AVASTADES AHVENAMAAD | Saareriik, mis võtab silmad kirjuks ja annab meeltele üksjagu, millest läbi närida

Ahvenamaa on üks väheseid paiku, kuhu praegu Eestist lihtsalt reisida saab. Uurisime kohapeal, mis on selle Soome koosseisu kuuluva autonoomse saareriigi võlud.

Kairi ja Keiu Ahvenamaa reisipäevik, 1. osa

“Åland! See on Åland! Ahvenamaa on soomlaste väljamõeldis. Ma ei tea, mis nad kujutavad ette, et me siin ainult kala püüame või,” pahandab kohalik noormees minuga sõbralikult. See tekitab korraks lühise. Ahvenamaa on justkui Soome osa. Ent võtan peas kiiresti läbi seda vähest, mida olen lugenud: teadaolevalt on siin alati rootsi keelt räägitud ja 19. sajandi alguseni oligi see Rootsi osa. Nüüd on Ahvenamaa laiaulatusliku autonoomiaga demilitariseeritud saareriik. See tähendab: siin on omad seadused, oma lipp (1954. aastast), omad postmargid (1984. aastast). Ja kodakondsus (hembygdsrätt).

Võimalus sõita Ahvenamaale tuli äärmiselt õigel ajal. Koroona tõttu oli ära jäänud mitu reisi, sealhulgas tööalast, mida ootasin. Eesti on imeline koht siseturismiks, aga pea vajas tugevamat tuulutamist. Ahvenamaa saarestik tundus ideaalne variant. Umbes 60-80 asustatud saart, lisaks kõvasti üle 6000 asustamata saare, skääri ja muu. Eelkõige on see aga koht, kuhu on praegu Eestist üsna lihtne (ja karantiinivaba) tulla.

Niisiis. Astume Kairiga pärastlõunasel ajal Baltic Queenile. Arvutan oma peas: laev väljub Tallinnast kell 15:00 ja jõuab Mariehamni järgmisel päeval kell 9:00. Inimesed, kes sõidavad sama laevaga omakorda kell 18:00 tagasi, on siis järelikult… proportsionaalselt oluliselt enam aega laevas kui Ahvenamaal? Selle kontseptsiooniga on kuidagi keeruline haakuda. Mulle meeldib meie versioon. Jõuame esmaspäeval kohale. Veedame siin neli päeva ja asume tagasiteele neljapäeva õhtul. Üht-teist peaks selle ajaga nägema.

Esimene peatus Ahvenamaale jõudes on õigupoolest vaid mõnikümmend meetrit sadamast. Ro-No rattarent. Võtame rattad (Ahvenamaa ja selle looduse nägemiseks äärmiselt tänuväärne variant), seejärel asutame end turismiinfost läbi, kus leiame lisaks rootsi-, soome- ja ingliskeelsetele materjalide ka mõne eestikeelse voldiku. Järgneb kiire plaanide tegemine lähedalasuvas mõnusa hipstervaibiga Black Cat Cafe’s.

Ees ootab umbkaudu 25 km rattasõitu Kvarnbosse. Kilomeetrid mööduvad suuresti kas kergliiklusteedel või maanteedel, kus suurt autoliiklust pole. Õigupoolest ei näe me esimese tunni jooksul inimesi sugugi. On augusti keskpaik ja peamine siseturismihooaeg on äsja läbi saanud, soome lapsed lähevad kooli. Eestlased alles hakkavad saabuma.

Öömaja: Kvarnbo külalistemaja. Maja on olnud pikki aastaid sama perekonna käes. Maja peremees Martin näitab pilti kaksikutest vanaprouadest, kellest üks on tema abikaasa Ella praeguseks lahkunud vanaema. Prouad Naemi ja Erin jõudsid eluajal kuuldavasti Guinnessi rekordite raamatutesse kui vanimad elusolevad kaksikud. Üks neist elas 101-, teine 107-aastaseks. Martin ütleb, et vitaalsed olid nad elu lõpuni.

Teeme ühtlasi pikema sissejuhatuseta suured kurvad silmad pähe ja kurdame nii-nii tühja kõhtu. (Võiks muidugi küsida, kes keelas Mariehamnis või teele jäänud Godbys poes käia? Alati need tagantjärele tarkused…) Martin mõtleb sekundi ja arvab, et võib meile midagi ehk leida küll, sest maja töötajad on just söömise lõpetanud. Mõne minuti pärast lauale maandunud riis ja kanakaste on kaunistatud võõrasemaõitega ja see tundub ausalt-öeldes pärast rattasõitu parim roog, mis kunagi leiutatud.

Külalistemaja kõrval on uunikumide austajate imedemaa. Vanad mootorrattad, Rolls Royce, erinevad masinad, mängud. Ehitamisel on majake veinide degusteerimiseks, sest huvi- ja tegevusalasid külalistemaja pidaval abielupaaril jagub. Ei mäletagi, et oleks kohanud varem öömaja, mis sundimatult on ühtaegu mõnusa atmosfääriga peatumispaik ja vaatamisväärsus iseeneses.

Siinsamas on olnud üksjagu tegemist ka arheoloogidel, kuivõrd leitud on vanad viikingite matmispaigad. Kirikus, mis on küll suletud, ent mille kohalikud hea meelega avavad, on jälgi erinevatest sajanditest. Altarimaal on näiteks 17. sajandi keskpaigast, seinal rippuv krutsifiks viib aga 13. sajandi keskpaika. Rääkimata 15. sajandi kunstiteostest, mis suudavad üsna verisesse narratiivi ühendada ajaloolisi poliitilisi viiteid. Lae all ripub Alandile omaselt ka väike laevamudel. Sõnaga, võtab silmad kirjuks ja annab meeltele üksjagu, millest läbi närida.

Kiriku kõrval on maad, kust on leitud jälgi viikingite arhitektuurist. Kirikust üle tee on aga maja, mille ostis kunagi kirjanik Sally Salminen, kümnetesse keeltesse tõlgitud romaani “Katrina” (1936) autor. Elada ta selles majas küll kunagi ei saanudki, sest kohalikud mõjukad inimesed ei olnud just ülemäära õnnelikud, kui end üsna negatiivsete tegelaskujudena tema romaanist leidsid.

Kuulame lugusid, vaatame ringi ja lõpuks meenub, kus me oleme. See tähendab, me oleme kohas, kus pidevalt on lähedal mõni veekogu. Seega, ujuma. Õhtune meenutus endale: tuleb korrata. Soovitavalt iga päev.

Paar tundi hiljem: meenutus, seda võib korrata veel samal õhtul. Ootamatult leitud kohalik sõber tähendab tutvust ka tema paadiga. Päikeseloojang Hamnsundetis kõigis värvides, mida taevas ja meri võivad pakkuda. Taevas, mille puhul me teoreetiliselt teame, et need tähed on seal olnud varem ja on ka edaspidi. Ei mõista arvata, kas just nende tähtede all ujumine neid kuidagi teistmoodi paista laskis, aga… No mis sa teed, sellises kohas võib eestlanegi vaimustunult õhata: pole põhjust kurta.

Vaata galeriid:

Reisi toetasid Tallink ja Visit Åland.