AVASTADES AHVENAMAAD | Taassünd mõisapreilidena, hukatud nõiad ja kohalik gurmee. Pluss praktilised soovitused algajale rattamatkajale

Ahvenamaa on üks väheseid paiku, kuhu praegu Eestist lihtsalt reisida saab. Uurisime kohapeal, mis on selle Soome koosseisu kuuluva autonoomse saareriigi võlud. Täna avaldame reisipäeviku teise osa koos mõne kasuliku nipiga, mida Ahvenamaale rattamatkama minnes tasub teada, esimest osa saad lugeda SIIT.

Kairi ja Keiu Ahvenamaa reisipäevik, 2. osa

Teine päev, kirjutas Keiu

Hommikusöögilauas süveneb tunne, et oleme taassündinud mõisapreilidena. Mida praegusel juhul mõtlen komplimendina, kuivõrd see tähendab mõnusat atmosfääri. Laudadel põlevad valgete pitslinade peal küünlad, ette kantakse jumalik hommikusöök. Tähendab, kui välja arvata meelehärmi põhjustav avastus, et Ahvenamaa kuulsad pannkoogid (ahjus tehtud, retsept on guugeldamise kaugusel) sisaldavad nii suurel hulgal kardemoni, et minusuguse paadunud kardemonipõlguri ajab peaaegu läkastama.

Hotelli peremees Martin räägib hommikusöögi kõrvale lugusid Ahvenamaalt pärit New Yorgis elavast muusikaõpetajast, kes tõi sealsed õpilased kodukohta ekskursioonile. Bronxist pärit noored ei suutnud öösel magama jääda, sest siinne vaikus mõjus kõrvulukustavalt.

Jätame Martiniga hüvasti (ilma naljata, ei mäleta, millal viimati nii mõnusasse öömajja oleks sattunud) ja suundume Ahvenamaa peamise turismiobjekti, Kastelholmi lossi juurde. 1388. aastal esmamainitud loss on sajandite jooksul lammutatud ja taas ehitatud ja nii edasi. Kuningad on saanud siin kõvasti piike murda ja vennad vendi vangis hoida (täpsemalt Johan III Erik XIV-d). Aga lisaks kongides ringi kondamisele võib lugeda ka näiteks siinsete nõiaprotsesside kohta.

E

simene neist on üsna detailselt talletatud. 1665. aasta sügisel sattus rukkivargusega seotud looga seoses tähelepanu keskmesse (mitte vargale, aga oletatavale vargale viidates) kerjus Karin Persdotter, kes viimaks nõiduses süüdistatuna vangistati. Tekstid lossis väidavad, et Karin olla olnud tähelepanust meelitatud ja tunnistanud alguses meelsasti mõned kohtumised saatanaga üles. Paraku mõisteti ta selle tulemusena 1666. aastal surma. Kui preestrid pakkusid hukkamise eel võimalust esineda täieliku ülestunnistusega, kasutanud Karin juhust ja andnud nõidadena üles naised, kes teda aegade jooksul halvasti olid kohelnud. Keegi nõiaks olemist omaks ei võtnud, ent kuus neist mõisteti sellegipoolest samuti surma. Sellised kaunid lood.

Loss vaadatud, saime aru, et lõuna on kätte jõudnud. Nõialugude juurest liigume Kairiga gurmee-radadele. Mõnisada meetrit lossist on Smakbyni restoran, mida peavad abielupaar Jenny ja Michael Björklund. Üle Soome ja Rootsi tuntud tippkokk Michael on sel päeval saarelt eemal, küll aga tervitab meid äärmiselt mõnus võõrustaja Jenny.

Kuivõrd lisaks restoranile on hoones ka pood, veinikelder ja hoogsalt valmistatakse erinevaid napse, siis asumegi jutu kõrvale viimaseid degusteerima. Pudelid on omaette vaatamisväärsus. Põdra pea kesk pudelit, päriselt? Peamiselt harrastatakse siin kõikvõimalike õunajookide tegemist. Põhjus on lihtne: Ahvenamaalt tuleb 70% Soome õuntest. Seega kraami, millest erinevaid veine ja napse teha, jagub.

Umbkaudu 50eurostest napsipudelitest tuntumate seas on Apelbrand, endise nimega Alvados. Too nimi tuli ära muuta, põhjust võib lugeja küllap juba aimata. Prantslased, kes Calvadose poolest tuntud on ja jookide nimesid kiivalt kaitsevad, ei olnud konkurendi nime üle sugugi liiga rõõmsad.

Põgusalt aga ka Michaelist, mis sest et tagantselja. Jenny juttudest kõlab ta kui heas mõttes hullumeelne tegelane. Björklund on võitnud nii Soome kui Rootsi aasta koka tiitli, osalenud edukalt (viies koht!) Bocuse d’Oril ja viimati tõusnud taas tähelepanu keskmesse, sest võitis 2020. aasta tõsielusarja “Robinson” (kuhu kandideeris 60 000 inimest, nii et tõsielusarjade menu pole ilmselgelt kuhugi kadunud). Jenny naerab, et Fijilt tuli mees tagasi 18 kg kergemana.

Jenny räägib, kuidas Ahvenamaa on seadnud eesmärgiks rajada suurimad discgolfi-väljakud. Nad ise laiendavad aga üha restorani. Järgmiseks: hotell ja juustu tootmine. Kui restoranis on jutud räägitud ja veinikeldergi üle vaadatud (vaatidel on lõhestunud identiteedi markeerijatena jätkuvalt läbisegi Alvadose ja Apelbrandi nimed), suunab ta meid sujuvalt mõnesaja meetri kaugusele Aland Distillerysse. Seal võtab meid omakorda vastu Viktor Falander, kes on disaininud nii seni ainsa džinni kui ka käsitöölongero maitsed.

Sellest, kuis džinnitrendidega Eestis ja Soomes peagi lähemalt LP džinniloos. Hetkel ehk nii palju, et Viktori sõnul käivad joogitrendid siinkandis umbes sedasi — esmalt hakatakse midagi valmistama Rootsis, aasta hiljem jõuab see Ahvenamaale ja kui trend on Ahvenamaal kanda kinnitanud, võib olla kindel, et kaks aastat hiljem asutakse asjaga tegelema Soomes (või ütleme siis, mandri-Soomes).

Kuna väntamist jagub, mahub päeva lõppu suuremate muredeta veel üks söögikoht. Stallhageni Gastropubi ja pruulikoda on koht, mida Martin on eelnevalt iseloomustanud kui “pole veel kedagi näinud, kes oleks tulnud rahulolematult välja”. Nii et mõnusad võisse uputatud road (parim osa ükskõik millisest retseptist, kui keegi minu tagasihoidlikku arvamust peaks küsima) ja nende kõrvale proovime Stallhageni red ale’i ja nende peamist müügihitti, milleks on Stallhagen Honey. Ei ole sugugi põhjust kurta.

Teel Brobacka külalistemajja põikame ka Höga C vaatetorni. Sealt avaneb väidetavalt Ahvenamaa kuulsaim vaade. Ühtlasi saame lõpuks aru, miks need teed siin linnarattaga vändates kohati üsna keerulised on tundunud. Alles ülevalt vaadates paistab selgelt kätte, kui kaunilt nad üles alla lähevad, ehkki maastik muidu kuigivõrd mägisena ei mõju. (Aga võib-olla on asi siiski meie võhmas?) Vaatetorni all asuv Uffe kohvik on hooaja lõpetanud, küll aga seisab seal suur kohvitermos sildiga “On the house”.

Õhtul jõuame veel korraks ka Mariehamni. Indigo restoran ja baar näikse olevat peamisi kogunemiskohti. Gurmeerestorani kõrval on baar, kust leiab siinsed parimad kokteilimeistrid. Selle osaks on nädalavahetuseti avatud uhiuus speakeasy’t meenutav Calypso bar, mis hetkel küll avatud pole (ikkagi teisipäev), aga ilusa küsimise peale näitavad baarman ja koha sisekujunduse autor seda ometi meelsasti. Ja demonstreerivad kokteilianumaid, üks jaburam kui teine. Lemmiku tiitli saab ikkagi kokteiliklaasina kasutusse võetud nunnu kitš, kassitass. Sest miks ei.

Praktilised soovitused jalgrattareisiks Ahvenamaale, kirjutas Kairi

NB. Need soovitused on algajale, kes rendib saarele jõudes kolme käiguga linnaratta ja asub teele. Rattasportlastel neid soovitusi lugeda vaja pole.

Ahvenamaa on ideaalilähedane paik rattamatkaks. Siin on superhead rattateed, mitte liiga pikad vahemaad ja maaliline maastik. Kui endale seada päeva eesmärgiks mõistlik distants, peaks see olema jõukohane igas eas ja vormis inimesele. Arvestades Ahvenamaa mõõdukalt mittelauget pinnamoodi, siis võiks optimaalseks päevaseks kilometraažiks plaanida 25-35 kilomeetrit. See tähendab nii 4-5 tundi rattasõitu päevas, mis jätab piisavalt aega avastada ka teele jäävaid kauneid kohti, rääkimata ujumispausidest.

Aga enne, kui reis ette võtta, tuleks teha mõned olulised ettevalmistused, et teha oma reis veelgi paremaks (ja vähem valusaks).

1. Jalgrattapüksid

Ära tee seda viga, mis mina kunagi Tais tegin — läksin rattatuurile tavaliste lühikeste pükstega. Rendiratastel on üldiselt ilma pehmenduseta sadulad ja usu mind, sa ei taha kogeda seda valu sellistes kehapiirkondades, mis harilikult ei valuta. Soovitus: kui ei taha liiga palju maksta, otsi rattapükse Humana soodsate hindadega päevadel. Mina ostsin oma rattapüksid ühe euro eest ja ei oska vaatamata nende piinlikult odavale hinnale pükstele midagi ette heita.

2. Pagas

Kui lähed reisile kuni nädalaks, siis piisab tavalisest seljakotist. Kohe sadama vastas asuva RoNo rendiratastel on ees korvid, kus saab hoida raskemaid ja enim kasutatavamaid asju nagu kaamera, joogipudel jne. Lisaks saab korvi külge käepäraste vahenditega (näiteks juuksekummiga) kinnitada ka telefoni, nii et Google Mapsis avatud teejuht on kogu aeg silme ees. (Tuletan meelde, need soovitused on amatöörilt amatöörile, proffidel on omad nipid, mis algajate jaoks jällegi alati vajalikud ei ole, sest kallist varustust tasub osta pigem siis, kui rattamatkadest saab juba elustiil.)

3. “Jalgratturipäevitus”

Augustikuu teisel poolel üldiselt päikesepõletuse ohtu nagu poleks, aga tuule ja päikese käes mere pidevas läheduses kiiresti liikumine muudab jalgratturile ka põhjamaise suvelõpu päikese väga külgekleepuvaks. Kuigi ma olen põhimõtteliselt suvi läbi õues olnud ja tumedamapoolse nahaga, sain ikkagi omale päikeseprillid, jalgrattapüksid ja sandaalid pähe-jalga päevitatud. Nii et kes mingil põhjusel arvab, et nimetatud päevitus pole just kõige kaunim, võib päikesekaitsekreemi ka reisile kaasa võtta.

Vaata galeriid:

Reisi toetasid Tallink ja Visit Åland.