AVASTADES AHVENAMAAD | Tutvume kohalikega ja valmistume reisimiseks pensionieas. Teele jäävad nii linnud kui põhjamaade kuulsaim kaubalaev

Vaata ka galeriid!
Keiu ja Kairi Ahvenamaal
Keiu ja Kairi AhvenamaalFoto: erakogu

Ahvenamaa on üks väheseid paiku, kuhu praegu Eestist lihtsalt reisida saab. Uurisime kohapeal, mis on selle Soome koosseisu kuuluva, kuid rangelt rootsikeelse autonoomse saareriigi võlud. Täna avaldame reisipäeviku kolmanda ja ühtlasi viimase osa, esimest osa saad lugeda SIIT ja teist SIIT.

Kairi ja Keiu Ahvenamaa reisipäevik, 3. osa

Kolmas ja neljas päev, kirjutas Keiu

Hommikusöök oli aeg, mil viimaks ka mõnd külalistemaja töötajat nägime. Kas neil toimibki see asi siin inimeste vahenduseta ja sõnumi teel juhendamisega, kust leida võti, mis avab ukse? (See juhtus, otseses mõttes.) Või on asi ikkagi selles, et hooaeg on lõppenud? Igatahes pole keeruline kujutleda end tegutsemas mõnes optimistlikus versioonis maailmalõpufilmist.

Mõniteist kilomeetrit rattaga Mariehamnini kulgesid mõnusa päikese käes, lauge tee laskis tunda puhkust, mitte sporti. Viimane peatuspaik: Cikada hotell. Valiku tegime hinna ja asukoha põhjal: siinsetest üks odavamaid, samas sadamale piisavalt lähedal, et homne lõpuspurt pikale ei veniks. Naljakas koht. Hoone meenutab 80ndaid ja etteruttavalt, järgmisel hommikusöögiks saadud veidi rohekaks tõmmanud munapuder paneb mõtlema, et ehk on seegi umbes tollest ajastust. Küll aga sisaldab see võimalust hommikusaunaks, jõusaaliks (jäid kasutamata) ja basseinis ulpimiseks (kasutasime, hea puhkus).

Seotud lood:

Meie sõber Simon, Ahvenamaal sündinud ja kasvanud disainer, on praeguseks võtnud südameasjaks meile siinsete paremate palade tutvustamise. Ka otseses mõttes. Nautical, kuhu hilisele lõunale suundume, on kuuldavasti üks Mariehamni parematest söögikohtadest. Koha absoluutne klassika on, arvasite ära?, lihapallid.

Nautical, Mariehamn Foto: Keiu Virro

Baari riiulis paistavad minu suureks rõõmuks (sest naljakad asjad on naljakad) alkoholivabad joogid Rumish ja Ginish. Kodumaal teeb Lahhentagge küll juba alkoholivaba džinni, aga kes võtaks ette alkoholivaba rummi valmistamise? Väljakutse!

Ahvenamaal on elanikke kokku nii umbes 30 000 kandis, äkki PÄRIS kõik omavahel ei tunne, aga palju puudu ka ei jää, igal juhul istus meie lauas peagi juba restorani juhataja ja rääkis siinsest eluolust. Koroona on toonud neile suure miinuse. Õhtud, mis olid varem täis üritusi, on tühjad. Ka sügishooajaks pole praktiliselt broneeringuid. Paarisaja tuhande eurose kahjumi leevenduseks on riik andnud veidi üle kümne tuhande euro. Ja nii edasi. Eks need lood on praegu tuttavad kõigile, kes restoraniäris töötavad.

Pärast lõunat sõidame Eckerösse (jah, tuntud laevakompanii on seal loodud), kus on liivarand, mida kohalikud kõrgelt hindavad. Tõsi, eestlaste jaoks on see suuresti rand nagu rand ikka, aga rand nagu rand ikka ongi teadupärast üks igati meeldiv asi. Käime ujumas, taamal sõidab lohesurfar, eespool neiu mingisuguse lohega, milletaolist varem näinudki pole.

Tagasiteel peatume linnuvaatlustorni juures. Linnud on Kairi suur erihuvi. Olen siiani tuvastanud, et ta eelistab veelinde, aga ei diskrimineeri ka teisi. Kui ehk välja arvata paabulinnud. (“Põhimõtteliselt kana, ainult suurema sabaga,” kommenteerib ta suuremate emotsioonideta.) Looduse pakutavate võimaluste üle Ahvenamaal kohe kindlasti kurta ei saa. Isegi mingitsorti metsloomade safarist oleme infovoldikuist lugenud. Kairi tudeerib aga lindudesse puutuvat ja räägib, et Ahvenamaa kujul on tegemist saarega, mida linnud hea meelega rännakul vahepeatusena kasutavad. Aga eks ta kirjutab kõigest sellest ise lähemalt.

Ahvenamaa Foto: Keiu Virro

Hilisõhtul suundume taas Indigo baari. Ega kuhugi mujale ausalt-öeldes minna polegi. See on nädala sees ja hooajaväliselt ainus hilisõhtul avatud koht, kuhu sestap kogunevad kõik, kes midagi õues teha tahavad. Õnneks on tegemist väga mõnusa atmosfääriga kohaga. Tuleb tunnistada, et jookide hinnad on siin (nagu muidugi kõikjal Soomes ja Ahvenamaal) Tallinna raekoja platsi väärilistes kõrgustes. Ma mõtlen, koroona-olukorra välise aja kõrgustes.

Tutvume kohaliku kirjaniku Martin Högstrandiga. Tema raamatutest pole meil võimalik kuidagi enam aimu saada kui see, mida temalt endalt välja uurime, sest need on avaldatud vaid rootsi keeles. Küll aga teevad tema ja Simon meile ülevaate tuntud ja tunnustatumatest Ahvenamaa kirjanikest.

Tuleb peaaegu üllatusena, aga kuidagi oleme jõudnud oma viimasesse õhtusse Ahvenamaal.

Viimasel päeval enne laeva lahkumist (kell kuus) jõuame viimaks ka lähemalt Mariehamni avastama. Esimene tähelepanek: kõik kohad on täis eesti keelt. Iseenesest polegi see imeks pandav. Hommikul kell 8 jõudis sadamasse Viking Line’i kruiisilaev ja kell 9 Tallinki Baltic Queen (millega meie omakorda õhtul ka lahkume). Ja muidugi põrkame kogemata kokku päris mitme tuttavaga, nii et mõjub peaaegu nagu aklimatiseerumisprotsess kojusõidu eel.

Vaatame üle üsna muljetavaldava Püha Jüri kiriku, mille autoriks on arhitekt Lars Sonck. Seejärel käime Lilla Holmeni saarekesel, mis on otseses mõttes kesklinnas. Jalgrattad tuleb jätta teisele poole silda. Saarekesel saab vaadata, paraku puurielu elavana, erinevaid linde ja jäneseid, kellest vähemasti üks hiiglaslik isend võiks olla vabalt välja hüpanud raamatust “Alice imedemaalt”. Saareriigi viimane supelung ja muuseumi.

Ahvenamaa Foto: Keiu Virro

Ahvenamaa meremuuseum on tervikuna üllatavalt põnev (ütlen, et üllatavalt, sest muuseumid ei ole tõmbenumbrina tavaliselt minu reisiprioriteetide seas. Sestap olen hämmingus, kui mõni tõepoolest huvitavaks osutub). Selle peamine vaatamisväärsus on aga 1903. aastal ehitatud kaubalaev Pommern. 1923. aastal ostis selle Ahvenamaa tuntuim laevaomanik, meresõidunõunik Gustaf Erikson, kellel oli kümneid erinevaid laevu, mis moodustasid 30ndatel üle poole Mariehamnis registreeritud alustest.

Laev on niisamagi vägev vaatamisväärsus, ent ühtlasi on see põhjalikult läbimõeldud näitusepaik. Laevatekil on võimalik kuulata audiogiidi, kus jutustatakse välja mõeldud, ent reaalsete meremeestel põhinevate tegelaskujude dialoogide kaudu ühe merereisi lugu.

Pommerni erinevatel alumistel tasanditel on näitused. Saame teada meresõidukommetest. Ütleme nii, et näiteks uute meresõitjate ristimine ei tundu olevat olnud midagi, mida tingimata omal nahal läbi tahaks teha. Suure lisaväärtuse annab 20minutiline dokumentaalfilm kaadritega omaaegsest meresõidust, millega on kombineeritud elusolevate meremeeste mälestused. Kõige alumisel korrusel on aga heli- ja valgusintstallatsioon, mis peaks külastajale andma aimu sellest, mis tunne on olla merel ilmastiku pilduda.

Pommern. Siia tasub kõrvale kujutleda audiogiidist kõlavad madruste dialoogid ja hakkab looma. Foto: Keiu Virro

Ja ongi aeg sadamasse suunduda ning rattad tagasi laenutusse viia. Teel hüüavad meid veel varemgi kahel korral kohatud lõbusad Soome prouad. Nad on nüüd võtnud koha sisse ühe villa rõdul ja naudivad elu. Mainin seda, sest juba ainuüksi nende nägemine teeb tuju heaks, rääkimata sellest, et tänu neile tekib üsna selge visioon, milline võiks ideaalis välja näha elu ja reisimine pensionieas. Ikka sõpradega, alati uudishimulikult, alati elurõõmsalt.

Ahvenamaa on meid hoidnud. Tänu kohalikele uutele tuttavatele on meil nüüd ka üksjagu teadmisi neist asjust, mida me veel sugugi teha ja näha ei jõudnud (aga tahaks!) nagu näiteks sõit Kökari saarele. Ainus järeldus: tuleb tagasi tulla. Miks mitte järgmisel kevadel?

Linnud, romantika ja kasulikud reisinipid, kirjutas Kairi

Nagu Keiu eespool lubas, kirjutan ma nüüd lähemalt, kuidas Ahvenamaal lindudega lood on. Pean veel enne märkima, et kanad meeldivad mulle tegelikult ka väga, ei mingit diskrimineerimist mitte mingi linnu- ega muu liigi suhtes, iga elusolend on imeline. Aga veelinnud on lemmikud tõesti, võib-olla sellepärast, et olen ise veeinimene. Seoses veeinimestega on aga tarvis teha veel üks märkus — nimelt pean paraku lükkama ümber Keiu väite, et Eckerö lähedal rannas sõitis neiu mingi lohega, milletaolist me polnud varem näinud. See on tõsi, et sellist lohet polnud me varem näinud, aga faktiväite ebaõigsus seisneb selles, et surfaja oli siiski noormees, mitte neiu (vt tõestust galeriist).

Nüüd siis lindude juurde. Ahvenamaa geograafilise paigutuse järgi võib juba eeldada, et see on linnuparadiis, kuhu satuvad nii läbirändele kui pesitsema igasugused põnevad liigid. Meie külastus ei sattunud parimale linnuajale, aga kui sinna kevadel tagasi läheme, tuleb kindlasti ette võtta sõit Lågskäri saarele, mis on kantud IBA (Important Bird Area) nimekirja ja kus pesitsevad muuhulgas kirjuhahk, alk ja krüüsel ning teised hanelised ja kurvitsalised, lisaks ka merikotkas. Teine linnuvaatlejate lemmiksaar on Signilskär, kus on veel rohkem merikotkaid. Neid võimsaid linde on kogu Ahvenamaal palju ja kohalike jutu järgi pidavat neid talvel lausa väikeste parvedena saagijahil ringi lendamas näha olema. Merikotkas on ühtlasti ka Ahvenamaa rahvuslind.

Ahvenamaa Foto: Kairi Prints

Rääkimist vajab ka romantiline lugu kühmnokk-luikedest. Ei, mitte midagi sellist, et üks tapeti ja paariline heitis selle peale suurest kurvastusest hinge, vaid midagi hoopis rõõmsamat. Nimelt on mitte ainult Ahvenamaa, vaid kogu Soome kühmnokk-luikede populatsioon saanud alguse Mariehamni linnupargist 1934. aastal põgenenud luigepaarist (olgu, võib-olla oli neid paar tükki rohkem kui paar, aga ärgem tapkem romantikat), kes otsustasid endalt raputada vangistuse ahelad ja proovida metsikut elu. Nüüd on nende järeltulijad end sisse seadnud kogu Ahvenamaal — saarestikus pesitseb igal aastal tuhandeid kühmnokk-luige paare. Tõesti, Ahvenamaal rattaga tõuse ja langusi mõõtes võib neid pea igas teele jäävas veesilmas silmata.

Ahvenamaa Foto: Kairi Prints

Aga mitte ainult lindudest. Eespool mainitud Signilskäri saare ümber tegutsevad lisaks lindudele aktiivselt hulk hall- ja viigerhülgeid. Neid võluvaid mereimetajaid on palju ka igal pool mujal Ahvenamaal — saarestikus elab kümnendik kogu Läänemere hallhüljestest. Vanadel hallidel aegadel oli hüljeste küttimine Ahvenamaa elanike põhilisi tegevusalasid, alates 1982. aastast on need kenad merekoerad aga looduskaitse all ja saavad rahulikult saare rabakivist hülgekaridel päikese käes peesitada ja järeltulevat põlve kõige tõhusamate peesitamise nippide osas harida. See on väga tähtis. Inimestel on hüljestelt palju õppida. Eks inimesel on muidugi kõikidelt teistelt liikidelt palju õppida.

Nippidest rääkides. Eelmises loos jagasin nõuandeid, kuidas rattamatk mugavamaks muuta, aga üks nipp jäi ka tänaseks: on kasulik, kui sul on reisikaaslaseks inimene, kellel on harjumuseks pidada reisipäevikut, nii et sina võid rahumeeli ainult lindudest rääkida või mõne muu erihuviga tegeleda (näiteks peesitada) — reis saab sellegipoolest korralikult jäädvustatud. Ja olen Keiuga nõus, Ahvenamaa hoidis meid ja tagasi tuleb tulla.

Vaata galeriid:

Reisi toetasid Tallink ja Visit Åland.