsi vaja!”
Siis aga veeres kolina ja paukumise saatel sissesõiduteele üks vana auto ning naabrinaine astus tagasi oma aia varjude sekka, ämber käe otsas kõlkumas.
„Nägemist,” lehvitas Epp talle.
Naabrinaine noogutas ja pilgutas silma ning kadus siis oma maja taha. Külalistemaja omanik ronis autost välja. Ta oli ümaravõitu ja kandis sinist kleiti. Tema mustaks värvitud lokkis lõvilakk lehvis õhtuvalguses.
„Üks hetk,” ütles omanik ja sukeldus majja kaenlatäit poekraami ära viima. Hetke pärast ilmus ta võtmekomplektiga taas nähtavale. „Ma juhatan teid nüüd teie tuppa.”
See asus omaette küünis, mille uks avanes õue poole. Tuba oli täis vana mööblit ja kärbseid, ent mind see ei seganud. Istusin ühe voodi servale, võtsin sandaalid jalast ja tõmbasin sõrmedega üle hõõruda saanud kohtade.
„Siia oli 30 kilomeetrit,” ohkasin. „Ja me peame homme tagasi väntama.”
Epp ei vastanud. Ta oli õhu nuusutamisega liialt ametis. „Kas sa tunned? Siin haiseb hallituse järele.”
„Tõesti või?” Nuhutasin õhku. Minu arvates lõhnas tuba sama halvasti kui kõik muu.
„Sa ei tunne midagi?”
„Ma olen selleks liiga väsinud.”
„Võib-olla tuleb see rasedusest. Ma lugesin, et raseduse ajal on naised lõhnade suhtes tundlikumad.”
„Lähme äkki naabri poole?” pakkusin ma. „Ta ütles, et seal on tasuta.”
„Muidugi pole seal midagi tasuta, Justin. See oli hiiu huumor.”
„Hiiu huumor?”
„Öeldakse, et kui sa usud hiidlase jutust veerandit, oled poolega petta saanud.”
Arvutasin peast. Naabri külalistemaja polnud kindlasti tasuta.
„Ma lähen ja räägin omanikuga,” ütles Epp.
Mõne hetke pärast juhatati meid öömaja omaniku koju.
„Mul on teile koridori lõpus teine tuba pakkuda,” rääkis ta andekspaluval toonil. „See on mu poja endine tuba.”
Külalistemaja sisemus valmistas mulle pettumuse. Olin arvanud, et Hiiumaad eraldab mandrist muudki peale vee. Olin oodanud midagi mereteemalist, näiteks laevu kujutavaid maale seintel, kalavõrkudest baldahhiine, kausikest merekarbihautisega kauba peale. Kujutasin ette, et siin võiks olla nagu mõne Uus-Inglismaa rannaküla külalistemajas, kus ma lapsepõlves viibisin. Olin toona poole ööni ärkvel, istusin kuu valgel ja kuulasin, kuidas seal tööl olnud kaunilt tedretähnilised iiri tüdrukud istusid kambakesi aias, mängisid kitarri ja laulsid meremeeste töölaule.
Käina külalistemaja oli täiesti teistsugune. See oli hämar ja kopitanud. Seal oli kurb sinine tapeet ning nõukogudeaegsed läikivad raamaturiiulid, mida võis leida paljudest Eesti kodudest. Seintelgi rippusid samasugused mustvalged fotod tüdinud nägude ja identsete vuntsidega eesti meestest: ei mingeid naeratusi, ei mingit kehakeelt, isegi mitte mingit hiiu huumorit. Selliseid pilte võis siin maal leida igast majast. Vabalt võis mõne majapidamise pildid omavahel ära vahetada ning kindla peale poleks omainimesed mitu nädalat mingit vahet teinud.
„Need on mu pojad,” osutas omanik meestele.
„Kas nad elavad siinkandis?” küsisin ma.
„Enam mitte,” ütles ta nukralt. „See on teie tuba.”
Meie uut tuba risustas küll tolmune mööbel ja ämbrid täis vanu ajakirju, ent mul oli ükskama. Tahtsin ainult pikali visata. Istusin voodiservale ja võtsin jälle sandaalid jalast.
„Kena siin just pole,” kehitas Epp õlgu, kui omanik oli lahkunud. „Aga vähemalt ei haise.”
Külalistemajas peatus ka üks sakslaste paar. Mehel olid vuntsid ja kallis kell. Naisel oli tukk ning ta näis olevat väga korraarmastaja. Hommikuks sõid nad kaeraküpsiseid ja lehitsesid reisijuhte.
„Ulrika, mida me täna teeme? Lähme äkki kõigepealt Rudolf Tobiase muuseumi?” küsis mees.
„Kes on Rudolf Tobias?”
„Siin on kirjas, et oli mingi helilooja.”
Sakslased. Miks nad pidid just Hiiumaale tulema? Kas end kunagise aupaiste lõõsas soojendama?
Võimalik. Pärastpoole, kui olime teisel pool Käina lahte Kassari saare kabeli kalmistul, kummardusin ja tõmbasin sõrmega üle vanadesse hauakividesse ja ristidesse uuristatud vagude. Mõni neist ütles vaid eesti keeli „Puhka rahus”, ent vanemad olid kaetud saksa turistide keelega. Kas need hiidlased olid siis saksa soost? Ei. Lihtsalt 19. sajandil pandi elu kirja sakslastest mõisnike keeles. Eestlased sündisid, abiellusid ja surid saksa keeles. Paljudel oli ning on siiani saksa nimi. Üldisest saksastamisest hoolimata aga eestlastest sakslasi ei saanud. Hiidlased jäid jonnakalt iseendaks.
Kassari kabel oli valge ja kössis nagu vana naine. Tegime surnuaial puhkepeatuse ning ma laskusin põlvili, et vanadelt kääpakividelt nimesid lugeda. Georg. Elsa. Karl. Minna. Kõigist neist inimestest olid järel vaid luud. Lahkunud olid kõik, kes oleks mäletanud kedagi, kes neid mäletas. Ent üks nimi torkas mulle silma. See nägi pisut teistsugune välja. Kuidagi elav. See ei tundunud ei saksa- ega eestipärane, vaid midagi suuremat. See võinuks olla mõne Itaalia filmitähe või Brasiilia laulja nimi.
Marta.
Marta Petrone. Nägin seda juba vaimusilmas tulukestega kirjutatult. See oli otsekui tuline sähvakas. Selles nimes oli energiat ja adrenaliini. Kas niimoodi tuntaksegi ära oma lapse õige nimi? Ma ei osanud öelda, ent tunne oli õige.
„Mul oli vanatädi Marta,” kükitas Epp minu kõrvale maha.
„Kas sa mäletad teda? Milline ta oli?”
„Ta suri väga ammu,” kortsutas Epp kulmu. „Aga mul on meeles, et tal oli kapi otsas väga vahva nukk.”
„Mida sa arvad?”
„Et meile? Kõlab küll rahvusvaheliselt,” ütles Epp. „Ning see on suguvõsa vana nimi.”
„Meie Marta ei teagi,” küünitasin käe välja ja puudutasin kivi veel kord, „et ta saab nime ühe surnud Hiiumaa neidise järgi”.
„Jah,” nõustus Epp. „Juhul, kui ta on tüdruk!”
Tagasiteel Kassari kabeli juurest peatusime korraks ühes vanamoelises villavabrikus. Panime jalgrattad parkimisplatsile kivimüüri najale seisma. Autosid parklas polnud, ümberringi ei paistnud kedagi. Polnud vähimatki elumärki peale mõne kaugemalt paistva üksiku elamu, oma tumedate palkseinte ja paksude rookatustega nägid need välja iidsed ja õdusad nagu „Sõrmuste isanda” võtteplats.
„Kui me Tallinna tagasi jõuame…” hakkas Epp ütlema, kui tehase ukse poole sammusime.
„Kuss!”
„Mis on?”
„Kas sa kuuled?” sosistasin.
„Ei.”
„Kuula.” Seal me seisime, mõlemad vait ja kõrvad kikkis. Me ei kuulnud mitte midagi. Ei vähimatki häält. Ei ühtegi autot. Ainsatki raadiot. Mitte mingit ehitusmüra. Siis määgis kusagil kaugel üks lammas.
„Siin on nii vaikne,” ütlesin ma kivimüüri taga laiuvat linapõldu vaadates.
„Tere!” üllatas meid üks hääl tehasetrepilt. Pöördusin sinnapoole ning nägin meest, kel olid pruunid külgedelt hallinevad juuksed tutiga kuklas ja ees naeratav keskealine vats. Tal olid seljas sinised tunked, otsekui tulnuks ta just lehma lüpsmast.
„Tere,” vastas Epp talle. „Kas teie pood on lahti?”
„On küll, astuge sisse.”
Pood oli puhas ning seda ehtisid villased mütsid, kampsunid ja kapukad. Epp leidis koju kaasaviimiseks ühe kohaliku käsitsi valmistatud salli. Maksime ning ajasime omanikuga juttu. „Kas olete siitkandist?” küsisin mina.
„Siin sündinud ja üles kasvanud,” ütles ta. „Ning ma olen seda poodi pidanud sestpeale, kui Vene aeg otsa sai.” Kui ta pilgu minu poole heitis, märkasin, et tema vasak silm vaatas pisut kõõrdi. Taas vaatas üks hiidlane minu poole, aga mitte mulle otsa.
„Jah?! Te olete seda poodi pidanud 1917. aastast?” pilgutasin omanikule silma.
„Noh, olgu, nõukogude aja lõpust peale,” vastas ta eriskummalise naeratuse saatel, otsekui teeks talle miski nalja.
„Kas see on tõsi, mida hiiu huumorist räägitakse?” küsisin talt. „Kas see on päriselt olemas?”
„Muidugi on olemas,” vastas omanik samasuguse pentsiku naeratusega. „Mandrimees tuleb siia ja küsib, kuhu see tee viib. Mina vastan alati, et tee ei vii sind kuhugi, ise pead minema. Vat see on hiiu huumor!”
Epp naeris selle peale, mina mitte. Omanik suunas pilgu tagasi sallile, voltis selle kokku ja pistis paberkotti.
„Mina tean ka üht nalja,” pakkus Epp välja. „Miks ei tohi hiidlane mandrimehele kolmapäeval anekdooti rääkida?”
„Sest see hakkaks pühapäeval kirikus naerma!” vastas tehase omanik otsekohe. Mõlemad kõkutasid.
„Kas see pidi naljakas olema?” sosistasin Epule poest väljudes.
„Ära muretse, Justin,” puudutas ta mu kätt. „Küll sa hiljem aru saad.”
Justin Petrone raamatu “Minu Eesti 2. Mida sa tahad?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!
